ka minul oli nii,et muudkui ootasime tütre sündi,aga ta ei tahtnud kuidagi tulla.40+ saatis ämmakas mind esimest korda päevaravisse tita seisundit kontrollima.tehti uh,ktg ja vaadati emakakaela,mis oli täiesti toores.saadeti koju.jõin ka nõmmliivateed,käisin trepist üles-alla,igal õhtul saun,aga ei midagi.Nädala pärast olin päevaravis tagasi,kus mind jälle lõpuks koju saadeti.Nüüd sain aga 41+6 nädalal saatekirja esilekutsumisele.3 korda pandi geeli,2-päeva olin haiglas sees.geel mulle aga ei mõjunud ja kuna nädalavahetus tulemas ,saadeti taas koju.Need olid väga närvesöövad päevad,muretsesin,kas titaga on ikka kõik korras,toksasin aeg-ajalt kõhtu,et kontrollida ,kas ikka liigutab,kartsin ,et veed võivad olla rohelised…kuna 40+uh öeldi lapse kaaluks juba 4100,siis muretsesin ka,kuidas suudan nii suurt last sünnitada jne.UUesti läksin esilekutsumisele 42+3.algul pandi tabl.,mis ei mõjunud,seejärel tehti veed lahti,mis ei olnud rohelised.Lõpuks siis u.tunni pärast saabusid ka esimesed valud.Tita sündis peale 8t.valutamist ja kaalus 4360g.Miks ta ise sündima ei tahtnud hakata ei oskagi öelda.Ootusaeg on ikka ootajale pikk,kuid ükski laps ei ole ju kunagi kõhtu jäänud.soovin sullegi kannatlikku meelt ja rahulikult oodata.Küll ta tuleb!