Tere!
Olen IVF teekonnal alates selle aasta algusest. 1. veebruaril oli punktsioon, 6. veebruaril siirdamine, mis raseduseni ei viinud. 5. aprillil oli teine siirdamine, ootan esmaspäeva, et minna vereproovi andma, aga kehatunne ütleb, et ka seekord on veretesti vastus negatiivne. Külma jääb veel üks kõrs. Toimetame Pelgus.
Mina olen 39, mees 44, kummalgi meil eelmistest suhetes lapsi ei ole. Kõik jutud, et miks me küll varem ei alustanud jne on mu peas juba tuhat korda läbi kedratud, nii et sellel pikemalt ei peatuks.
Sattusin siia foorumisse ja gruppi küllaltki juhuslikult, guugeldades oma arsti nime. Juba selle grupi olemasolu ja nägemine, et ma pole oma teemas üksi, pakub toetust. Aga tahaksin teada, kas ja kui palju teie kogu selle protsessi ajal psühholoogilist tuge või nõustamist kasutanud olete? Olen rääkinud ühe sõbrannaga, kes oma kolm last on kõik saanud IVF-i teel (kaksikud ja üks “üksik”), aga kuna ta teises linnas ja lapsed väikesed, siis lasen tal pigem oma elu elada. Üleüldse olen nendes teemades pigem kinnine ega ole isegi oma perega jaganud, et meil selline “töö” käsil. Kuidas teie toimetate ja mida soovitate teha, et kuplialune keema ei läheks kõigi nende emotsioonide ja ootusärevuse kompotis?
Ilusat kevadet!
Mina olen ühe sõbrannaga rohkem jaganud seda teekonda, aga pigem nagu niisama rääkinud, et mis parasjagu teeme ja kuidas mingid protseduurid läinud on. Ma ei olegi tegelikult talle rääkinud, kui laastav see emotsionaalselt olnud on. Seda teab ainult mees ja tema üks hetk ütles, et ma abi otsiks, sest tema ei oska mind aidata. Naised ja mehed elavad seda vist nii erinevalt läbi. Meil nt on nii, et kui on mingid tagasilöögid olnud, oleme koos kurvad ja mehe jaoks see sellega piirdub. Minul aga võib see lainetena veel mingi aeg tagasi tulla ja siis on mees nõutu. Mina küsisin arstilt raseduskriisi nõustaja saatekirja. Me ei kohtu regulaarselt, aga siis kui tunnen, et asjad üle pea hakkavad kasvama ja mingeid emotsioone või olukordi on kogunenud, siis lepime kohtumise kokku. Siis saan end tühjaks rääkida ja keegi neutraalne peegeldab tagasi ja aitab teist perspektiivi näha.
Lisaks olen kuulanud podcaste, aga olen aru saanud, et mul ei ole hetkel vaja seda, et kuulata lugusid teiste viljatusravi teekonnast ja tulemustest, vaid just seda, kuidas vaimse poolega paremini toime tulla.