Vajan (kogemus)nõu nendelt, kes samas olukorras olnud. Olen poole aastaga alla võtnud 18 kilo. Muutnud toitumist ning olnud selles väga järjekindel. Nüüd sai tehtud paar olulist projekti, algas puhkus ja pingelangus on nii suur, et olen mures, sest emotsionaalselt söönud juba nädala. Kuidas enda tööd ja saavutust mitte ära rikkuda? Olen olnud emotsionaalne sööja enne kaalulangetust. Vabandust, peakirja ei õnnestunud panna.
Esileht › Ilu ja tervis › J
Teema: J
Statistika sinu kasuks ei räägi. Seda enam, et oled uut söömiskava järginud vaid pool aastat. Aga päris sageli libastuvad ka need, kes on rajal püsinud juba 1,5-2 aastat. Sest need vanad söömisharjumused istuvad kehamälus endiselt sees.
Aga ehk on sulle abiks, kui proovid ennast kõrvalt vaadata ja aru saada, mida loomulikult kõhnad inimesed ja need, kes iga kiloga võitlevad, erinevalt teevad söömise juures.
Esimesed söövad aeglaselt, naudivad iga suutäit, iga palakest, teevad suutäite vahele pause. Märksõna on iga ampsu nautimine, tekstuuri tunnetamine, tajumine, kuidas sama sink või tomat maitseb iga päev erinevalt. Niimoodi süües tajub keha ära punkti, kus saabub esmane rahuldus söögist ja see heaolutunne, mis sel hetkel tekib, on neile piisav preemia. Kui selle punkti ületad, siis võid süüa kaks kilo toitu, samaväärset täiskõhutunnet sa enam ei koge ja jäädki lõpuni peast näljaseks, kuigi magu on lõhkemas.
Endised paksud kipuvad olema toiduga nii seotud, et nad mõtlevad toidust 24/7, aga kui söögiaeg reaalselt kätte jõuab, ei võta nad endale aega toitu aeglaselt nautida, vaid kugistavad kõik selle kiirelt sisse, maitseid põhjalikult tajumata, justkui oleks see neile selles elus viimane kord endale sööki lubada.
Esimene soovitus sulle seega: söö nii aeglaselt kui saad, tee pane vahepeal kahvel käest, tunneta maitseid ja vaata, kas tabad ära selle hetke, mille järel kehas tekib vaevumärgatav meeldiv heaolutunne taustal. Soovitan lugeda ka intuitiivse söömise kohta. Toidu keelamine ei tööta pikas perspektiivis.
Statistika sinu kasuks ei räägi. Seda enam, et oled uut söömiskava järginud vaid pool aastat. Aga päris sageli libastuvad ka need, kes on rajal püsinud juba 1,5-2 aastat. Sest need vanad söömisharjumused istuvad kehamälus endiselt sees.
Aga ehk on sulle abiks, kui proovid ennast kõrvalt vaadata ja aru saada, mida loomulikult kõhnad inimesed ja need, kes iga kiloga võitlevad, erinevalt teevad söömise juures.
Esimesed söövad aeglaselt, naudivad iga suutäit, iga palakest, teevad suutäite vahele pause. Märksõna on iga ampsu nautimine, tekstuuri tunnetamine, tajumine, kuidas sama sink või tomat maitseb iga päev erinevalt. Niimoodi süües tajub keha ära punkti, kus saabub esmane rahuldus söögist ja see heaolutunne, mis sel hetkel tekib, on neile piisav preemia. Kui selle punkti ületad, siis võid süüa kaks kilo toitu, samaväärset täiskõhutunnet sa enam ei koge ja jäädki lõpuni peast näljaseks, kuigi magu on lõhkemas.
Endised paksud kipuvad olema toiduga nii seotud, et nad mõtlevad toidust 24/7, aga kui söögiaeg reaalselt kätte jõuab, ei võta nad endale aega toitu aeglaselt nautida, vaid kugistavad kõik selle kiirelt sisse, maitseid põhjalikult tajumata, justkui oleks see neile selles elus viimane kord endale sööki lubada.
Esimene soovitus sulle seega: söö nii aeglaselt kui saad, tee pane vahepeal kahvel käest, tunneta maitseid ja vaata, kas tabad ära selle hetke, mille järel kehas tekib vaevumärgatav meeldiv heaolutunne taustal. Soovitan lugeda ka intuitiivse söömise kohta. Toidu keelamine ei tööta pikas perspektiivis.
Mitte ainult nii. Olen ise näinud ja ise kogenud ka täiesti vastupidiseid asju. Näiteks kasvõi seda, et kui olin kõhn, siis kugistasin kiirelt ja polnud aega süüa ega nautida, käies saia ja püsti jala peal midagi. Isegi kulbiga potist suppi enne und. Kui kaal tõusma hakkas, siis olin võtnud aega söömiseks, nautimiseks ja just aeglaseks söömiseks.
/vanem laps juba 40 aastane)
18 kilo kaalulangust 6 kuuga on liiga kiire kaalulangus. Selliseid dieete peavad poolearulised, kes peamiselt sõõvad kurki, porgandit, kaalikat.Kas sa nüüd elu lõpuni sööd kurki? Täiesti loomulik et nüüd hakkab kaal kiirelt tõusma kui sööd tavalist toitu edasi. Sinu dieet oli valesti üles ehitatud ja tulemus kaob kiirelt.
18 kilo kaalulangust 6 kuuga on liiga kiire kaalulangus. Selliseid dieete peavad poolearulised, kes peamiselt sõõvad kurki, porgandit, kaalikat.Kas sa nüüd elu lõpuni sööd kurki? Täiesti loomulik et nüüd hakkab kaal kiirelt tõusma kui sööd tavalist toitu edasi. Sinu dieet oli valesti üles ehitatud ja tulemus kaob kiirelt.
Ära peksa segast. 3 kg kuus kaotada on väga normaalne.
18 kilo kaalulangust 6 kuuga on liiga kiire kaalulangus. Selliseid dieete peavad poolearulised, kes peamiselt sõõvad kurki, porgandit, kaalikat.Kas sa nüüd elu lõpuni sööd kurki? Täiesti loomulik et nüüd hakkab kaal kiirelt tõusma kui sööd tavalist toitu edasi. Sinu dieet oli valesti üles ehitatud ja tulemus kaob kiirelt.
Mis rumal jutt see on? 3 kg kuus pole mingit pidi liiga kiire kaalulangus, vaid täiesti paras.
18 kilo kaalulangust 6 kuuga on liiga kiire kaalulangus. Selliseid dieete peavad poolearulised, kes peamiselt sõõvad kurki, porgandit, kaalikat.Kas sa nüüd elu lõpuni sööd kurki? Täiesti loomulik et nüüd hakkab kaal kiirelt tõusma kui sööd tavalist toitu edasi. Sinu dieet oli valesti üles ehitatud ja tulemus kaob kiirelt.
Fitlapis on ka arvestuslik kaalukaotus 3 kg kuus ja tegemist pole mingi nälgimisega. Dieet on täiesti õigesti üles ehitatud. Siin on ikka väga äärmuslikud inimesed koos. Ühed kiidavad 15 kg langetamist kuu ajaga, et tore, võtsid kokku lõpuks, ongi jube neid paksude vabandusi kuulata, et ei saa, teised ütlevad, et 3 kg kuus on liiga palju. Kuni 1 kg nädalas on täiesti okei ja tervislik kaalukaotus.
Aga ehk on sulle abiks, kui proovid ennast kõrvalt vaadata ja aru saada, mida loomulikult kõhnad inimesed ja need, kes iga kiloga võitlevad, erinevalt teevad söömise juures. Esimesed söövad aeglaselt, naudivad iga suutäit, iga palakest, teevad suutäite vahele pause. Märksõna on iga ampsu nautimine, tekstuuri tunnetamine, tajumine, kuidas sama sink või tomat maitseb iga päev erinevalt. Niimoodi süües tajub keha ära punkti, kus saabub esmane rahuldus söögist ja see heaolutunne, mis sel hetkel tekib, on neile piisav preemia.
Olen loomulikult kõhn inimene ja söön pigem kiiresti. Seda ilmselt just seetõttu, et mul ei tekita söök mingit heaolutunnet, söön vaid näljatunde kustutamiseks ja ei viitsi selle peale liiga kaua aega raisata.
Olen loomulikult kõhn inimene ja söön pigem kiiresti. Seda ilmselt just seetõttu, et mul ei tekita söök mingit heaolutunnet, söön vaid näljatunde kustutamiseks ja ei viitsi selle peale liiga kaua aega raisata.
Mul sama. Mina ei naudi söömist, vaid pean seda sellepärast jälgima, et oleks energat. Mulle ei meeldi täiskõhutunne. Hea meelega üldse eriti ei sööks, aga siis ei jaksa mitte midagi teha. Kõige ideaalsem oleks, kui ei peakski toidu peale mõtlema üldse ja pistaks aeg-ajalt kommi põske, et kokku ei kukuks. Aga nii ei saa vitamiine ja mineraale, seega pean jälgima, et sööks valku ja köögivilja. Aga soovin selle asjaga saada ühele poole nii kiiresti kui võimalik.
Mul sama. Mina ei naudi söömist, vaid pean seda sellepärast jälgima, et oleks energat. Mulle ei meeldi täiskõhutunne. Hea meelega üldse eriti ei sööks, aga siis ei jaksa mitte midagi teha. Kõige ideaalsem oleks, kui ei peakski toidu peale mõtlema üldse ja pistaks aeg-ajalt kommi põske, et kokku ei kukuks. Aga nii ei saa vitamiine ja mineraale, seega pean jälgima, et sööks valku ja köögivilja. Aga soovin selle asjaga saada ühele poole nii kiiresti kui võimalik.
Kuidas selline asi küll võimalik on? Mõtlen, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist? Kas võib olla, et sa ei tunne maitseid? Või ei tunne neid nii nagu teised inimesed?
Söömine on ks parimaid tegevusi üleüldse mu meelest.
Samad kogemused – aeglane ja mõnuga söömine tõstab kaalu. Alla saan ikka vaid siis, kui on kindlad söögiajad ja kindlad portsud. Need võib vabalt kiiresti sisse kühveldada, kaalulangust see ei sega. Mina olen ka emotsionaalne sööja. Ma lahenduseks ei oskagi muud pakkuda, kui lihtsalt oota ja jälgi seda (ilmselt kehva) emotsiooni ning ta läheb üle ajapikku. Ma kannan praegu teist kuud kapebreketeid. St et iga emotsiooni peale neid suust ära ei saa võtta – liiga tülikas ettevõtmine. Kohe alguses oli mul nt ühel õhtul väga keerukas tööalane zoomikohtumine. Nii kui arvuti kinni panin, kohe oleks tahtnud šokolaadi ampsata… Emotsioonid keesid. Ja lihtsalt istusin, ootasin, hingasin… Läks üle. Kaped on mul 2023. a sügiseni. Eks siis on näha, kas selline 4 korda päevas kindlal ajal söömine “rikub” emots. söömise harjumuse ära või läheb sama rada edasi.
Kuidas selline asi küll võimalik on? Mõtlen, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist? Kas võib olla, et sa ei tunne maitseid? Või ei tunne neid nii nagu teised inimesed?
Tunnen väga hästi maitseid, lihtsalt pole söögiisu. Imelik, et inimestele ei mahu pähe, et on ka teistsuguseid inimesi olemas kui nemad. Neid söögiisuta inimesi tunnen juba kaugelt ära. Vaatan toidupoes näiteks paarikest, ühel paarilisel silmad põlevad, et mida kõike osta sooviks, teine vahib ühte asja ja teist asja, midagi ei soovi. Eile just söögikohas nägin üht naist, tellis klaasi piima, jõi selle ära ja edaspidise vastu puudus tal täielik huvi. Tellis mingi toidu, näkitses natuke ja jättis järele. Mina olen täpselt samasugune, kui toit pole veel ideaalne, siis üldse ei soovi.
Mul sama. Mina ei naudi söömist, vaid pean seda sellepärast jälgima, et oleks energat. Mulle ei meeldi täiskõhutunne. Hea meelega üldse eriti ei sööks, aga siis ei jaksa mitte midagi teha. Kõige ideaalsem oleks, kui ei peakski toidu peale mõtlema üldse ja pistaks aeg-ajalt kommi põske, et kokku ei kukuks. Aga nii ei saa vitamiine ja mineraale, seega pean jälgima, et sööks valku ja köögivilja. Aga soovin selle asjaga saada ühele poole nii kiiresti kui võimalik.
Kuidas selline asi küll võimalik on? Mõtlen, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist? Kas võib olla, et sa ei tunne maitseid? Või ei tunne neid nii nagu teised inimesed?
Söömine on ks parimaid tegevusi üleüldse mu meelest.
Ongi paari lausega kokku võetud, miks osad on saledad ja osad paksud.
Mulle ka ei meeldi söömine. Ise toidu valmistamist vihkan ja ei tee seda kunagi. Naudinguks võin pidada vaid väikest portsu mõnes tipprestoranis, aga seda juhtub heal juhul korra kvartalis. Rämps- ja valmistoitu ei söö ma kunagi.
Meeldib süüa vaid asju, mida saab osta valmiskujul, mis on kergesti seeditavad ja mida saab kohe süüa. Seega sööngi peamiselt vaid puuvilju ja marju, vahel ka aedvilju (tomat, kurk, lillkapsas). Peaasi, et toiduga midagi tegema ei pea enne söömist.
unnen väga hästi maitseid, lihtsalt pole söögiisu. Imelik, et inimestele ei mahu pähe, et on ka teistsuguseid inimesi olemas kui nemad. Neid söögiisuta inimesi tunnen juba kaugelt ära. Vaatan toidupoes näiteks paarikest, ühel paarilisel silmad põlevad, et mida kõike osta sooviks, teine vahib ühte asja ja teist asja, midagi ei soovi. Eile just söögikohas nägin üht naist, tellis klaasi piima, jõi selle ära ja edaspidise vastu puudus tal täielik huvi. Tellis mingi toidu, näkitses natuke ja jättis järele. Mina olen täpselt samasugune, kui toit pole veel ideaalne, siis üldse ei soovi.
Imelik on ikka see, et minu kommentaaris solvangu suutsid välja lugeda. Mina ei mõelnud oma kommentaariga midagi halba. Lihtsalt imestasin ja sugugi mitte pahatahtlikult või hinnaguid andvalt.
Mõtlen, mis selle taga võib olla, et inimestel on selles osas nii erinevad eelistused. Kui poleks ohtu kehakaalutõusuks, siis ma vist koguaeg sööks midagi.
No vot – mulle meeldib küpsetada, mõtlen ka ise retsepte välja, pärast veel pildistan ka, kui tuli visuaalselt ilus välja. Ülekaalus ma pole, aga seda vaid tänu pingutustele, kmi 24, vanus 47. Olen noorena põdenud ka anoreksiat – siis ma tegin veel eriti häid sööke, ja söötsin teistele sisse….
Imelik on ikka see, et minu kommentaaris solvangu suutsid välja lugeda.
Ma ei loe siit solvangut välja, aga minu jaoks on kummaline see imestamine, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist. Kuidas saab nii olla, sa vist ei tunne maitseid, sest sinu jaoks on söömine kõige nauditavam tegevus üldse. Mind näiteks ei pane see imestama, et on minust erinevaid inimesi olemas, aga sind millegipärast paneb. Kas tõesti esimest korda elus kuuled sellest?
Ongi paari lausega kokku võetud, miks osad on saledad ja osad paksud. Mulle ka ei meeldi söömine. Ise toidu valmistamist vihkan ja ei tee seda kunagi. Naudinguks võin pidada vaid väikest portsu mõnes tipprestoranis, aga seda juhtub heal juhul korra kvartalis. Rämps- ja valmistoitu ei söö ma kunagi. Meeldib süüa vaid asju, mida saab osta valmiskujul, mis on kergesti seeditavad ja mida saab kohe süüa. Seega sööngi peamiselt vaid puuvilju ja marju, vahel ka aedvilju (tomat, kurk, lillkapsas). Peaasi, et toiduga midagi tegema ei pea enne söömist.
Ma olen see, keda tsiteerid. Ma olen väga sale. Aga jah, tunnistan, et tegelen koguaeg sellega, et see ei muutuks. Jälgin oma söömist väga. Mul on ka kilpnäärme alatalitlus ja sellepärast pean veel eriti jälgima. Aga, kui vaid saaks…
Ma teen iga päev süüa. Korralik soe õhtusöök on igal õhtul. Pean väga oluliseks ise süüa teha, tervislikku sööki, puhtast toorainest. Valmistooteid või poolfabrikaate väldin. Mina just arvan seda, et ise söögi tegemine hoiab pere kehakaalu korras.
Hetkelgi podiseb mul hapukapsaborš pliidil.
Hetkelgi podiseb mul hapukapsaborš pliidil.
Ma ei sööks ka surma ähvardusel palavaga hapukapsaborši. Paljalt see mõte ajab kõhus keerama. Täna söön veidi arbuusi ja mustikaid, muu järele küll soovi ei ole.
Teemaalgatajal on teadmised, kuidas toituda, muidu poleks ta olnud oma teekonnas sedavõrd edukas. Kiiduväärt muutus. Emotsionaalne toetus peaks olema see, mida vajab emotsionaalne sööja ja kes teine saaks teda paremini mõista kui teine emotsionaalne sööja, kes sama olukorraga kimpus olnud.
Ma ei loe siit solvangut välja, aga minu jaoks on kummaline see imestamine, et kuidas on võimalik, et ei naudita söömist. Kuidas saab nii olla, sa vist ei tunne maitseid, sest sinu jaoks on söömine kõige nauditavam tegevus üldse. Mind näiteks ei pane see imestama, et on minust erinevaid inimesi olemas, aga sind millegipärast paneb.
Kui sa saad aru, et sinust erinevaid inimesi ja arvamusi on olemas, siis milleks selline reaktsioon?
Kas tõesti esimest korda elus kuuled sellest?
Ei kuule esimest korda. Anna andeks, et sind tsiteerisin ja sinu kommentaari all mõtisklesin.
Hetkelgi podiseb mul hapukapsaborš pliidil.
Ma ei sööks ka surma ähvardusel palavaga hapukapsaborši. Paljalt see mõte ajab kõhus keerama. Täna söön veidi arbuusi ja mustikaid, muu järele küll soovi ei ole.
Hetkel ei knnata jah süüa. Aga see valmib alles paari tunni pärast ja jahtub söömistemperatuurini alles õhtuks, kui juba natuekene jahedam on.
Teemaalgatajel veel mõtteks – abiks võib olla ka ehk väike edevus ???? Ilusad sätitud fotod ilusa taustaga. Suvi on parim aeg nende tegemiseks ja kena figuuri näitamiseks. Ja jaga neid sõbrannadega, sugulastega jne. Las nad laigivad ja kiidavad. Ära ole tagasihoidlik (kui oled, ma ei tunne sind). ???? Fotodest ehk ka abi uuesti eesmärgi seadmisel, kui kaal taas käest läheb.
Teemaalgatajel veel mõtteks – abiks võib olla ka ehk väike edevus ???? Ilusad sätitud fotod ilusa taustaga. Suvi on parim aeg nende tegemiseks ja kena figuuri näitamiseks. Ja jaga neid sõbrannadega, sugulastega jne. Las nad laigivad ja kiidavad. Ära ole tagasihoidlik (kui oled, ma ei tunne sind). ???? Fotodest ehk ka abi uuesti eesmärgi seadmisel, kui kaal taas käest läheb.
Sellised kiitusenorijad on üsna tüütud. See on päris huvitav, kuidas paljud naised, nii kui veidi maha võtavad, hakkavad ennast igal võimalikul juhul paljaks koorima ja pilte postitama. Kui tegemist on juba keskealise prouaga, kes pole ka kaalukaotusest hoolimata eriti sale, siis on see ikka üsna tobe.
Inimene paraku on sotsiaalne olevus ja ta vajab teiste tunnustavat tagasisidet. Kui ta seda tähelepanu ei saa piisavalt, siis otsibki asendust, nt sööki, millega endal see mõnutunne tekitada.
Inimene paraku on sotsiaalne olevus ja ta vajab teiste tunnustavat tagasisidet. Kui ta seda tähelepanu ei saa piisavalt, siis otsibki asendust, nt sööki, millega endal see mõnutunne tekitada.
Kas tõesti tekitab mõnes mõnutunnet mingid laigid kuskil sotsiaalmeedias? Tiri siis tissid paljaks, saad seda tähelepanu nii et tapab. Ma mõtlesin, et see on rohkem teismeliste teema, aga ju siis mitte.
Siit veel üks tarkusetera meile, emotsionaalsetele sööjatele – mida iganes sa ei tee, kõigile sa meeldida ei saa. Alati on võimalus, et keegi valab oma “prügikasti” sinu peale tühjaks. Tema on siis õnnelik – kus nüüd sain ära öelda, teine inimene aga õnnetu – ja läheb nt sööma… Ehk et oma emotsioonidega tegelemine, nende kontrollimine, vastavad vaimsed praktikad… Tuleb ära õppida …
- See on mingi imelik jutt, et mida teevad saledad süües. Midagi ei tee. Mina vaatan telekat lehte või telefoni üksi süües. Kui kõht on tühi, vaatan kapist mis on. Midagi ikka on, mida telefonis olles süüa. Polegi nagu mõelnud et peaks toitu nautima. Lihtsalt vaja on süüa. Ja ega mulle ka meeldi üldse süüa teha. Organismi vajadusest lähtun põhiliselt. Et oleks vaja süüa valku või et pähklitest või kalast saab kasulikku. Aju vajab süsivesikuid ja seda saab nt pudrust. Või et lihas vajab trennist valku. Või et mul on vaja kiudaineid et seedimine korras oleks.
Inimene paraku on sotsiaalne olevus ja ta vajab teiste tunnustavat tagasisidet. Kui ta seda tähelepanu ei saa piisavalt, siis otsibki asendust, nt sööki, millega endal see mõnutunne tekitada.
Kas tõesti tekitab mõnes mõnutunnet mingid laigid kuskil sotsiaalmeedias? Tiri siis tissid paljaks, saad seda tähelepanu nii et tapab. Ma mõtlesin, et see on rohkem teismeliste teema, aga ju siis mitte.
Sa ei saa aru, SEE on saavutuse näitamine. Näitamine millega on hakkama saadud.
Mul on ka hetkel tagasilöök. Üritan meelde tuletada, mis mind eelnevalt joonel hoidis, ega eriti ei tule meelde. Suvel on tõesti raske joont hoida, seda nii trennis kui toitumises. Eks püüa tagasilöök nii väike hoida kui võimalik ja lihtsalt sügiselt pane jälle edasi. Mingit preemiat tuleb ju endale ka vahepeal lubada, muidu kaob elu mõte ja mõnu täielikult.
- See on mingi imelik jutt, et mida teevad saledad süües. Midagi ei tee. Mina vaatan telekat lehte või telefoni üksi süües. Kui kõht on tühi, vaatan kapist mis on. Midagi ikka on, mida telefonis olles süüa. Polegi nagu mõelnud et peaks toitu nautima. Lihtsalt vaja on süüa. Ja ega mulle ka meeldi üldse süüa teha. Organismi vajadusest lähtun põhiliselt. Et oleks vaja süüa valku või et pähklitest või kalast saab kasulikku. Aju vajab süsivesikuid ja seda saab nt pudrust. Või et lihas vajab trennist valku. Või et mul on vaja kiudaineid et seedimine korras oleks.
Ilmselt see aeglaselt söömise jutt puudutab neid, kellele väga meeldib süüa. Need, kes naudivad maitseid ja söömist kui tegevust.
Ja, kui sa naudid, siis ongi ju vaja keskenduda ainult söömisele, teha seda aeglaselt ja mõnuga, et tunned toidu maitset ja saad oma vajaliku elamuse kätte. Kõrvaltegevused viivad fookuse naudingult mujale.
Näide, kaalu alandamisega tegelev kolleeg. Istub arvuti taga, teeb tööd. Pähklipakk käeulatuses. On täiesti süvenenud töötegemisse ja arvutipilti. Käsi aga käib koguaeg pähklipaki ja suu vahet.
Ühel hetkel “ärkab” ja avastab, et pähklipakk on tühi. Ta ei pannudki seda tähele, et ta sõi, mis tähendab, et ta ei saanud ka pähkli söömisest naudingut. Täiesti märkamatult oli sisse söödud tohutu hulk kaloreid, mõnutunnet saamata. Aga ometi mõtles ta pähklipakki ostes, et tahab seda süües maitsetest mõnu tunda. Nii jäi vajalik tunne kätte saamata ja järgmiseks läks ta ostis omale jäätist, et puudujäänud mõnulaks ikka kätte saada.
Maitseelamuse saamist peetakse silmas aeglaselt söömise all, mitte ei tähenda aeglaselt söömine seda, et siis organism hakkab kuidagi teistmoodi tööle ja talletab rasva halvemini.
Ja lisaks, aeglaselt süües tunned täiskõhutunde saabumist selgemalt ja sööd seetõttu ehk vähem.
Esileht › Ilu ja tervis › J