Teema: Jäädavalt võlgadest vabaks

Selliste teemadega on alati huvitav teada saada, kuidas inimesed asju näevad ja elavad. Soovitatakse ostmine ära jätta või/ ja osta hädavajalikku. Kas seda mõistavad inimesed väga erinevalt.
Kõigepealt aga oleks ka hea teada, kuidas inimene elas enne laenude võtmist? Kas oskas vähesega toime tulla ja kokku hoida, majandada ja kas oskas seda nii, et oligi vähe ja pidi oskama või oli see mingis mõttes ka valik?

#4082838:

#4082834:

Selliste teemadega on alati huvitav teada saada, kuidas inimesed asju näevad ja elavad. Soovitatakse ostmine ära jätta või/ ja osta hädavajalikku. Kas seda mõistavad inimesed väga erinevalt.

Kõigepealt aga oleks ka hea teada, kuidas inimene elas enne laenude võtmist? Kas oskas vähesega toime tulla ja kokku hoida, majandada ja kas oskas seda nii, et oligi vähe ja pidi oskama või oli see mingis mõttes ka valik?

Mis see annab? Selge et kui tahab vôlgadest vabaned, siis tuleb leida tulusid juurde ja kulusid vähendada ja kas see vôlgnikule meeldib vôi ei pole ju oluline. Muud vôimalust lihtsalt pole.

Meile annab niipalju, et teame tema majandamise harjumusi aegade jooksul. Kui on selline teema, et ei oska majandada ja inimesed räägivad, et tee ise süüa ja millest ja kasuta vanu riideid lappideks või käi teise ringi poodides, siis kõlab nagu poleks enne nendest kuulnudki. Samas, kui inimene võttis mitmeid tarbimislaene, siis ta pidi ju enne vähemaga hakkama saama, st et ta teab neid majandamise ja kokkuhoiu tavalisi oskusi. Ja et kas ta saab aru, mis on hädavajalik ja mis ei ole.

Kui palju sul see natuke on mis kuu lõpus  puudu jääb? Krediitkaart pane üldse kinni, et vältida  kiusatust.  Sellest ringist tuleks välja saada nii, et ei võta kuu lõpus laenu. Kui suudad nii elada, siis kui hakkavad laenud n.ö. ära kukkuma, siis ei tähenda, seda et kohe on vaja laristama hakata, vaid säästa.

#4082474:

Nii et ma nendest saan küll aru, kes pesumasina järelmaksuga ostavad (ise pole ostnud), samuti näiteks külmik, arvuti vms eluks/tööks vajalikud asjad kui mingi selline peaks otsad andma. Saab ju ka lühikese järelmaksu võtta, kui on osa raha olemas, teed suurema sissemakse.

Sa nagu täitsa tõsiselt väidad, et töölkäival inimesel on võimatu omada 300-1000 eurot sääste, selleks, et vajadusel oleks võimalik kohe omale uus pesumasin osta?

Täitsa uskumatu! Just sellise mõtteviisiga inimesed, kes ostavad omale pesumasinat või külmikut järelmaksuga, ongi rahahädas ja võlgades. Eriti tigedaks teeb, kui nii rumala mõtteviisiga inimene tuleb teisi inimesi majandama õpetama.

Tänapäeval on lihtsalt naeruväärne kodumasinaid järelmaksuga osta.

#4083178:

Jäädavalt võlgadest vabaks saaks ilmselt nii et tarbimislaene enam ei võtaks ja krediitkaarti ka mitte. Igast palgast maksaks kõigepealt ära laenud, ülejäänu eest siis ostaks sööki ja tasuks eluasemekulud. Võimalusel hakkaks säästma kasvõi väikeste summade kaupa, et tulevikus oleks hädaolukorras võtta. Kodumasinatest vist pliit ja külmkapp oleks esmavajadus, ülejäänuteta saab mõne aja hakkama. Riiete ja toidu pealt annab üsna palju kokku hoida.

Mu meelest tegelikult tohutult imelik, et täiskasvanud inimesele peab nii lihtsaid asju õpetama. Kuidas on võimalik, et mõni inimene iseseisvalt selliste asjade peale ei tule? Aga näe on! Siingi teemas leiab mõni, et pesumasina ostmine järelmaksuga igati omal kohal.

Kuidas see parastamine teemaalgatajat aitab?

Väga lihtne on mõelda, et miks täiskasvanud inimesele peab selliseid asju õpetama. Vahel peabki.
Mina nt kasvasin üles väga halva finantskirjaoskusega lihtsas maaperes. See järelmaksude ja laenude ring tuli minuga juba kodust kaasa, sest nii kaua kui ma mäletan, oli meie ema just niimoodi majandanud. Raha kunagi polnud. Täna on ta pensionär, kes jätkab sama mustrit ja vahepeal, kui kriitiliseks läheb, aitavad lapsed mõne asja ära klaarida jälle.
20+ aastat tagasi ei räägitud veel mingist rahatarkusest ja mina nt kasvasin üles teadmisega, et niimoodi elada on normaalne. Kõik ülejäänud teadmised sellest, et saab ka teisiti, on tulnud iseseisva elu käigus läbi kohati väga valusate õppetundide.

Oma lapsi proovin täna targemaks kasvatada, et neil oleks parem stardipositsioon iseseisvaks eluks.

#4083331:

Kui meie pere kolis, oli meil vaja kõik uuena osta.

Ja miks teil oli VAJA kõik uuena osta? Oli see ikka vajadus või tarbimisühiskonna kapriis, et kõik möödunud aastal ostetud asjad on juba vanad ja vajavad välja vahetamist? Ja pole neid 0% intressi pakkumisi nii palju ja sageli ühti, tavaline on lepingutasu + intress ja see viimane kõigub 15 ja 20% vahel.

#4083245:

Kuidas see parastamine teemaalgatajat aitab?

Väga lihtne on mõelda, et miks täiskasvanud inimesele peab selliseid asju õpetama. Vahel peabki.

Mina nt kasvasin üles väga halva finantskirjaoskusega lihtsas maaperes. See järelmaksude ja laenude ring tuli minuga juba kodust kaasa, sest nii kaua kui ma mäletan, oli meie ema just niimoodi majandanud. Raha kunagi polnud. Täna on ta pensionär, kes jätkab sama mustrit ja vahepeal, kui kriitiliseks läheb, aitavad lapsed mõne asja ära klaarida jälle.

20+ aastat tagasi ei räägitud veel mingist rahatarkusest ja mina nt kasvasin üles teadmisega, et niimoodi elada on normaalne. Kõik ülejäänud teadmised sellest, et saab ka teisiti, on tulnud iseseisva elu käigus läbi kohati väga valusate õppetundide.

Oma lapsi proovin täna targemaks kasvatada, et neil oleks parem stardipositsioon iseseisvaks eluks.

Väga tubli oled. Finantstarkust jagati juba nôukaajal. Olen ise samuti väga lihtsalt kasvanud, kôht pole kunagi tühi olnud jne. Ise elan samuti, laenudega ei finantseeri hetke vajadusi sh kodumasinaid. Oma häbik pean ütlema, et hetke emotioonil oste kahjuks on. Milleks neid vaja on?

#4083345:

Väga tore, kui räägiti. Meie peresse need teadmised ei jõudnud, emal polnud omalgi oskusi normaalseks toimetulekuks, rääkimata, et saaks mingit tarkust lastele edasi jagada. Koolist ma ka ei mäleta, et raha teemad oleks kuskil päevakorral olnud. Aga võibolla meie pere oligi erandlik, sest vajakajäämisi oli ka teistes asjades peale finantsteemade.

Mis pere teistest lastest on saanud? Kas jätkavad harjumuspärast mustrit või on laenurattast välja saanud? Sina tundud ikka üsna erand olevat, tavaliselt võetakse kodune käitumine iseseisvasse ellu kaasa ja jätkatakse seda põlvest põlve. Räägi koolis või ära räägi.

#4083421:

#4083335:

Ja miks teil oli VAJA kõik uuena osta? Oli see ikka vajadus või tarbimisühiskonna kapriis, et kõik möödunud aastal ostetud asjad on juba vanad ja vajavad välja vahetamist? Ja pole neid 0% intressi pakkumisi nii palju ja sageli ühti, tavaline on lepingutasu + intress ja see viimane kõigub 15 ja 20% vahel.

olukordi võib olla erinevaid. esimeseks näiteks torkab pähe, kui kolitakse möbleeritud üüripinnalt oma elamisse.

See peab olema siis koht, kus laes pole ühtegi lampi ega pirnisoklit, kardinat ega kardinapuud pole akna ees ning köögis on ainult kraanikauss. Uusarendusse kolisite, et KÕIK tuleb uus osta? Lisaks peab uusarendus asuma piirkonnas, kus mitte kedagi teist ei ela, sest muidu oleks võimalik osta järelturult. Tavaliselt jäävad korteritesse köök, valgustid, ka kapid, juurde on vaja igale näole magamiskohta ja saab esialgu hakkama.

Olen korduvalt uhiuude korterisse kolinud. Järelturult lahtikäiv diivan või madrats, ja ülejäänuks koguneb aegamööda raha sees elades. Ei pea ostma kõike uut ja ilusat ja täna. See on tarbimisühiskonna kapriis, kui nii palju oodata ei malda, kuni asja raha koos ja kindlasti peab asi uus olema.

#4083440:

#4083432:

#4083421:

#4083335:

Ja miks teil oli VAJA kõik uuena osta? Oli see ikka vajadus või tarbimisühiskonna kapriis, et kõik möödunud aastal ostetud asjad on juba vanad ja vajavad välja vahetamist? Ja pole neid 0% intressi pakkumisi nii palju ja sageli ühti, tavaline on lepingutasu + intress ja see viimane kõigub 15 ja 20% vahel.

olukordi võib olla erinevaid. esimeseks näiteks torkab pähe, kui kolitakse möbleeritud üüripinnalt oma elamisse.

See peab olema siis koht, kus laes pole ühtegi lampi ega pirnisoklit, kardinat ega kardinapuud pole akna ees ning köögis on ainult kraanikauss. Uusarendusse kolisite, et KÕIK tuleb uus osta? Lisaks peab uusarendus asuma piirkonnas, kus mitte kedagi teist ei ela, sest muidu oleks võimalik osta järelturult. Tavaliselt jäävad korteritesse köök, valgustid, ka kapid, juurde on vaja igale näole magamiskohta ja saab esialgu hakkama.

Olen korduvalt uhiuude korterisse kolinud. Järelturult lahtikäiv diivan või madrats, ja ülejäänuks koguneb aegamööda raha sees elades. Ei pea ostma kõike uut ja ilusat ja täna. See on tarbimisühiskonna kapriis, kui nii palju oodata ei malda, kuni asja raha koos ja kindlasti peab asi uus olema.

see, osta tuleb ka seinakontaktid ja et kõik ostetu peab ilmtingimata uhiuus on sinu vaimusünnitis.

su kirjutis suurepärane näide isiklike kujutluspiltidega võitlejast. lase aga edasi! ????

Minul pole vaja edasi lasta. Elan ühes neist korteritest, mille kohta siin hiljuti arutlus käis, kuidas küll eestis on inimesi kes jaksab neid osta. Nii jaksabki, et tuleb tarbida vastavalt võimetele. On asju, mida on vaja, ja ülejäänud võib olla, võib mitte olla.

Ela aastaid alla oma võimete ja raha koguneb ning vara kasvatab väärtust. Ela aastaid makstes emotsiooniostude eest intresse ja reaalne ostujõud väheneb. See on lihtne matemaatika.

Kõigepealt tuleks ülevaade saada nendest laenudest ja võlgadest, mis praegu olemas on. Laenu jääk, kuumakse, millal läbi saab. Selline lihtne exel. Sealt on ilusasti näha, mis kuupäeval peab mida maksma ja milla see makstud saab. Siis on teada, kui palju jääb kuu kulutusteks. Kuu kulutustest võtad maha kõik maksud, mis on vaja maksta, elekter, korter jm. Siis jääb järgi summa, mille võib ära kulutada. Jagad selle kuu päevade arvuga. Kui lähed toidupoodi, tead, võin kulutada täna ainult selle väljaarvutatud 1 päeva summa. Kui kulutad 2 päeva summa, siis peab olema ostetud 2 päeva ports. Igaüks peab ise välja mõtlema, kuidas talle sobib kulude jälgimine. Kas pead iga päev arvet, mida kulutasid või pead mingi perioodi tagant arvet, kui palju saab veel päevas kulutada.

Väga keeruliseks ei maksa ajada, muidu on varsti, ah ei viitsi.

Krediitkaart tuleb kohe katki lõigata või teha plaan, kui kuu lõpuni raha ei jätku, kuidas sealt iga kuu võetavat krediiti vähendada.

Kokkuhoid algab väikestest asjadest. Mis mul kodus toidust juba olemas on? Kas mul on seda asja vaja. Lastega ei maksa poodi minna. Lähed nimekirjaga poodi. Pesed pesu tihedamini, siis ei ole asju nii palju vaja. Väga silmi avav on korralik kappide koristus, kui asjad on korralikult süstematiseeritud. Sukkpüksid, sokid, kõik kindlas kohas. Kohe on ülevaade, kas mul on uusi sukkpükse vaja või on selliseid korra kantuid juba tegelikult kapis erinevates kohtades mitu tükki. Jne .

Mõtlemise muutmiseks soovitan lugeda Kristi Saare “Kuidas alustada investeerimisega” – on lihtne ja selge jutt ka kõigest muust kui investeerimisest nagu säästmisest ja üldse rahatõdedest. Saad selgelt ja põhjalikult aru, miks raha liigne kulutamine ja lõhkilaenamine on väga halb sinu elule ja tulevikule. Selle infoga lõpeb see ühepäevaliblika “tahan, siis ostan” elu ja tekib pikem ajahorisont – tahan osta muretult süüa ja maksta arveid ja 20a, 30a hiljem, ka siis kui tervise tõttu enam töötada ei saa jms ootamatuste puhul. See lihtne baaskindlustunne on väärt palju rohkem kui mingid hilbud või uus iphone.

See uhhuutajate jutt vanadest ja uutest hingedest on vist ikka õige. Ei ole minule ega mina oma lastele selliseid lihtsaid/elementaarseid asju pidanud õpetama.

Õppida rahatarkus-no mida kuradit veel.

Ära lihtsalt torma igat asja ostma, osta mida vaja ja siis kui enda raha (mitte võlana!) jätkub. Mõtle kuidas odavamalt osta saab. Kas on ikka kõike vaja, kas on kõige vingemat mudelit vaja. Kogu varu, et ei peaks võlgu/järelmaksuga ostma.

Õpi, arene-leia tasuvam töö.

#4083544:

Mina nt kasvasin üles väga halva finantskirjaoskusega lihtsas maaperes. See järelmaksude ja laenude ring tuli minuga juba kodust kaasa, sest nii kaua kui ma mäletan, oli meie ema just niimoodi majandanud. Raha kunagi polnud.

Suviti tööl ei käinud? Ei näinud, kui raskesti raha tuleb? Oma tööga teenitut nii väga kulutama ei kiputa.