Minul on tunded seinast seina. Mul on 2 last olemas: 1. eelmisest kooselust ja 2. laps praeguse abikaasga ühine. Vahepeal oli ka üks peetunud rasedus.
Mul pole kunagi olnud probleeme rasedaks jäämisega. Olen teinud läbi kõik uuringud kuni hüsteroskoopiani välja ja tunnistati terveks.
Abikaasa sperma, nagu selgus, oli üsna raskes seisus, oligozoospermia. On saanud ravi terve aasta. Sperma kvaliteet on küll veidi paremaks läinud, nüüd on alumisel normi piiril. Rasedust ikka tulnud ei ole. 2 aastat oleme juba üritanud. Ja nüüd öeldi, et tuleb teha IVF.
Mina olen juba mitu kuud seda edasi lükanud, tahaks ju loomulikul teel last saada, nagu teisedki. Mehel on aga nii suur pesamuna soov.
Mina soovin ka last, kohe väga, aga mitte sellisel viisil.
Ma ei taha kunstliku stimuleerimist, ei taha süüa sünteetilisi ravimeid ega süstida ennast. Mehe poolt tunnen survet. See tundub nii ebaõiglane, sest mina olen ju terve.
Lohutage mind palun, et see pole nii hull
Kui sa ei taha, siis ära tee, järelikult siis nii suur lapsesoov veel ei ole. Meil on ka põhjus mehes, ma ei ole kunagi tundnud, et see on ebaõiglane. See on meie ühine tee ja ühine soov. Mees toetab ka nii palju kui suudab.
Hulluks läheb minu meelest siis, kui pead asjatult muudkui vorpima tulemuseta katseid. Siis tekib küll küsimus, et kust jookseb piir. Mina olen teinud kaks täisringi, esimene õnnestus, külma ei jätnud midagi. Teine ebaõnnestus, külmas nüüd ootamas selle korra ülejäänud embrüod. Mul pärast kahte ravimisüstimist jah on küll küsimus, kaua ma jätkan, kui jälle ebaõnnestub. Aga esimese korra eel mul seda ravimihirmu ei olnud.
Süstimist ikka kartsin ja süstimise ajal oli endast natuke kahju ka esimesel korral, sest ümberringi kõik said ise lapsi. Aga teisel korral ei liikunud ükski närv enam.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 09.10 09:25; 17.11 18:22;