Teema: IVF november-detsember

Hei, mul oli siirdamine 28.10 ja 10p hiljem käisin synlabis, sain tulemuse 387 ja oli ka kollane. Arst ütles, et ilus näit ja vt itk’s tühistas ära, pakkus kohe UH aega. Seega väga tõsiselt ei võtaks seda…

#3275477:

Tere, käisin eile siis ikka synlabis ära ja vastuse sain eile õhtul. 36 hcg Ja märgitud kollasega ehk piiripealne. Kes synlabis näinud, kas see tavaline? Kuna käisin nii vara, siis ongi väiksem nr?

Siirdamine oli 30.10 ja siirdati 5 päevane.

Vähemalt saan kergemalt hingata neljapäeani mil vt itk-s ja hoian pöidlad et jääb ka pidama ????

K.

Tere

Myy ja Celly, head taastumist teile (eelkõige vaimses mõttes, aga ka füüsilises). Eks see toob mindki maa peale, et võib ju saada triibud ja HCG näidu, kuid see kõik võib siiski lõppeda ilma, et me seda sooviksime. Kuid asi seegi, kui mingi progress toimus võrreldes viimase ringiga. Samuti on siin olnud positiivseid juhtumeid, kus rasestuti loomulikul teel mõni aeg peale ebaõnnestunud IVF ringi. See on tegelikult eriti tore, kui nii läheb.

Mul endal 12. päev Diphereline süsti saamisest. Aga päevi veel ei ole, rinnad on küll hellad ja kergelt on kõhus keeranud vahepeal, nagu hakkaks päevad, aga kohale pole veel need jõudnud. 12. november, kui vereanalüüsi annan ja arstile lähen, on juba 15. päev D-süsti saamisest. Eeldan siis, et ehk päevad ikka hakkavad nt esmaspäeval ja kolmapäeval saan tsükli 3. päeval kõhtu süstima hakata.

Katkar – kuidas Sinul seekord läks D-süsti saamine? Kahju, et pidid eelmine kord jalavalu kannatama. Minul sellist asja ei olnud, oli vaid tuhar valulik süsti kohast, aga see ei häirinud ega seganud elu.

Minul nüüd juhtus niimoodi, et kuigi IVF koolitusel harjutasime mehega koos, kuidas selle padja sisse süstida ja plaan oli, et mees süstib mind, siis nüüd juhtus nii, et mees peab minema komandeeringusse hoopis mõneks ajaks. Seega pean selle süstimisega ise hakkama saama. Vast ei ole nii hull. Korra käis mõte läbi, et minna äkki ITK-sse ja äkki keegi õde aitab mind seal, aga sellel vist ei ole mõtet. Kui teised saavad kodus süstimisega hakkama, siis peaksin vist minagi saama.

Edu kõigile,
Liblikas

Punktsioonile üksi… aga mehe panus siis?!

#3275781:

Seekord läks süsti saamine paremini, kuigi valus kipitav oli. Tehti teise kannikasse.

Mina vist seekod olen üldse üksi kogu selle aja jooksul, sest ka mees välismaal tööl. Vahepeal tuleb koju, aga siis süstimise viimane nädal. Punktsioonile üksi ????

Mina esimest Bemfola süsti tegin nii, et arvutist youtube video käima ja diivanil istudes. Hirm ikka oli, et midagi äkki valesti läheb. Mina mehel ei julge lasta süstida, ma tean mis hooga ja jõuga ta seda teeks ???? ma parem ise vaikselt ja tasa-tasa.

#3275717:

Tere

Myy ja Celly, head taastumist teile (eelkõige vaimses mõttes, aga ka füüsilises). Eks see toob mindki maa peale, et võib ju saada triibud ja HCG näidu, kuid see kõik võib siiski lõppeda ilma, et me seda sooviksime. Kuid asi seegi, kui mingi progress toimus võrreldes viimase ringiga. Samuti on siin olnud positiivseid juhtumeid, kus rasestuti loomulikul teel mõni aeg peale ebaõnnestunud IVF ringi. See on tegelikult eriti tore, kui nii läheb.

Mul endal 12. päev Diphereline süsti saamisest. Aga päevi veel ei ole, rinnad on küll hellad ja kergelt on kõhus keeranud vahepeal, nagu hakkaks päevad, aga kohale pole veel need jõudnud. 12. november, kui vereanalüüsi annan ja arstile lähen, on juba 15. päev D-süsti saamisest. Eeldan siis, et ehk päevad ikka hakkavad nt esmaspäeval ja kolmapäeval saan tsükli 3. päeval kõhtu süstima hakata.

Katkar – kuidas Sinul seekord läks D-süsti saamine? Kahju, et pidid eelmine kord jalavalu kannatama. Minul sellist asja ei olnud, oli vaid tuhar valulik süsti kohast, aga see ei häirinud ega seganud elu.

Minul nüüd juhtus niimoodi, et kuigi IVF koolitusel harjutasime mehega koos, kuidas selle padja sisse süstida ja plaan oli, et mees süstib mind, siis nüüd juhtus nii, et mees peab minema komandeeringusse hoopis mõneks ajaks. Seega pean selle süstimisega ise hakkama saama. Vast ei ole nii hull. Korra käis mõte läbi, et minna äkki ITK-sse ja äkki keegi õde aitab mind seal, aga sellel vist ei ole mõtet. Kui teised saavad kodus süstimisega hakkama, siis peaksin vist minagi saama.

Edu kõigile,

Liblikas

Liblikas, ära muretse, lõpuks saad sinagi kodus ise süstimisega hakkama. Aga kui ikka tunned, et abi vaja, siis mine julgelt arsti juurde.
Minu poolt tarkusetera, et süstimisel on see nõela läbi torkamise kaks millimeetrit võib-olla natuke valusad. Nahk lihtsalt tunneb liiga palju. Edasi ei ole üldse valus. Mõni ravim natuke kibe, aga paari-kolme millimeetri haaval vajutades harjub ka sellega ära. Gonal ja muud pen-süstelis on veel kõige valutumad ja saab kiirelt ka vajutada.

Ma ei suutnud esimene kord õhtul süsti ära teha. Hommikul läksin kohale ja arvasin, et nüüd äkki jama ja liiga hilja jne. Aga üks kõige toredamatest ämmaemandates aitas mul selle ja järgmise ära teha, edasi olen täitsa ise saanud. Niisama mainin, et teen terve selle tee üksinda läbi. Mis ei tapa, teeb tugevaks, nagu öeldakse.

Eile tegin veel testi. Kohe tuli triip. Aga täna hommikul määrib 🙁
Homme lähen veretestile. Meel mõru.
Samas siirdati 2. Kas võimalik et 1 ikka jääb/jäi pidama? Kellelgi kogemusi ka rasedusega mis algas määrimisega aga lõppes hästi?

K.

K22 sul täna tähtis päev. Hoian pöidlaid ja varbaid, et nüüd kõik hästi kulgeks ????

#3278356:

K22 sul täna tähtis päev. Hoian pöidlaid ja varbaid, et nüüd kõik hästi kulgeks ????

Aitäh, Katkar 🙂 Natuke veel närvilist ja rõõmsat ootamis üheaegselt.
Hakkasin kahtlema, et kui kehvad munarakud, kas siis ikka kahekaupa katsetada. Aga eks ma siis kuulen, mis variantide vahel mul valida on ja palju esialgsest üldse alles.

Tere!

Mina sain siin täna kenasti vereanalüüsi antud ja arstivisiidil käidud. Kuna mul päevad hakkasid alles eile, siis arsti juhis on, et süstima hakkan alates neljapäevast. Väidetavalt on vaja, et mingi hormoon veel langeks. Hakkan süstima alates neljapäevast Gonal-f 150 ja seitse päeva järjest. Uus vereproov ja visiit on 20. novembril. Mind esialgu ehmatas ära see, et alles 7 päeva pärast saan uuesti arstile. Mõtlesin, et mind jälgitakse ikka rohkem. Aga eks tuleb mõttega harjuda ja mis seal siis ikka.

Plaan on siis selline, et ikkagi ise süstida. Tänan neid, kes jagasid nõuandeid ise süstimisega hakkamasaamiseks :). Võtan ka youtubist video appi.

Miska, kuidas Sul, olid vist minuga täpselt samas graafikus? 🙂

Tegelikult palju mõtteid sellega süstimisega seoses. Kas neil päevil trenni tasub teha v tasub vältida? Kas seksimine on soovituslik sel perioodil v mitte? Kas süsti on soovitav teha enne v pärast sööki? Kas peab mõnda aega peale süsti rahulikult lamama ehk kui kaua aega pean varuma süstimiseks? Mida on hea süüa sellel perioodil ja mida vältida? Küll ma nendele küsimustele ka jooksvalt vastused leian.

Jõudu-jaksu kõigile sel teekonnal:)

P.S. kes ITK-s toimetavad, siis täna olid seal järjekorrad nihkes ca 50 minutit. Seega sellise asjaga pean tulevikus arvestama, et mitte planeerida ajakriitilisi koosolekuid v olulisi sündmusi vahetult peale visiiti, sest võib oodatust kauem minna.

Liblikas

Jõuan nüüd ka lõpuks siia kirjutamiseni.
Nagu Liblikas juba ütles, kõik nihkus umbes 50 minutit edasi 🙂 Ma pidin kõik need viis-kuus inimest ära ootama, kes teiste kabinettide uste taga olid. Aga mul polnud õnneks kiiret kuhugi. Korraks oli lihtsalt selline tunne, kuna ühtegi inimest sealt protseduuride poolt ei liikunud, et kas olen ikka õigel päeval ja õigel kellaajal ukse taga. Koos ühe teise inimesega saime oodatud ja pissihäda muljeid jagatud. Vahepeal märkas keegi meile ka infot jagada ja siis me enam ei muretsenud.

Lõpuks sissesaades oli kõik rahulik ja ootuspärane. Tulemus oli siis selline, et minu seitsmest oli üks kohe järgmisel päeval peetunud, millest telefoni teel teada sain. Ülejäänud kuuest neli olid arenenud küll, aga mitte väga hästi. Kaks olid enam-vähem, kuigi õrnalt erineva tasemega ja kehvemapoolsed, nagu vanale inimesele kombeks 🙂 Nüüd jäi üle jälle otsustada, kas parem on ükshaaval või mõlemil loomulikus keskkonnas. Arutlesin vist üle viie minuti embrüoloogiga sealt aknast 🙂 Kuna kaksikute variant oli seekord suurem, 0,1 asemel 10, otsustasin ühe kasuks. Reedel saan teada, kuidas teisega lood. Nüüd jääb üle ainult oodata ja seni piisavalt tervislikult liikuda ja süüa. Veretest alles 26ndal.

Mul lubas arst süstimise ajal trenni teha küll, aga enesetunde järgi. Kuskil 5.-6. süstimise päeval ma ise enam ei tahtnud jooksma minna. Seks oli ka sellel ajal lubatud, aga igaksjuhuks mitte ovulatsiooni/punktsiooni lähedal.

Ma kallutasin seda ampulli ja sättisin nõela augu vedeliku peale, nii et sain kõik süstlasse. Aga suur mull jäi ikka lõppu. Siis koputasin mulli üles ja lükkasin selle välja. Väiksed vist jäid ikka sisse. Veits mingi vedelik läks kaotsi, aga sellest ei juhtunud midagi.

#3279296:

Ma kallutasin seda ampulli ja sättisin nõela augu vedeliku peale, nii et sain kõik süstlasse. Aga suur mull jäi ikka lõppu. Siis koputasin mulli üles ja lükkasin selle välja. Väiksed vist jäid ikka sisse. Veits mingi vedelik läks kaotsi, aga sellest ei juhtunud midagi.

Ma ka panin tagurpidi ampulli hoides nõela otsa juba päris alla, et võimalikult vähe õhku üldse sisse tuleks ja pärast saab koputades õhu süstlast välja.

P.S. Juba eelmisel korral ütles mulle ämmaemand, et tegelikult ei juhtu ka midagi, kui natukene õhku endale sisse süstid.

Tegelt mul mure ka..
Nimelt teavad meie situatsioonist emad ja õed, olen nedega üli lähedased ja räägime alati peaaegu kõigest, isegi vahest piinlikult palju. Muidu kõik on normaalsed ei uuri ja surgi vahepeal kui ma just ise ei räägi aga no ikka ämmmmm ???? see juba kogu google läbi googeldanud kuidas asjad käivad ja tellis mulle isegi esimese raseda kleidi netist.. Ta muudkui räägib kuidas meil varsti beebi jne, aga see natuke häirib juba ja tekitab survet. Hetkel olen saanud varjata oma seniseid arstikäike ja ka seda, et sain juba süstid kätte ja alustasin nende tegemist. Kas kellegil veel sellist üli kaasa elavat sugulast olnud või teil ei tegi keegi? Kui ma aus olen siis ma isegi tahaks talle valetada, et mingi asja pärast lükati edasi jaanuari, et saaksin seni rahulikult seda teekonda läbi käia. Tobe probleem aga ma tõesti nõutu.. Ei tea mida teha/öelda.

Mina olen teisel ringil ja seekord olen rääkinud ainult ühele kolleegile. Aga ka ainult nii palju, et me alustasime ja millal vaja arstil käia. Rohkem ei tea keegi, isegi mitte pere. Nad teavad, et proovime uuesti, aga ei tea millal. Olen öelnud veel ei toimu midagi ja ei tea, millal teeme uuesti. Sõbrannadele olen öelnud, et mees saab veel ravi. Esimesel ringil hakkas mind see suur kaasa elamine ja info jagamine ja kõigi ootuste täitmine väsitama. Kõikide lohutused, et küll õnnestub ja paljud jäävad peale seda ise rasedaks, viskas nii siibrisse, et seekord ei taha seda. Mulle meeldib siin oma tundeid ja muresi jagada, sest siin inimesed saavad minust aru, nad on samas olukorras.
HA võid ju ka öelda, et lükkus edasi, kuna vaja, et üks rohi mõjuks või mingi kuur vaja läbi teha. Parandada rakkude kvaliteeti vms.

Meie otsustasime, et ei räägi kellelegi. Võib olla alles siis kui ivf õnnestub ja kõik hästi on. Ei taha, et pere ja sõbrad muretsema hakkaksid.
Vahepeal on raske küll, aga siis tulen siia foorumisse ja tunnen et hakkab kergem ????

Liblikas, kas süst tehtud? Kuidas läks?