Esimestel kordadel jah, aga kahel viimasel korral mitte. Keskmiselt on saadud 3-4 munarakku, aga kahel viimasel korral ei arenenud ükski embrüoks. Esimesel või teisel korral läks midagi isegi külma ehk siis kõik korrad on olnud väga erineva tulemusega,v.a viimased kaks, mis olin need kõige õnnetumad. Seetõttu on see viimane katse mulle lootuse tagasi andnud, et isegi kui järjest läheb metsa, siis see võib veel pöörduda ????
Kui keskmiselt saadi 3-4 rakku, siis kas arst proovis erinevaid skeeme, lühikest, pikka ja milline skeem parema tulemuse andis? Kuidas ise tundsid, mis kehale paremini sobis? Kas esimestel kordadel, kui tehti ka külmaringe, hakkas embrüo küll arenema, kuid kahjuks peetus?
Kuuest katsest viis on olnud lühikese skeemiga. Ühel korral tekkis rasedus, kuigi ma ise seda nii ei nimetaks, sest veretest esmalt näitas, et ma ei ole rase, aga kuna päevad ei hakanud, siis tegin suht niisama kodus olnud rasedustesti ära ja see oli kahe triibuga. Arst siis vaatas üle ja hcg tõusis ning lootekott oli olemas, aga loodet polnud, seega peetus juba enne veretesti tegelikult, mis on väga vara. Aga pidin siiski lausa kaks korda narkoosi all puhastuses käima, sest esimesel korral ei saadud päris puhtaks.
Arst proovis siis ka ühe korra pikka skeemi, aga kuna see ei andnud mingit teist tulemust, siis arvas, et pole mõtet, eriti kuna lühikesega oli see üks veider rasedus siiski tekkinud.
Ma ise ei tundnud erinevust, vähemalt mitte midagi märkimisväärset. Minu jaoks pole IVF üldse raske olnud, ei ole erilisi häirivaid kõrvaltoimeid ja süstimine pole ka hull. Ma saan aru, et see on vajalik ja tuleb lihtsalt ära teha. Võiks lõputult katseid teha, aga vanus on ees.
Ühel korral läks külma ja need (või see, ei mäleta kas oli üks või kaks) sulasid ilusti ära. Mul ei ole väga hea mälu, et ma oskaks vastata, kas see rasedus tekkis pärast täis- või külmaringi.
Sel korral oli veretest positiivne pärast täisringi ja erandina siirdati seekord päev pärast punktsiooni! Ma ei olnud sellesr enne kuulnud.
Vahepeal mõtlesin, et lasen ise veel ühe veretesti teha, et vaadata, kas hcg ikka tõuseb nii nagu peab, aga siis mõtlesin, et mida see teadmine mulle annab. Arsti näen kahe nädala pärast ultrahelil ja ega ma peale ootamise midagi muud nagunii ei saaks teha.
Nüüd ma olen siin kahevahel, ühelt poolt loodan, et läks õnnels ja teiselt poolt ei taha üldse lootagi, sest nii palju asjunsaab veel valesti minna. Võin-olla see ongi IVFi puhul minu jaoks kõige raskem, et ma ei tohi (enda arust) rõõmustada, enne kui laps on käes.