Endamisi olen mõelnud, et kui esimene/esimesed IVFi katse ei õnnestu või sõbrakesed katseklaasis üldse suhelda ei taha, siis proovin ka nõelravi enda rahustuseks (tundub muidu ju ka põnev!).
Omast kogemusest ütlen, et ära esimese korra pinnalt erilisi järeldusi tee. Meil esimene kord viljastus 12 munarakku ja.. kõik 12 olid 3. päevaks hukkunud. Oi see oli šokk… Teisele täisringile läksin hirm nahavahel. Viljastus umbes sama palju (mul numbrite mäletamisega probleeme, sorry 😀) ja 8 tk arenesid ilusasti 5-päevasteks, olid hea ja väga hea kvaliteediga ja ootavad nüüd Sõle tn külmkambris. Saa siis aru!
P.S. mulle tundus ka algul lastetuse teema suhte proovikivina, kuid me rääkisime omavahel MEIE suhtega seotud asjad ka selles aspektis selgeks. Oleme ju koos ikkagi sellepärast, et meie kaks tahame koos olla, sest meil kahel on hea koos olla. Kui meie abiellu tulevad ka lapse(d), on mega giga super, kuid kui ei, siis see ei muuda meie kahe vahelist õnne ja rõõmu koos olemisest. Me ei sea oma õnne sõltuvusse ja ei keskendu sellele, mida meil pole vaid oleme tänulikud selle eest, mis meil on. Hetkel püüamegi nautida ja leida eeliseid elustiilist, mis on lasteta paaridel, sest just nii tehes keskendume positiivsele mitte sellele mida meil pole. Ehk et – mõtteviisi küsimus. Loomulikult on ka meil palju hetki kus mõtleme, et miks elu on selline, kuid üleüldises plaanis oleme õnnelikud, et me üksteist leidnud oleme 😊.
Dinnu
Dinnu, aitäh põhjaliku vastuse eest!
Muidugi esimesel ringil järeldusi ei tee, see oli lihtsalt selline tore plaan nõelravi avastada..
See nn roosa pilvedesolek on õnneks/kahjuks kümnete kuudega lahtunud.
Olen sel ajal näinud kõrvalt oma hea sõbranna raskelt kulgenud rasedust ja suurt muret kõik need 6 kuud kui olin teadlik tema rasedusest. Samuti oli nende lapsel sündides tervisekomplikatsioonid. See peab vast paika, et mure alles algab kui õnnestunult lõpuks rasestud 🙂
Seega oleme mehega endile teadvustanud, et kõik on võimalik! Reaalselt – kõik!
“Proovikivi” on selline nii ja naa väljend, kui tahta kuidagi mingi nimetus sellele kogu kremplile anda, siis jõudsin selleni. Usun ka, et kõige aluseks on omavaheline suhtlus ja rääkimine ja mõistmine. Kuna mõlemal asjad juskui korras ja saatus mängib niisama vingerpussi, siis oleme meiegi igasugustel teemadel rääkinud. Naudime omavahelist aega ja “vabadust” jne. Oleme sellegi teema läbinud, et mis siis kui me üldse lapsi ei saa. Oleme koos olnud üle 12 aasta, seega õnneks oleme ühel lainel.