Uus kuu, uued tuuled ja ohtralt positiivseid teste kõigile! ????
<p style=”box-sizing: border-box; margin-top: 0px; margin-bottom: 1em; caret-color: #212529; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; -webkit-tap-highlight-color: rgba(0, 0, 0, 0); -webkit-text-size-adjust: 100%;”>Kasulikud lingid:</p>
<p style=”box-sizing: border-box; margin-top: 0px; margin-bottom: 1em; caret-color: #212529; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; -webkit-tap-highlight-color: rgba(0, 0, 0, 0); -webkit-text-size-adjust: 100%;”>https://www.yourduedate.com TA</p>
<p style=”box-sizing: border-box; margin-top: 0px; margin-bottom: 1em; caret-color: #212529; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif; -webkit-tap-highlight-color: rgba(0, 0, 0, 0); -webkit-text-size-adjust: 100%;”>http://www.betabase.info/chart/basic/single hcg tasepäevadejärgi</p>
Teema: IVF September-Oktoober
Mina lähen kolmapäeval 8. sept punkteerima, näha oli juba täna, et üle 20 foliikuli. Loodetavasti ei tule hüperi ohtu taas.
Sidrunhein
Kui tehtud FET-siirdamine ning olnud toetav ravi Estrofem+Utrogestan peal, siis kui ruttu võib teha juba uut siirdamist? Kas võib uuel tsüklil ka kohe ise proovida?
Kuidas Teie kogemused?
Küsin seetöttu, et uus kogemus = meil oli teine katse, täna VT null.
Eelmine katse oli märtsis ja selle tulemus kasvas kuni 9+3 ning seejärel käisin tabletiabordil.
Üks viiepäevane veel külmas ootamas.
Olen teinud 4 IUI katset ja kui õigesti mäletan, siis arst ikka vaatas enne UHs üle, kas on õige hetk. Kui foliiklid juba kärbubud, pole mõtet ja seda arst näeb.
Minul punktsioonil käidud, saadi 14 rakku. Esmaspäeval selgub, kas ja kui paljud neist embrüoks arenevad. Pöidlad pihus ja ega muud hetkel teha saagi ???? Kuna foliikelid oli 20, siis taas hüperi oht ja nagu minu puhul juba tavaks on saanud, värskesse tsüklisse paraku ei õnnestu siirdada.
Sidrunhein
Minul seljataga esimene IVF katse. Vanust 43, lapsi ühisest kooselust 2, viimane sünnitus 13 aastat tagasi, nüüd siis pesamuna soov juba üle 1,5 aasta, kuid rasestuda ei ole õnnestunud.
Kõik arstid läbi käidud, mehel avastati väike viljakuse langus, kuid see ei välistaks ka loomulikul teel rasestumist.
Tsükkel korras, ovulatsioonitestidega mõõdetud, panustatud õigel ajal, aga tulemust ei ole. Seega seadsime sammud viljakusarsti jurude. Agustis sai siis esimene IVF tehtud.
Saagiks 13 munarakku, (arsti sõnul hoolimata vanusest on munarakureserv väga hea), millest siis 10 olid viljastusvõimleised. Kahjuks 8 munarakku, mis pandi loomulikul teel viljastuma, mitte ükski ei viljastunud, 2 tk, mille puhul kasutati ICSI meetodti, viljastus üks munarakk, siirdati siis 5 päevane embrüo.
Kahjuks rasestumist ei toimunud, pea nädal enne oodatavat menstruatsiooni hakkas määrima.
Seega läheme uuele ringile. Arst soovitas 1 kuu vahele jätta ning üritame siis oktoobris uuesti. Loodan siiralt, et eelmise korra kogemus paneb arsti skeemi muutma ning saadud munarakusaagist õnnestub rohkem viljastada, saaks vähemalt külmaringigi panna, eelmisel korral oli vaid üks viljastunud munarak 10-st.
Loodame parimat ja kõigile peatseid triipe ????
Ei taha küll motivatsiooni alla tõmmata, aga minuteada ei ole olemas mingeid skeeme, kuidas arstid saaksid tõsta viljastumisvõimeliste munarakkude arvu. Vanusega paraku kvaliteet langeb, karm, aga nii see on. Sinu plussiks on siiski suur resev, 43-selt 13 rakku on ikka väga hea tulemus, paljud naised selles eas saavad 1-2. Nii et tuleb vaid katsetada ja loota, et ükskord tekib see üks eriti terve ja tugev rakk ???? Palju edu ja peatseid triipe!
Tuleb välja, et oleksin saanud isegi kohe uuel tsüklil uut katset teha nagu KN’gi, aga kuna olen sobival ajal linnast ära, siis saime üle pika aja ühe kuu ise proovimiseks. Oktoobris annan arstile teada kui menses algab ja siis alustan jälle Estrofemiga ning teeme viimase külmas oleva embrüo siirdamise (punkteeriti veebruaris ja külma saadi kolm viiepäevast, olnud siirdamised märtsis ja augustis).
Rääkides lootustest, siis lõppude lõpuks olen võtnud kogu selle beebisaamise teekonna endale juskui väljakutseks. Muidugi on madalpunkte ja enesesüüdistusi ja viha ja stressi, aga päeva lõpuks saan mõistusega aru, et looduslik valik ja ju siis see ongi meie elusaatus selles projektis.
Muidugi on madalaid momente ja rasedad linnapildis käivad ajudele, aga üldiselt proovin võtta seda kui saatuse nööki, elukogemust, tugevuse kasvatajat jms. Keskendun sellele, et mis ei tapa, teeb tugevamaks ja sellele, et kui mõistlik ja hea mees mul on. Olen ammu välja mõelnud enda jaoks ka selle, et mis siis kui me ei saagi lapsi lähima 10 aasta sees. Mis seal siis ikka, ju nii pidi minema (oleme omavahel ka asjad selgeks rääkinud). Doonorid ja lapsendamise oleme endi jaoks välistanud.
Minu jaoks on olnud väga oluline lähimate sõbrannadega asjast ausalt rääkimine. Osadel pole ka veel lapsi ja tahan olla neile justkui hoiatuseks või õppetunniks, et vot, võibki aega võtta (Ise ei mõelnud kunagi nii, et appi, mis siis kui ei saa/õnnestu vms. Sisenesin triibutamisse väga avatud ja positiivsel meelel).
Mehega on muidugi pingeid tekkinud, kuid need enamus ilmselt minu enda peas kinni. Tunnen aeg-ajalt justkui vastutust nende embrüote käekäigu pärast ja kuna see rikub enda tuju, siis naljaga öeldes, siis kuidas ma saan mitte ka omakorda mehe tuju mitte rikkuda. We are in this together ikkagist! Selle vahega, et ma pean käima siirdamise perioodil arstil 3-4x, aga tema istub niisama kodus teleka ees 😀
