Teema: IVF mai-juuni

Tere
Mul on vist turbokiirusel see asi käinud.
Jaanuaris pandi järjekorda ja öeldi, et mai kuus saan alustada. Vahepeal eriolukord ja arst ütles, et nihkub edasi.
Siiski mai esimeses pooles võttis viljatusravi osakond minuga ise ühendust ja seejärel mina arstiga. Sama tsükkel saan juba alustada ehk D-süst on ülehomme juba.
Lu

nägin siis täna ka oma vereanalüüsid ära ja prolaktiin päris kõrge, ~1000, esimene reaktsioon oli et mis asja. Sügisel kui viimati analüüsi andsin, siis oli u 500. Mures, et miks see nii kõrgeks läinud, kas kellelgi kogemust et kuidas see IVF-i mõjutab? Hakkasin ka üht tabletti õhtuti võtma et seda alandada, aga ei tea kas aitab nii kiirelt või mõtlen üle 🙂

Tere kõigile!!

Minul pidi järjekord olema Juunis aga ITKst võeti ühendust paar ndl tagasi ja öeldi, et helistaksin kohe kui uus tsükkel hakkab. See peaks nüüd olema ideaalis homme-ülehomme.

Muretsen jälle analüüside pärast, eriti AMH tulemuse osas kui see tehakse. Kardan, et see on veel rohkem langenud ja siis tõmbab tuju alla. Kui nüüd varsti saan pihta hakata, siis siirdamine peaks toimuma juuni lõpus – juuli alguses.

Alexandra (27)

#3455182:

Minul oli täna siirdamine, üks viiepäevane sulatati üles ja kõik läks kenasti. 9.06 siis veretest. ????

Kiksu, milline raviplaan on Sul on: kas oli ka Ovitrelle ja nüüd öösiti Crinone geel?

Liblikas

#3455750:

#3455182:

Minul oli täna siirdamine, üks viiepäevane sulatati üles ja kõik läks kenasti. 9.06 siis veretest. ????

Kiksu, milline raviplaan on Sul on: kas oli ka Ovitrelle ja nüüd öösiti Crinone geel?

Liblikas

Jah, mul oli 6 päeva enne siirdamist ovitrelle ja alates 5. päevast enne siirdamist crinone. Rohkem ei ole midagi vaja. Mul olid eelmine kord clexane süstid ja terve karp jäi järgi, küsisin üle arstilt, et kas pole vaja. Ta ütles, et need on seotud punktsiooniga, et vist siis verd vaja pärast punktsiooni vedeldada. Aga kui muidu pole sellega probleeme, et siis ei pea neid võtma.

Tere!

Olen siin foorumis juba mõnda aega teie postitusi lugenud ja nüüd otsustasin ka teiega liituda, äkki on abiks kuidagi 🙂

Olen hetkel 33 aastane, abikaasa on 41 aastane. Abikaasaga saime tuttavaks 2014 sügisel. Paar kuud kasutasime kaitsevahendeid, kuid siis loobusime nendest. Jälgisime nö ohtlikke päevi ning kasutasime katkestamise meetodit. Tol hetkel oli suhe veel nii uus ja värske, et konkreetselt beebi plaani meil ei olnud, aga samas, kui see oleks ka juhtunud, oleks see uudis meie jaoks olnud tore uudis. Mõlemal oli vanust juba piisavalt ja mitmeid suhteid seljataga. Elu läks edasi ja kui olime juba kokku kolinud ja tõsisemalt tulevikuplaane arutama hakanud, tuli ka mõte, et nüüd võiks ju proovima hakata. Esimest korda elus oli mul mees, kellega ma olin päriselt õnnelik ja tahtsin/julgesin koos lapsi saada.

See oli vist 2015 a sügisel, kui reaalselt proovima hakkasime ehk siis jälgisime nö soodsaid päevi ja lõpetasime nii nagu lõpetama peab 🙂 Piisas ühest kuust, kui saime oma esimesed triibud kätte (üks oli küll hele, kuid siiski). Olime väga õnnelikud, jõudsin juba ka arstil käia, kuid kahjuks rasedus katkes juba 5-6 nädalal, põhimõtteliselt kohe peale arsti visiiti. Arst selgitas, et see on täiesti tavapärane ja normaalne, ikka juhtub, proovige paari kuu pärast uuesti, küll õnnestub. Tehti ka erinevad analüüsid, midagi ei leitud.

2016 a suvel hilinesid päevad ja sain teist korda triibud kätte, üks triip jällegi üsna hele. Seekord ei julgenud kohe lootma hakatagi ja arstile ka ei kiirustanud. Kahjuks algasid nädala pärast päevad. Seejärel vahetasin arsti, pöördusin ITK viljatusravikeskuse poole. Mulle tehti jälle terve rida analüüse ja teste, arst mitte midagi sellist ei leidnud, mis takistaks rasedaks jääda või mis võiks katkemisi põhjustada. Mul on anamneesis küll bakteriaalne vaginoos, ureaplasma, hpv, kuid need on kõik kontrolli alla saadud. Arst julgustas uuesti proovima.

2016 a detsembris saime kolmandat korda triibud kätte. UH-s oli rasedus 5-nädalal näha, kuid 8-9 nädalal rasedus kahjuks katkes. Sellest hetkest alates hakkasin juba tõsisemalt muretsema, et mis mul viga on ja mis siis kui meil ei õnnestugi. Ka mees käis ja käib siiani regulaarselt iga aasta kahe tagant meestearstil ning temal samuti on kõik normis (vahepeal oli tal mingi põletik ja veidike suurenenud eesnääre, seetõttu ta regulaarselt arstil käibki, kuid kõik on kontrolli all ja nii tema kui ka minu arst on öelnud, et see ei tohiks takistuseks olla). Meid mõlemat saadeti ka geneetiku juurde, kes samuti ei leidnud meil mitte midagi. Kõik pidavat olema korras ja normis.

2017 a kevadel saime jälle triibud kätte ja arst määras mulle kohe alguses ravi: folverlan, prednisoloon, gepretix. Esimest korda elus jõudsime 12.nädala UH-sse, kuid seal me suur õnn ka kohe otsa sai. Lootel avastati ulatuslik väärareng, detaile täpsustama ei hakkaks, kuid nii ITK arst kui ka dr.šois soovitasid mõlemad aborti. Olin suures shokis ja masenduses, aga usaldasin arste ja 13.nädalal tehtigi haiglas tablettidega abort. See oli mu elu kõige õudsem kogemus, mis jääb elu lõpuni meelde. See väike miniinimene, mis surnult minust välja tuli, selle nägemine võttis jalust nõrgaks, pillisin nädalaid. Lootele tehti nii ITK-s kui ka dr.šoisi abil USA-s geneetilised kromosoomi uuringud. Mitte midagi ei leitud, geneetiliselt ja kromosoomidega oli lootel kõik korras. Abordijärgselt oli vaja ikkagi ka puhastus teha narkoosi all. Juhtunust ülesaamine võttis nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt aega.

Abiks oli kindlasti abiellumine ja pulmareis. Nimelt oli meil juba enne 12.nädala UH-d ja halbade uudiste teadasaamist kuupäev paika pandud ja pereliikmeid teavitatud. Soovisime, et beebi sünniks abiellu. Olin suures masenduses ja arvasin juba enda peas, et äkki mees ei tahagi enam minuga abielluda, kui me lapsi ei saa ja peab pulma plaanid tühistama. Mees on mul õnneks väga hea, mõistlik ja hooliv. Lohutas mind sellega, et abiellub minuga igal juhul ja ikkagi selle pärast, et tahab minuga koos olla, mitte laste saamise eesmärgil ning kui meile on ette nähtud jäädagi kahekesi, siis nii on, oleme ka kahekesi õnnelikud. Ühesõnaga väikesed pulmad pereringis ära ei jäänud ja reisile läksime lõpuks ka. Saime veidike mõtteid eemale. Mõneks ajaks loobusime beebi “projektist” ja püüdsime nautida uut elu abikaasadena.

2018 kevadel sain 5.korda triibud. Arst tuvastas tühja lootemuna. Rasedus katkes ise. Vahetasin ITK-s arsti, kes vaatas mu värske pilguga üle ja tegi jälle kõik vajalikud ja võimalikud uuringud ja analüüsid. Mitte midagi sellist, mis põhjustaks raseduste katkemisi, ei leitud. Kilpnäärme näitajad olid normi piirides. Igaks juhuks kirjutas arst mulle välja kilpnäärme rohu. Ka mees käis uuesti arstil, kõik korras, sperma normis jne.

2018 sügisel vahetasin töökohta ja panime seetõttu beebiplaanid pooleks aastaks ootele. 2019 kevadel hakkasime uuesti proovima. Kuid rohkem me triipe saanud ei ole. Viimased aasta aega oleme proovinud vahelduva eduga nii iseseisvalt loomulikul viisil, kui ka arsti, rohtude ja süstide (Ovitrelle) abiga. Kui varem jäin suhteliselt lihtsalt ja kiirelt rasedaks, aga rasedused katkesid, siis nüüdseks ei jää ma isegi enam rasedaks. 2020 aasta alguses küsis arst minult, kas proovime IVF ? Saan aru, et IVF ei ole mingisugune garantii, et rasedus võiks tekkida ja ka püsima jääda, kuid muid variante arst enam välja pakkuda ei oska.

22.05.2020 algasid päevad, 25.05.2020 hakkasime süstima Gonal F (mees teeb, ise siiani ei suuda end süstida), 01.06.2020 on vereanalüüs ja UH. Nii et olen täitsa algaja veel IVF maailmas. Ei oleks osanud eales arvata, et beebisaamine nii raske on. Nooremana püüdsid ju iga hinna eest rasedust vältida. Kuid nüüd, kui on lõpuks õige mees kõrval, majanduslikult võimalik ja suur soov beebit saada, siis ei õnnestugi? Pere ja tuttavad ammu juba vihjavad, et millal ometi? Sõbrannadel peaaegu kõigil juba laps/lapsed. Isegi minust 4 a nooremal õel on 2 last.

Kas siin foorumis on naisi, kellel samuti seljataga korduvaid raseduse katkemisi?
Kas teil on samuti arst käskinud hetkel karantiinis elada ja kontakte vältida?
Kas ja kellele olete teie rääkinud, et teil pooleli IVF?

Tänud vastuste eest! Ja soovin meile kõigile edu ja õnne sellel teekonnal.

Marilyn

Vaarikas91, õnneks me töötame ka kodukontoris mõlemad, juba märtsi keskelt alates ja enne juulit ei peagi kontorisse minema. Ja usun, et kui vaja, saan ka juulis-augustis kodukontoris olla, puhkused ka niikuinii tulemas. Seega kolleegidele ja ülemusele kindlasti ma ei räägi sellest praegu veel.

Tegelikult mul parimad sõbrannad ja õde teavad meie olukorrast küll. Ema ehk ka aimab midagi. Aga mehepoolsed sugulased vihjavad ja uurivad seda teemat aegajalt. Võibolla olekski lihtsam kõigile pereliikmetele ära rääkida, mis seis meil on. Siis jätavad ehk rahule ja siis on ka arusaadav kõigile, miks me praegu kontakte väldime. Meil on maja ja suur aed, seega koguaeg pressitakse külla meile, eriti suvel 🙂

Kui küsida tohib, kus sa teed IVF, kas ka ITK-s?
Kas teil ka pole leitud mitte ühtegi arvatavat põhjust, miks ei rasestu?
Kas Sul samuti Gonal F 150 ja alates 31.mai Cetrotide? See teine süst tundub hirmsam, peab kokku ise segama vedeliku ja pulbri :O

Minul ka lootust ja usku veel on, kuigi seljataga päris mitmeid ebaõnnestumisi. Lootma ja uskuma peab!

Marilyn, jaksu ja jõudu sulle! Mul ei ole sulle erilist nõu jagada. Hoian pöialt, et sul kõik hästi läheks ja lõpuks leitaks ka süsteem, mis su lapsesaamist toetab. Sa oled ikka väga tugev, et kõige sellega oled hakkama saanud ja ikka edasi pürgid.

No ma lollakas arvasin, et üks karp on 1 süst.
Ma ei teadnud, et seal ampullid nagu sees. Ja tänu sellele ma ostsin koik karbid välja ????
Motlesingi et eriti kallis süst 😀

Samas ma 1 külmaringil sain ainult geeli (2) paevas.

Nüüd ma saan hommikul süsti + geeli + dexamethasoni (2*) ja estrofemi (2*)

Ma 29 siirdamisele siis küsin akki voib mujale ka kui kohtu.

Akki siis kuidagi need sinikad valguvad kehas laiali 😀

Koht on niigi juba vaga hell.

Rivistan ka end 33 aastaste süstijate reas üles. Ei mäletagi kui palju aastaid üritame mehega juba, kaua. Seni tulutult.
Olen IVFis juba vana kala, plaan on teha järjest 4.s ja 5s ring stimuleerimisi, kõik külma panna ja siis paari kuu pärast siirdada.
Sel korral on ravimid teised, annused teised, arst teine. Last chance ja kui ei õnnestu, siis mõtleme elus plaanid ümber või kaalume doonorrakku.
Süstima hakkan selle nädala lõpus, järgmine nädal arstile.

Celly

Tõenäoliselt mitte. Käisin esmaspäeval punktsioonil. Mees andis oma panuse ja ajati minema.
Kui eelmine kord oli mees mu juures kui narkoosist ärkasin ja saime koos ära minna

#3456572:

Tere,

Meil ei lubatud koos isegi minna ämmaemanda juurde seda IVF selgitust kuulama. Oleks tahtnud abikaasat sinna, et ta ka kuuleks, mis see protsess kujutab endast. Aga ilmselt jääb tema tahaplaanile, kuna enamikest asjadest osa ei saa. Kahju, aga, mis parata.

Sain täna oma menopausi süsti pika skeemi alguseks. Viimase vereproovi tulemuste järgi mul ongi juba menopaus ???? mina punktsioonile, siirdamisele ei julge isegi mõelda. Suudaks mu munasarjad paar munarakkugi toota, oleks supper. Elame-näeme

Positiivset meelt kõigile

Lu

Lu, kui tohib küsida, siis kui vana sa oled?

Tere!

Minul ka esimene IVF nüüd käes. 26.05. alustasin Gonali süstidega, 112,5 ühikut. 1.06. on vereproov ja UH. Eks siis näeb, kuidas rakud kasvavad ja kuidas skeem edasi läheb.
Praegu olen väga rõõmus, et saime alustada. 🙂

Jõudu kõigile!

Mina käisin täna siirdamisel ära.
6 munarakust siis 2 vajusid ara.
2 lähevad vb kùlma ( saan nadala parast teada)

Ja 2 olid ilusad ja need mulle täna siirdati 🙂

Siis ma sinust aastakese vanem. Sul juba menopaus? Ma ise kardan ka seda väga, aga loodan, et nii vara ehk ikka pole veel.