Minu päev võttis ootamatu pöörde. Olen viimased 4 tundi veetnud ITK naistekliiniku erakorralises. Nimelt hakkas täna kõht päris tugevalt valutama, mõtlesin et ehk lihtsalt mingi venimisvalu vms..õhtuks läks järjest tugevamaks, pea käis veits ringi ja no siis tekkis veritsus, mitte määrimine vaid ikka nagu punane veritsus. Sõitsin siis EMO-sse, kuna see kõhuvalu oli nii meeletu..üldiselt ma talun valu hästi. Sain siis mingi tunni pärast ämmaka juurde kes võttis anamneesi ja kuna tuli rasedaid ja sünnitajaid vahele siis lihtsalt ootasin kabinetis. Lõpuks kui minuga räägitud sai suunas ootama, et siis arst teeb ultraheli ja kui sealt püsti tõusin siis teadsin, et nüüd on kõik. Läksin vetsu ja tulid sellised vereklombid, et omg..ootasin edasi umbes tunni ja kui arsti kabineti jõudsin siis lihtsalt veri nirises mööda jalgu, püksid olid verised ja põrand oli verine.
Ultrahelis polnud midagi enam näha, aga Hcg oli teinud korraliku tõusu nagu peab. Kuna põletikuanalüüs oli veits tõusnud siis nüüd arst pidi kolleegiga arutama kas vajalik antibiootikumravi või mitte. Kuna arst sünnitusel siis ootan endiselt.
Nii kurb lihtsalt, lootsin et õnnestub ????
Nii kahju… ????
Kas ei ole üldse lootust, et tegelikult kõik korras? Äkki verejooks takistab nägemist? Äkki kui verejooks taandub, siis uuesti kontrollida paari päeva pärast?
Minul olid ka ikka jõhkrad klombid… Minul aga hcg ei testitud.
Serendipity.
Vaatas põhjalikult ja kahjuks jah, ei olnud mitte midagi näha.
Väga kahju ???? see on koht, kus ei saa väga lohutada ka…
Kuna põletikunäitaja oli kõrgel, siis ilmselt saadavad Sind veelkord kontrolli. Ma kevadel ei jõudnud rasedusega küll kaugele, aga käisin hcg mõõtmas kuniks see nulli läks ning tehti ka ultraheli kontrolliks. Emotsionaalselt mõjus see mulle hullemini kui oleks varem arvanud, aga aeg aitab ning siis saab juba uuele katsetusele mõelda.
Loodan, et Sul on toetav mees kõrval…
ja anna ikka märku, kuidas taastumine.
Serendipity.