Ausalt öeldes ütlen midagi ketserlikku, aga mulle meeldib Camilla Charlesi abikaasana palju rohkem kui Diana. Oli ju selge, et Diana oli Charlesile pähe määritud, kuna Camilla oma perekonnaseisu ja mineviku tõttu õukonna silmis poleks tol ajal troonipärijale abikaasaks sobinud. Muidugi oli ka noor Diana selles loos ohver, aga süüdistada Charlesi selles, et ta Dianat ei armastanud, pole ka õige.
Siin on küll konkreetne näide sellest, et võib ju punnitada neid ‘sobivaid’ kaasasid – noori, ilusaid, süütuid, mine tea mis näitajatega – tõeline armastus võidab kõik ja mees ootab õiget naist kasvõi aastakümneid, kui vaja. Minu silmis ilus ja liigutav armastuslugu neil.
Minule ka Camilla meeldib ja minu arvates on nad üks õnneliku lõpuga lugu. Kaks inimest, kes leidsid teineteist juba noorena, aga ei lubatud neil õitseda ja vilja kanda ning sunniti ebasobivate partneritega kokku nagu mingeid tõuaretuse loomi.
Tegelikult siin Eestiski ju kajastatud lugusid, kus nooruspõlve kallimad peale elu keerdkäike teineteist lõpuks vanas eas uuesti leiavad. Meenub näiteks lugu, kus noormees põgenes sõja ajal välismaale ja neiu jäi Eestisse. Vabas Eestis said nad juba seenioritena võimaluse taas kohtuda, armastus oli endiselt südames ja lõpuks algas ühine elu.
Ise tean suguvõsast lugu, kus neiul oli suur armastus, aga teatud põhjustel abiellus teisega. Vanas eas, mil oli lesestunud, julges ta oma lugu rääkida, sest see suur armastus oli endiselt tema südames, kuigi armastatu samuti teise ilma lahkunud. Mul oli tast nii kahju, et veetis oma elu ebasobiva mehe kõrval.