Teema: IVFi edulood

Kopisin siia oma 2012.aastal kirjutatud kommentaari:

Alguses olid arstid väga optimistlikud- vanemad noored, terved (no enam vähem, ei midagi sellist, mis ise rasestumise täiesti välistaks, mul pcos ja mehel sperma kehva) jne, küll kohe õnnestub. Aga läks 4 IVF täisringi korda + külmaring. Suurt teisiti ei tehtud midagi, rohud olid enamasti samad, rohtude koguseid muudeti ikka vastavalt jooksvale vajadusele ja munarakkude arenemisele. Üks kord tehti \”pikk skeem\”, kui alguses süüakse paar nädalat pille, aga see ei andnud mingit tulemust ja esimese korra järel selgus, et viljastumise % oli kehv, edaspidi tehti pooltele munarakkudele ICSI (süstiti spermatosoid otse munaraku sisse, et kindlasti viljastuks) ja pooled jäeti niisama omavahele. Niiet ikka tehakse ebaõnnestunud katsetest mingid järeldused ja nt muudetakse rohtu, kui üks ei mõju eriti jne. Aega läks ca 2,5a, tegime neid üsna tihedalt.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Ühestki korrast ei tekkinud isegi raseduse algust, veretestid olid <1. Seega ei osanud arvatagi, et 5. kord 200% õnnestub. Lapsed (p,t) tublid, ajalised, terved.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Ainuke asi (ja kindlasti ei saa ma öelda, et sellepärast õnnestus) oli 5. korral see, et võtsin omaalgatuslikult südameaspiriini pärast punktsiooni kuni päris suure raseduseni. Minu puhul olid selleks põhjuseks kilpnäärme antikehad, kindlasti ei saa igaühele aspiriini soovitada, selleks peab mingi põhjus olema.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Eks ta ole jah lihtsalt juhus, kuna just õnnestub. Oleksin ka valmis olnud jätkama, sest no mis muud alternatiivi ikka on, püss põõsasse visata ja jäädagi lasteta.

Nüüdseks on kaksikud 13aastased, lisaks neile on 2a hiljem sündinud loomulikul teel ja kiiresti saadud noorem poeg, ei jõudnud veel planeerima hakatagi ja spiraal sai 1,5 kuud varem alles välja võetud, kui oligi juba tulemas. Niiet meie puhul ravis IVF terveks viljatusest mõlemad vanemad, sest meie puhul oli viljatuse põhjus mõlemas 🙂 Peale seda sündis kolmas ka loomulikul teel peale keisrit, kiiresti ja probleemideta.

6 IVFi täisringi. Üks peetumine. Sünnitasin, kui olin 41.

Hei!

Meil on mehepoolne viljatus, seega lapse saamiseks tuli teha IVF (ICSI). Täisringi tegime selle aasta augustis. Minul oli stimuleerimiseks lühike skeem, valmis 11 munarakku, millest viljastus 6. Siirdati üks ja õnnekombel sellest tekkis ka rasedus. Tänaseks 14+4 nädalat rasedust, senimaani kõik hästi ja oleme väga tänulikud ning õnnelikud. Toimetasime Pelgulinna Viljatusravikeskuses.

Kevadel õnnestus imekombel ka loomulikult rasestuda, aga kahjuks see rasedus katkes 6/7 nädalal.

Minu kogemus katkemisega – kuna me olime vahetult enne seda tuvastanud arstil südametöö, siis see oli ikka täielik pauk ja tõmbas korraks vaiba jalge alt ära. Algas määrimine, algul väga õrnalt, lõpuks juba tugevamalt. Arstile sain kontrolliks nädal 6 päeva hiljem, kus kinnitati katkemine. Katkemise kinnitamisega samal päeval pidi minu elukaaslane nädalaks välismaale sõitma, seega olime tegelikult kõige karmima aja mõlemad üksinda, õnneks internetiteel olime teineteisele toeks. Esimesed neli päeva vist nutsin koguaeg ja täiesti suvalistel hetkedel, aga peale seda hakkas emotsionaalselt enesetunne paranema. Esimene kontroll kinnitamaks edukat puhastus tegi meele aga rõõmsaks, sest saime paika panna uue plaani IVF-ks.

Mehe osas näen seda, et temal tekkisid uue raseduse tekkides ka ikkagi mingisugused mured ja hirmud (kuigi eesti mees oma muredest ei räägi :D). Näiteks ei tahtnud ta mitte kellelegi (va vanemad) teatada enne I trim lõppu ja Oscar testi, et olla kindel, et kõige nn ohtlikum periood oleks möödas ja kõik on hästi. Mina seevastu tundsin end sel korral palju paremini ja kindlamalt, ei olnud ei muresid ega ka hirme. Eks ta minu paanikast  ja sellest kõigest sai paraja trauma. Tänaseks aga taastunud ja ootame rõõmsalt perelisa :).

Ma kirjutasin enne, et esimeseks lapseks oli vaja 6 IVF katset ja nüüd ups ja ka suvalisest korrast rase, sest minu loomulikul teel rasedaks jäämise võimalikkuse % on kindlasti alla 1 %. Naistearst ütles selle peale, et kui tee on juba lahti tehtud, siis tuleb neid üllatusi ikka ette 🙂

Mina olin 29 kui alustasin ivf teekonda, mees 32, mehe poolne viljatus.Munarakke sain 44, neist viljatus 33, niiöelda ellu jäid 20, kaks esimest siirdamist ebaõnnestusid, kolmas õnnestus, praegu magab kahe kuune poja kõrval voodis 🙂 Kuna tuli teemaks, siis sünnitusjärgne kontroll tehtud ja rasestumisvastaseid vahendeid ei tahtnud, on plaanis lapsed väikese vahega, eks paistab kuidas sellega läheb, muidu alles veel 17 munarakku 🙂

Ka tore lugu. Ma tean ka mõnda lugu, kus enda teada pikalt viljatud paarid said ikka suure üllatuse, sest ei osanud isegi kahtlustada ja on ennast juba nii “lootusetuks juhtumiks” pidanud, et ei tule isegi pähe, et äkki. Nii ta on, et kui üks laps on saadud, siis läheb selle asjaga nagu pinge maha, keha saab tegutseda, kui vaim enam ei piina niiväga. On ikka väga erinev, kas üritada (aastaid, diagnooside ja suurte raskuste ja meelehitega võideldes) esimest ja ehk ainukest last saada, või siis järgmist/järgmisi, kui laps või kaksikud on olemas. Muidugi on ka sekundaarne viljatus (kui üks laps on, aga järgmine ei tule) olemas ja omamoodi raske taluda, aga see on teistmoodi.

Proovisime last saada kokku pea 4 aastat. Sellest viimane möödus siis IVF-i saatel. Mõlemad oleme vanuselt oma 20ndate lõpus. Toimetsime ITK-s. Kuna meil mehega mõlemal midagi rikkis, siis arst otsustas kohe otse saata IVF-ile. Saime 2023 aasta alguses jaole ning punktsioonil võeti munarakke ainult ühelt poolt, sest teine pool on mul kuskil kinnitunud ja sinna nad ei pääsenud. Kokku saadi 12 munarakku millest 8 olid sobivad. Nendest 8st viljastus 4. Siirdati sellel samal katsel mulle üks 3-päevane, mis aga ei toiminud. Samal ajal sain algselt vastuse arstilt, et ükski embrüo normaalselt ei arenenud ja midagu alles ei jäänud. Kuid siis paar tundi hiljem helistati uuesti ja öeldi, et üks siiski sai külma. Kuna meile öeldi, et saame proovida seda külmas olevat embrüot siirdada alles ülejärgmisesse tsüklisse, siis võtsime väikse pausi. See paus venis tegelt kuni novembrini, kuniks otsustasime, et proovime seda ühte embrüot siis siirdada. Tegemist oli 5-päevasega ja oh üllatust – see toimiski! Tänaseks olen 17 nädalat rase, meie esimene laps, ja oleme niiiiiii ootust täis. Kõik on sujunud ideaalselt, ühtegi mure pole olnud ja olen ise väga rahulik kogu asja suhtes. Uskumatu, et see üks ainuke embrüo, kes oli algselt maha kantud, siiski toimis.

Kuskilt lugesin statistikat, et Eestis sünnib aastas umbes 600 IVF-beebit. Nii et neid edulugusid on päris palju!

Mul endal ka minu jaoks hämmastav edulugu. Diagnoosiks seletamatu viljatus, aga toona uues suhtes jäin siiski ise rasedaks poole aasta sees, olin siis 41-aastane. See rasedus katkes ja uuesti ei õnnestunud jääda. IVF protseduuridega alustasime ca aasta hiljem. esimese skeemi järel siirdati värskelt üks embrüo ja 5 läks külma. Jäin kohe lapseootele ja sain esimese lapse 43-aastaselt. Järgmine siirdamine tehti, kui olin saamas 45, seekord külmaring. Ja samuti kõik õnnestus. Lapsed terved, tugevad ja toredad.

IVF-ga alustades uurisin arstilt ka rasestumise protsente jms, meeles selline number, et ca 43-aastaselt on rasestumise tõenäosus 3%. Aga arst rõhutas, et selline üldstatistika ei ütle midagi individuaalse inimese kohta. Tema näinud, et hakatakse pihta 40ndais ja saadakse järjest 3 last.

Ma alustasin 33-selt. ITK-s ei õnnestunud 3x,  loobusin neist ja läsin vaheldusek Nova Vitasse, olin siis juba 35. Nova Vitas jäin kohe ootele esimesel katsel ja sain. Imearmas plika nüüd ja käib koolis. Ilus ning tark.

Nii et kui ühes kohas ei õnnestu, tasub kaaluda teist arvamust ja mul tasus see täiesti ära :))