Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )

Teema: IVFi edulood

Postitas:
Kägu

Kuigi internet tundub aasta-aastalt järjest enam sisaldavat kogemuslugusid viljatusest, raseduste katkemistest, IVFist jne, siis mõtlesin siiski siia uue teema teha.

Huvitavad just viljatusravist abi saanud inimeste edulood, kes lõpuks saanud edukalt lapsevanemateks oma rakkudega.

Küsimused, mis kohe pähe kargavad:

Miks IVF/ICSI?

Mitu täisringi tegite? Mitu siirdamist?

Kuidas katkemistega toime tulete?

jne

jne

jne

PS – Trollid, kes arvavad, et kunstlik viljastamine pole inimõigus, neile soovin ainult edu.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen 40, tegin IVF-i, sest soovin saada emaks, sobivat isa kandidaati aga ei ole.

Alustasin kui sain 39 aastat vana. Tegin ühe täisringi (lühike protokoll) ning saime seitse munarakku – kõik väga hea kvaliteediga, millest viljastus ja kasvas 5-päevaseks Cryose Open-ID doonori abiga viis. Kõik embrüod hea ja väga hea kvaliteediga.

Punktsiooni ja esimese siirdamise vahel pidin ootama 6 kuud, sest kohe samas tsüklis kliiniku poolsel põhjusel siirdamist teha ei saanud ning seejärel avastati polüübid ja endometrioosi kahtlus ehk pidin minema opile. Pärast opi olin kolm kuud igaks juhuks diphereline-i peal (see oli kõige vastikum ravi osa). Arvan, et polüübid tekkisid stimuleerimise tõttu.

Esimene siirdamise katse ebaõnnestus – olin ühe päeva halvas tujus, seejärel sain külmetuse, aga paari päevaga nii tuju kui ka tervis normaliseerus. Puhkasin kaks kuud, siis sain teisele siirdamisele. Selle tulemusena jäin rasedaks, külmas on veel kolm embrüot. Hetkel olen 2. trimestri lõpus, rasedus on ideaalne.

Kõik protseduurid tehtud Eestis, Elites – olen sealsetele arstidele väga tänulik ja väga soovitan, siiralt.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kopisin siia oma 2012.aastal kirjutatud kommentaari:

Alguses olid arstid väga optimistlikud- vanemad noored, terved (no enam vähem, ei midagi sellist, mis ise rasestumise täiesti välistaks, mul pcos ja mehel sperma kehva) jne, küll kohe õnnestub. Aga läks 4 IVF täisringi korda + külmaring. Suurt teisiti ei tehtud midagi, rohud olid enamasti samad, rohtude koguseid muudeti ikka vastavalt jooksvale vajadusele ja munarakkude arenemisele. Üks kord tehti \”pikk skeem\”, kui alguses süüakse paar nädalat pille, aga see ei andnud mingit tulemust ja esimese korra järel selgus, et viljastumise % oli kehv, edaspidi tehti pooltele munarakkudele ICSI (süstiti spermatosoid otse munaraku sisse, et kindlasti viljastuks) ja pooled jäeti niisama omavahele. Niiet ikka tehakse ebaõnnestunud katsetest mingid järeldused ja nt muudetakse rohtu, kui üks ei mõju eriti jne. Aega läks ca 2,5a, tegime neid üsna tihedalt.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Ühestki korrast ei tekkinud isegi raseduse algust, veretestid olid <1. Seega ei osanud arvatagi, et 5. kord 200% õnnestub. Lapsed (p,t) tublid, ajalised, terved.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Ainuke asi (ja kindlasti ei saa ma öelda, et sellepärast õnnestus) oli 5. korral see, et võtsin omaalgatuslikult südameaspiriini pärast punktsiooni kuni päris suure raseduseni. Minu puhul olid selleks põhjuseks kilpnäärme antikehad, kindlasti ei saa igaühele aspiriini soovitada, selleks peab mingi põhjus olema.<br style=”box-sizing: border-box; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;” />Eks ta ole jah lihtsalt juhus, kuna just õnnestub. Oleksin ka valmis olnud jätkama, sest no mis muud alternatiivi ikka on, püss põõsasse visata ja jäädagi lasteta.

Nüüdseks on kaksikud 13aastased, lisaks neile on 2a hiljem sündinud loomulikul teel ja kiiresti saadud noorem poeg, ei jõudnud veel planeerima hakatagi ja spiraal sai 1,5 kuud varem alles välja võetud, kui oligi juba tulemas. Niiet meie puhul ravis IVF terveks viljatusest mõlemad vanemad, sest meie puhul oli viljatuse põhjus mõlemas 🙂 Peale seda sündis kolmas ka loomulikul teel peale keisrit, kiiresti ja probleemideta.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli siirdamine jaanuaris. Kõik tundus hästi minevat, kuniks rasedus peetus 7ndal nädalal. Teada sain 2 nädalat hiljem. Südamelööke ei tuvastatud ning öösel algas määrimine, mis suuremaks läks.
Peale seda tehti tabletipuhastus, esimene tablett toimis hästi – st. meeletud valud, meeletult palju verd, see eest teine tablett ei toiminud ei haiglas ega ka ravi korrates kodus.

IVFi kasuks sai otsustatud, kui ise ei rasestunud juba 2 aastat, arstid mingit viga ei leia, miks ei rasestu ise, IVFil toimis kohe esimene külmaring, aga lõppes kurvalt. Nüüd ei kardagi ilmselt muud, kui sama, sellegipoolest kas siin on keegi, kes on peale peetumist teise ringiga lõpuni kandnud? Kas kellegil on veel puhastusel midagi taolist juhtunud?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

6 IVFi täisringi. Üks peetumine. Sünnitasin, kui olin 41.

0
0
Please wait...

Postitas:
berru123

Tere!

IVF-ga alustasime 2015a., põhjuseks minu läbimatud munajuhad. Õnnestus kohe esimene kord.

Poolteist aastat hiljem läksime teisele täisringile, ebaõnnestus.

Kolmas FET ring, ebaõnnestus.

Neljas FET ring õnnestus, rasedus katkestati med.näidustustel 22. nädalal.

Viies täisring õnnestus, sündis teine laps.

Peale teist last otsustasime “pillid kotti” panna ja lastesaamise teekonna enda jaoks lõpetatuks lugeda.

Nüüd septembris saime suure üllatuse osaliseks, kui rasedustestid kodus kõik triibulisteks osutusid. Olen tänase seisuga 10ndl rase ja meie mitte planeeritud, kuid väga oodatud üllatusbeebi peaks sündima juunikuu esimeses pooles 🙂

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hei!

Meil on mehepoolne viljatus, seega lapse saamiseks tuli teha IVF (ICSI). Täisringi tegime selle aasta augustis. Minul oli stimuleerimiseks lühike skeem, valmis 11 munarakku, millest viljastus 6. Siirdati üks ja õnnekombel sellest tekkis ka rasedus. Tänaseks 14+4 nädalat rasedust, senimaani kõik hästi ja oleme väga tänulikud ning õnnelikud. Toimetasime Pelgulinna Viljatusravikeskuses.

Kevadel õnnestus imekombel ka loomulikult rasestuda, aga kahjuks see rasedus katkes 6/7 nädalal.

Minu kogemus katkemisega – kuna me olime vahetult enne seda tuvastanud arstil südametöö, siis see oli ikka täielik pauk ja tõmbas korraks vaiba jalge alt ära. Algas määrimine, algul väga õrnalt, lõpuks juba tugevamalt. Arstile sain kontrolliks nädal 6 päeva hiljem, kus kinnitati katkemine. Katkemise kinnitamisega samal päeval pidi minu elukaaslane nädalaks välismaale sõitma, seega olime tegelikult kõige karmima aja mõlemad üksinda, õnneks internetiteel olime teineteisele toeks. Esimesed neli päeva vist nutsin koguaeg ja täiesti suvalistel hetkedel, aga peale seda hakkas emotsionaalselt enesetunne paranema. Esimene kontroll kinnitamaks edukat puhastus tegi meele aga rõõmsaks, sest saime paika panna uue plaani IVF-ks.

Mehe osas näen seda, et temal tekkisid uue raseduse tekkides ka ikkagi mingisugused mured ja hirmud (kuigi eesti mees oma muredest ei räägi :D). Näiteks ei tahtnud ta mitte kellelegi (va vanemad) teatada enne I trim lõppu ja Oscar testi, et olla kindel, et kõige nn ohtlikum periood oleks möödas ja kõik on hästi. Mina seevastu tundsin end sel korral palju paremini ja kindlamalt, ei olnud ei muresid ega ka hirme. Eks ta minu paanikast  ja sellest kõigest sai paraja trauma. Tänaseks aga taastunud ja ootame rõõmsalt perelisa :).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tere! IVF-ga alustasime 2015a., põhjuseks minu läbimatud munajuhad. Õnnestus kohe esimene kord. Poolteist aastat hiljem läksime teisele täisringile, ebaõnnestus. Kolmas FET ring, ebaõnnestus. Neljas FET ring õnnestus, rasedus katkestati med.näidustustel 22. nädalal. Viies täisring õnnestus, sündis teine laps. Peale teist last otsustasime “pillid kotti” panna ja lastesaamise teekonna enda jaoks lõpetatuks lugeda. Nüüd septembris saime suure üllatuse osaliseks, kui rasedustestid kodus kõik triibulisteks osutusid. Olen tänase seisuga 10ndl rase ja meie mitte planeeritud, kuid väga oodatud üllatusbeebi peaks sündima juunikuu esimeses pooles

/Olen teisena vastanud Kägu/

Mis inspireeriv lugu, palju õnne teie perele! See ja minu kogemus näitab, et “viljatus” ei ole tihtipeale mingi kivisse raiutud diagnoos, mis kustutab kõik lootused ja ka mitmekordse ebaõnnestunud IVFI ja tihutute rasestumisraskustega pered võivad veel üllatusbeebisidki saada 😀 isegi selline “raske” diagnoos nagu läbimatud munajuhad  või minu üliraske pcos (millest nüüd, 15a hiljem pole enam jälgegi)  võivad “imelise paranemise” läbi teha.

Nagu mu arst kunagi ütles, mu jutu peale et mis ma ikka rasestumisvastaseid vahendeid kasutan, me ju lapsi ei saa, siis ütles, et oiei, nii küll ei saa, luuavarrest on ennegi pauku tulnud ja tema neid ivfitjate järgmisi “ups”-lapsi ennegi näinud 🙂

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kirjutasin enne, et esimeseks lapseks oli vaja 6 IVF katset ja nüüd ups ja ka suvalisest korrast rase, sest minu loomulikul teel rasedaks jäämise võimalikkuse % on kindlasti alla 1 %. Naistearst ütles selle peale, et kui tee on juba lahti tehtud, siis tuleb neid üllatusi ikka ette 🙂

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Väga huvitav on lugeda neid viimaseid postitusi🤩 Ma ootan hetkel meie esimest IVF beebit ja olengi mõelnud, et aasta alguses sünnitusjärgses kontrollis kerkib ju esile ka rasestumisvastaste vahendite teema. Kuidagi nii ajuvaba tundub hakata nüüd mingeid vahendeid tarvitama, et rasedust ära hoida, kui olen just pika tee läbi käinud, et raseduseni jõuda. Samas on diagnoosiks seletamatu viljatus ehk ilmselt ise rasestumine võimatu pole. Teine laps oleks ka kindlasti oodatud, rohkem on küsimus ajastuses.

0
0
Please wait...

Näitan 10 postitust - vahemik 1 kuni 10 (kokku 10 )