Teema: IVF september-oktoober

#3223211:

#3223096:

#3223082:

Jah, meie lood on sarnased.

Püüan mõelda nii, et see on täiesti uus kogemus ja varasemad ei puutu asjasse. See on vahel keeruline, sest hirmud tulevad üles, aga nendest peab üle olema.

IVF ja ilusamad embrüod – meie teine rasedus, mis oli IVF rasedus, lõppes Downi sündroomi tõttu. Nii et ka siin võib juhtuda. Aga tegelikult on võimalik embrüosid kromosoomihaiguste osas uurida lasta.

Ma tean jah, et ilma kromosoomiuuringuteta ivf ei garanteeri paremaid tulemusi… nii et ma olen veidi kahtlev selles osas kyll, jääksime ju ise ka rasedaks, kuigi see võib muidugi jälle pool aastat aega võtta. Yks pluss on kyll, kui läheb hästi ja saan lapse, siis peale seda tahaks teist veel, kui võimalik, ja siis äkki embrüoid kylmas. Paar aastat vanust juurde tähendab ju veel kehvemat seisu.

Oled sa uurinud seda embrüote geenitesti? Nii palju kui ma aru saan, maksab see 4000 ja peab enda rahast maksma?

Nende uuringute kohta leiab rohkem infot siit: https://fertilityclinicnordic.com/viljakusravi-teenused/pgd-pgs/

Haigekassa seda ei kompenseeri, hind oli umbes nii et 600.- on uuring ja iga embrüo 200.-. Ma kusagil siin Perekoolis kirjutasin ka sellest, aga ei suuda enam leida :(. Igal juhul mäletasin et arvutasin et meil oleks u 1000.-.

IVF osas otsustamise võiksid sa teha kiiresti, sest Haigekassa kompenseerib kuni 41-aastaseks saamiseni!

Vau! See hind oleks meile tehtav… aga oled sa kindel? Nende hinnakirjas on PGS alates 2265 eur https://fertilityclinicnordic.com/hinnakiri/

Lisaks vaatasin, et nova vita vist pakub ka seda, aga sulatavad embrüod soomes yles (ja siis kylmutavad uuesti?) ja hind ka 2250. https://novavita.ee/hinnakiri/

Ilmselt me kaaluks tõsiselt neid variante, muidugi hea kui vähegi soodsamalt saaks.

Ma tean jah, et meil on megakiire, märtsi keskpaigani aega…. ehk jõuab yhe ivf teha? Hetkel mul seis selline, et kolmap haiglasse katkestamisele.

Keegi kysis vitamiinide kohta, vb minult. Ma lugesin läbi raamatu “it starts with the egg” ja tegin meile täpselt selle järgi programmi, mis sobib raseduste katkemiste korral. Mega kallis kokku kyll, alla 300 kuus meile mõlemale kokku. Tellisin iherbist, pärast hakkasin mõtlema, et oleks võinud amazon.co.uk vaadata, sest see euroliit ja ei tule tollimaksu otsa.

Mai Kelluke, ma olen tohutult tänulik kõige selle väärtusliku info eest.

Natuke segaseks jääb veel see, et peaksin vb kohe oskama õigesse kohta IVF-ile pöörduda, kus tehakse neid geeniteste.

sa ise ikkagi ei kaalunud seda geenitesti embrüole teha? jäi kalliks?

Mul oli õnneks arst kohe mind valmis IVF-ile suunama. ja geneetikule suunatakse ka. kuigi see geeni translokatsioonide asi esineb ainult 3-5% paaridest, kel korduvad katkemised, seega ma hästi ei usu, et see meil välja tuleb. aga vb tuleb midagi muud, millest ma ei tea.

see on ka hea uudis, et kui IVF-iga alustame õigel ajal, siis ehk saab kogu protsess kompenseeritud.

kolmapäevaks on väga jõudu vaja, hetkel juba selline tunne, et keegi võiks juba lõpetada mu piinad (suht halb on olla), aga no samas see protsess seal ju ka hirmus… peab lihtsalt üle elama.

vabandan, et olen oma teemadega kogu teema kaaperdanud, aga siit saab lihtsalt parimat infot!

#3222658:

#3222602:

Tere!

Minul ka septembri lõpus esimest korda IVF. Siiani juba pea kaks aasta proovinud ja u aasta arsti abiga ovulatsiooni stimuleerimisega üritanud, kuid ei mingit tulemust. Diagnoosiks on polütsüstilised munasarjad ja kerge endometrioos.

Tahaks uurida, et kuidas te emotsionaalselt selle kõigega toime tulete? Kas olete peale mehe veel kellelegi rääkinud? Käite psühholoogi juures?

Ise tunnen, et üldiselt enesetunne on okei, aga koguaeg on need mõtted ja hirmud kuskil tagaplaanil. Kõige raskem on see, kui ümberringi sõbrannad kõik rasedusuudistega tulevad, siis see enda olukord teeb kuidagi eriti õnnetuks.

Kribul

Meie oleme koos mehega ja ka mina üksi käinud psühholoogil. Kui rahakott lubab siis soovitan ära proovida.

Enamus inimesi ei kujuta ette mis see olukord tähendab ja oskavad sõnadega väga haiget teha.

Mina rääkisin oma emale. Oleme muidu lähedased aga temale rääkimine oli viga. Ema usub siiralt et halvad asjad juhtuvad halbade inimestega ja eks me ikka midagi ise valesti teeme. Tõepoolest tema on oma elus alati kõik saavutanud mis tahtis ja ta ei kujuta ettegi et mõni asi ei sõltu soovist ja pingutusest. Läksime emaga päris tülli selle peale ja pärast seda olen väga valinud kellega üldse laste saamise teemal kaasa rääkida (ka üleüldiselt mitte konkreetselt minu probleemist). Kui elus veab siis saavad inimesed uskuda mida nad ise tahavad ja oma suhtumisega ikka väga haiget teha.

Nüüd olen rääkinud kahele sõbrannale. Üks neist on munarakudoonor ja teab mehhaanilist poolt ja temaga on sellest hea rääkida. Teine on lihtsalt hea inimene kes oskab õigel hetkel vait olla või ‘mul on kahju et sul nii raske on’ öelda.

Aga psühholoog on minu jaoks hea olnud. Ta annab nõu kuidas olukorrast mõelda ja sellega hakkama saada kui raske on. Mida siis öelda kui mehega mõlemal väga sitt tuju on aga teame et peame midagi ütlema. Sageli asju mida mõtleks ise ka välja aga hea on ka teise suust neid asju kuulda.

Celly

Kahju kuulda, et emal selline suhtumine on, see võib tõesti väga haiget teha 🙁 aga hea, et oled leidnud paar sõbrannat, kellega rääkida. Ma pole siiani kellelegi rääkinud, kuna kardan, et siis on vaja iga kord aru anda kui jälle seda inimest näen. Eriti ema puhul, ta niikuinii muretseks end lõhki ja siis peaks enda lohutamisele lisaks veel ema ka lohutama. Aga vähemal teeb kergemaks see, et saan siin oma muret jagada ja kuulda, et ma pole üksi.

Aga kui tohib küsida, siis
millise psühholoogi juures sa käid? Ja kas kuidagi perearsti kaudu said sinna või pead omast taskust maksma? Pole ise kunagi käinud, seega teema üsna võõras.

Mul praegu käsil veel viimane katse loomulikul teel rasestuda. Nii loodan, et seekord läheb õnneks ja ei peaks üldse IVFi tegema, kuid eelmisi katseid vaadates.. Njah,ei taha lootusi üles kruvida.

Aga soovin sulle jõudu ikka edasi proovimiseks! Tean, et see lootus-pettumus tsükkel on jube raske iga kuu ja lõpuks tekibki tahtmine kõik katki jätta, kuid tea, et sa pole üksi nende muredega.

Kribul

#3223472:

Ma ikka eriti koba, üritasin ühele vanemale postitusele vastata, aga ilmselgelt ei osanud ???? see on siis Celly kommentaarile vastus. (kuidas ma edaspidi nii saan, et jääks näha, kellele vastan?)

Kahju kuulda, et emal selline suhtumine on, see võib tõesti väga haiget teha ???? aga hea, et oled leidnud paar sõbrannat, kellega rääkida. Ma pole siiani kellelegi rääkinud, kuna kardan, et siis on vaja iga kord aru anda kui jälle seda inimest näen. Eriti ema puhul, ta niikuinii muretseks end lõhki ja siis peaks enda lohutamisele lisaks veel ema ka lohutama. Aga vähemal teeb kergemaks see, et saan siin oma muret jagada ja kuulda, et ma pole üksi.

Aga kui tohib küsida, siis

millise psühholoogi juures sa käid? Ja kas kuidagi perearsti kaudu said sinna või pead omast taskust maksma? Pole ise kunagi käinud, seega teema üsna võõras.

Mul praegu käsil veel viimane katse loomulikul teel rasestuda. Nii loodan, et seekord läheb õnneks ja ei peaks üldse IVFi tegema, kuid eelmisi katseid vaadates.. Njah,ei taha lootusi üles kruvida.

Aga soovin sulle jõudu ikka edasi proovimiseks! Tean, et see lootus-pettumus tsükkel on jube raske iga kuu ja lõpuks tekibki tahtmine kõik katki jätta, kuid tea, et sa pole üksi nende muredega.

Kribul

Kribul, vajuta selle postituse all “tsiteerin”, mille jutuga koos tahad postitada. Ja siis keri kõik jutt alla ja hakka sinna edasi kirjutama.

#3223472:

Ma ikka eriti koba, üritasin ühele vanemale postitusele vastata, aga ilmselgelt ei osanud ???? see on siis Celly kommentaarile vastus. (kuidas ma edaspidi nii saan, et jääks näha, kellele vastan?)

Kahju kuulda, et emal selline suhtumine on, see võib tõesti väga haiget teha ???? aga hea, et oled leidnud paar sõbrannat, kellega rääkida. Ma pole siiani kellelegi rääkinud, kuna kardan, et siis on vaja iga kord aru anda kui jälle seda inimest näen. Eriti ema puhul, ta niikuinii muretseks end lõhki ja siis peaks enda lohutamisele lisaks veel ema ka lohutama. Aga vähemal teeb kergemaks see, et saan siin oma muret jagada ja kuulda, et ma pole üksi.

Aga kui tohib küsida, siis

millise psühholoogi juures sa käid? Ja kas kuidagi perearsti kaudu said sinna või pead omast taskust maksma? Pole ise kunagi käinud, seega teema üsna võõras.

Mul praegu käsil veel viimane katse loomulikul teel rasestuda. Nii loodan, et seekord läheb õnneks ja ei peaks üldse IVFi tegema, kuid eelmisi katseid vaadates.. Njah,ei taha lootusi üles kruvida.

Aga soovin sulle jõudu ikka edasi proovimiseks! Tean, et see lootus-pettumus tsükkel on jube raske iga kuu ja lõpuks tekibki tahtmine kõik katki jätta, kuid tea, et sa pole üksi nende muredega.

Kribul

mina olen oma raha eest psühholoogil käinud. teadsin et perearsti kaudu on raske kui mitte võimatu saada, kunagi üks sünnitusjärgse depressiooniga tuttav rääkis et tema teisiti ei saanud kui võttis ennast töötuna arvele ja siis sealt kaudu sai koolituse rahasid kasutada psühholoogil käimiseks. võibolla raseduskriisi nõustajat haiglate juures saab haigekassa eest, ma ei tea, ei proovinudki haigekassa kaudu.
Igatahes, valisin selle järgi et too psühholoog võtab vastu varahommikul kui mul veel tööpäev alanud pole, käisime esimesel korral koos mehega ja ta jättis meile mõlmale sümpaatse mulje ja seal oleme/olen mõned korrad käinud.

mitte sõpradele rääkimine ehk on parim valik kui just väga hästi ei tea ette et tuleb õige reaktsioon inimesel. mul tavaliselt pole probleemi kui keegi arvab minust teisiti aga nii tundlikul teemal näkku kuulda praegusel hetkel ma ei taha ühtegi nõuannet ega üleliigset arvamust. ja see teadmine et sõbranna siis võibolla alati su kõhu üle kontrollib pole ka tore. minu need sõbrannad õnneks on väga viisakad ja ei küsi ise midagi, suhtleme tavalistel teemadel edasi nagu ikka.

lõpuks oleme ikka oma tunnetega üksi. oma mees ka ei oska ju aimata mis tunne on kui keha on võõraid aineid täsi süstitud ja on lootus ja masendus korraga.

Celly

#3223541:

#3223472:

Ma ikka eriti koba, üritasin ühele vanemale postitusele vastata, aga ilmselgelt ei osanud ???? see on siis Celly kommentaarile vastus. (kuidas ma edaspidi nii saan, et jääks näha, kellele vastan?)

Kahju kuulda, et emal selline suhtumine on, see võib tõesti väga haiget teha ???? aga hea, et oled leidnud paar sõbrannat, kellega rääkida. Ma pole siiani kellelegi rääkinud, kuna kardan, et siis on vaja iga kord aru anda kui jälle seda inimest näen. Eriti ema puhul, ta niikuinii muretseks end lõhki ja siis peaks enda lohutamisele lisaks veel ema ka lohutama. Aga vähemal teeb kergemaks see, et saan siin oma muret jagada ja kuulda, et ma pole üksi.

Aga kui tohib küsida, siis

millise psühholoogi juures sa käid? Ja kas kuidagi perearsti kaudu said sinna või pead omast taskust maksma? Pole ise kunagi käinud, seega teema üsna võõras.

Mul praegu käsil veel viimane katse loomulikul teel rasestuda. Nii loodan, et seekord läheb õnneks ja ei peaks üldse IVFi tegema, kuid eelmisi katseid vaadates.. Njah,ei taha lootusi üles kruvida.

Aga soovin sulle jõudu ikka edasi proovimiseks! Tean, et see lootus-pettumus tsükkel on jube raske iga kuu ja lõpuks tekibki tahtmine kõik katki jätta, kuid tea, et sa pole üksi nende muredega.

Kribul

mina olen oma raha eest psühholoogil käinud. teadsin et perearsti kaudu on raske kui mitte võimatu saada, kunagi üks sünnitusjärgse depressiooniga tuttav rääkis et tema teisiti ei saanud kui võttis ennast töötuna arvele ja siis sealt kaudu sai koolituse rahasid kasutada psühholoogil käimiseks. võibolla raseduskriisi nõustajat haiglate juures saab haigekassa eest, ma ei tea, ei proovinudki haigekassa kaudu.

Igatahes, valisin selle järgi et too psühholoog võtab vastu varahommikul kui mul veel tööpäev alanud pole, käisime esimesel korral koos mehega ja ta jättis meile mõlmale sümpaatse mulje ja seal oleme/olen mõned korrad käinud.

mitte sõpradele rääkimine ehk on parim valik kui just väga hästi ei tea ette et tuleb õige reaktsioon inimesel. mul tavaliselt pole probleemi kui keegi arvab minust teisiti aga nii tundlikul teemal näkku kuulda praegusel hetkel ma ei taha ühtegi nõuannet ega üleliigset arvamust. ja see teadmine et sõbranna siis võibolla alati su kõhu üle kontrollib pole ka tore. minu need sõbrannad õnneks on väga viisakad ja ei küsi ise midagi, suhtleme tavalistel teemadel edasi nagu ikka.

lõpuks oleme ikka oma tunnetega üksi. oma mees ka ei oska ju aimata mis tunne on kui keha on võõraid aineid täsi süstitud ja on lootus ja masendus korraga.

Celly

Mina olen käinud raseduskriisi nõustaja juures, saatekirja saanud naistearstilt.
Mulle väga sobis ja soovitan Marje Pukki – võtab vastu nii Tõnismäel kui ka Pelgulinnas.

Kolin ka Teie juurde üle. Mina toimetan Nova Vitas. Tuleb teine katse. Siirdamine 17- ndal. Närv sees tugevalt. Aga samas ootan nagu hingeônnistust seda päeva. Täna hommikul teen viimase cetrodide süsti ja õhtul ovulatsiooni esile kutsuva süsti ja siis päev ravimi vaba. 12- ndal punktsioon. Jõudu, jaksu sama teed läbivatele.

Appi mul on mure.
Lähen 13 sept, reedel arstile, et teha kontroll UH ja saada veel lõpuravimid enne punktsiooni. Eeldatav punktsioon siis esmasp v teisip AGA siirdamise aeg siis satub nädalavahetus 🙁 Kindlasti tahavad 5 päevaseks kasvatada.
Mismoodi siis saab?
Kas Teil on olnud analoogne seis?

Mufik

Minul oli siis 3.09 siirdamine. Siirdati kaks blastot. Olin suhteliselt lootusrikas, sest mul lapsed olemas ja viga mehepoolne. Googeldasin netis ringi ja nii paljud on saanud juba üsna varakult triipe. Sain ka juba kolmandal-neljandal päeval mingid hägusad asjad rasedustestidele (mis muidugi ilmusid siis kui test oli tükk aega seisnud, aga no parem ikka kui mitte midagi eks). Lasin siis 06.09 veretesti teha ja HCG tulemus oli ainult 4. Eile tegin uriinirasedustesti (tundlikkusega 10). Mingi heleda triibu täitsa sain. Täna tegin sama testi ja see triip on nii vaevumärgatav, et arvatavasti keegi teine peale minu seda ei näekski. Selline tunne, et vist katkes ära või ma ei teagi. Esiteks see 4 oli juba nii väike tulemus ja see, et järjest heledamaks läheb. Võehh. Käisin täna hommikul verd andmas ka, et võib-olla saab siis lõplikult selgust. Mul muidu nö ametlik veretesti aeg on homme.

Kirjutasin juba arstile ka selle 4. asjus, aga tema vastas ainult, et jätkame raviplaani. Ilmselt siis mingi lootus oli, et HCG hakkab kiiresti tõusma ja spurdib, aga no praegu on küll selline tunne, et asi liigub pigem tagasikäigus.

Oskab keegi öelda, kui palju veretest uriinitestist tundlikum on? Mul on kuskilt meelde jäänud, et ca 3x.

#3224768:

Mul oli siirdamine 2 september aga eile vt oli ainult 2.30. Kplma ei saanud miskit. Uus tr aeg on itk-s alles veebruaris sreg avahetan Asukohta ja nüpd siis 16 oktoober on uue arsti juures uues polikliinikus aeg. Loodan, et seekord on klapp ka arstiga ja ka õnnestub

Kuhu said nii ruttu uue täisringi aja, kas tasuline kliinik?

Mufik

Vara testisin jaa, aga kas ta siis mõne päevaga tõesti nii palju tõuseb? Ja kui oleks praegu juba mingid sadamed hcg-d, siis ju uriinitest ajaks tumelillat värvi välja, mitte ei peaks vastu valgust oma silmi kissitama.

No mingi tunni aja pärast saan teada, kas ja kui palju on tõusnud.

#3224594:

Mufik

Minul oli siis 3.09 siirdamine. Siirdati kaks blastot. Olin suhteliselt lootusrikas, sest mul lapsed olemas ja viga mehepoolne. Googeldasin netis ringi ja nii paljud on saanud juba üsna varakult triipe. Sain ka juba kolmandal-neljandal päeval mingid hägusad asjad rasedustestidele (mis muidugi ilmusid siis kui test oli tükk aega seisnud, aga no parem ikka kui mitte midagi eks). Lasin siis 06.09 veretesti teha ja HCG tulemus oli ainult 4. Eile tegin uriinirasedustesti (tundlikkusega 10). Mingi heleda triibu täitsa sain. Täna tegin sama testi ja see triip on nii vaevumärgatav, et arvatavasti keegi teine peale minu seda ei näekski. Selline tunne, et vist katkes ära või ma ei teagi. Esiteks see 4 oli juba nii väike tulemus ja see, et järjest heledamaks läheb. Võehh. Käisin täna hommikul verd andmas ka, et võib-olla saab siis lõplikult selgust. Mul muidu nö ametlik veretesti aeg on homme.

Kirjutasin juba arstile ka selle 4. asjus, aga tema vastas ainult, et jätkame raviplaani. Ilmselt siis mingi lootus oli, et HCG hakkab kiiresti tõusma ja spurdib, aga no praegu on küll selline tunne, et asi liigub pigem tagasikäigus.

Oskab keegi öelda, kui palju veretest uriinitestist tundlikum on? Mul on kuskilt meelde jäänud, et ca 3x.

Veretest ei ole mitte uriinitestist tundlikum, vaid määrataksegi kindel number. Nullist kuni paljude numbriteni edasi. Ja niisama võib see ka mõni number nullist suurem olla, olenevalt sinu tsükliperioodist jne. Uriinitestile on kirjutatud, mis suurusest alates triipu näitama hakkab, kas 5, 10 või isegi 25.

Üks tabel on selline, kust saad umbkaudu vaadata. Aga kindlasti on igaühel see erinev ja ka erineva rasedusega võib erimoodi olla. Tähtis on hCG taseme tõus teatud ajal.

hcg näitude tabel:

* 3 nädalat LMP: 5 – 50 mIU/ml
* 4 nädalat LMP: 5 – 426 mIU/ml
* 5 nädalat LMP: 18 – 7,340 mIU/ml
* 6 nädalat LMP: 1,080 – 56,500 mIU/ml
* 7 – 8 nädalat LMP: 7, 650 – 229,000 mIU/ml
* 9 – 12 nädalat LMP: 25,700 – 288,000 mIU/ml
* 13 – 16 nädalat LMP: 13,300 – 254,000 mIU/ml
* 17 – 24 nädalat LMP: 4,060 – 165,400 mIU/ml
* 25 – 40 nädalat LMP: 3,640 – 117,000 mIU

Olen palju siin foorumites lugemas käinud, kuid ise kirjutan esimest korda.
Minu IVF teekond sai alguse aastal 2012 kui olin 32 aastane. Lapsi ei ole ja rasedusi samuti ei ole olnud ning põhjust ei osatagi öelda. Analüüsid korras ja mehe kraam sobis IVF-i jaoks hästi. Aastatel 2012-2015 sai tehtud 5 täisringi ja 1 FET. Tulemus 0. Peale seda tegin pikema pausi, läksin lahku mehega ja taastusin kõigest sellest. Nüüd aga, 2019 võtsin selle tee uuesti ette ja seekord meespooleks doonor. 2019 aprill oli mul 7 katse (täisring), lühike skeem, mille käigus saadi vaid 2 kehva embrüot ja see katsegi ebaõnnestus. Nüüd on käsil 8 katse, pikk skeem. Süstinud olen praeguseks 3 päeva ovaleap+ luveris+fraxiparine. Küsimus? Kas kellelgi on õnnestunud rasedaks jääda lõpuks, peale nii paljusid katseid? Olen 39 aastane ja mõtlen, et proovin veel 2 korda ja siis ilmselt annan alla teadmisega, et olen omaltpoolt teinud kõik, mis võimalik. Hoian teile kõigile pöialt ja loodan, et ehk õnnestub mul veel need triibud saada kuigi päris lootusetu tunne juba sees????

niipalju katseid pole olnud, aga siin tundub, et tegu on kehvade munarakkudega. Ise ilmselt prooviks kuni 41 aastani ja siis teeks doonormunarakuga katse.

mailill, tänud soovituse eest. Tundub tõesti asjalik raamat.