Tereterekest 🙂
Huvitav, et mulle selle vaimse tööga täpselt sama asi, täiesti võimatu on keskenduda mingile ajutööd nõudvala asjala, mõte lihtsalt seisab. Oli vaja mingit artiklit analüüsida ja teema kõik huvitav, tavaliselt mõte jookseks selles suunas kiiresti, kuid no lihtalt ei saa, täiesti tühi auk.. tunnen, et aju on nagu puhkeseisundis ja ainult kätte õpitud asjadega saan hakkama (koristamine, toidu valmistamine, pesumasinal nupu vajtamine jne).
Oh, enesetundest ei hakka enam rääkima.
Eile käisin ämmaka visiidil ja sain teada, et laps peaseisus, milles olin täiesti kindel, et ta seda ei ole. Ja olevat veel suht sügaval vaagnas. Seega, see hea uudis mu jaoks. Aga tema asend on kuidagi selline, et muudab minule hingamise ikka väga raskeks.
Rauda ka nüüdseks vähe, hemogl. 108 ja mõtlen nüüd kuidas tõsta nii, et tabletti võtma ei peaks.
Eile sain ka selle lehe, kuhu sünnitusplaan valmis teha, et kohe selline mõnus tunne tuli, et ohh, ma juba nii kaugele jõudnud 😀 Tglt koti pakkimisele olen juba varem mõelnud, et mis kõik sinna sisse tarvis panna on. Detsembris hakkan siis kotti pakkima ja suundun poodi esimest mähkmepakki ostma.
Lapsele on kõik esmavajalik olemas, veel sellised asjad jäänud, mille puhul ei suuda otsustada, kas on vaja või mitte. Nt. beebipesa… 5 aastat tagasi ma ei teadnudki sellisest asjast midagi, ja ega puudust ka ei tundnud. Nüüd vaatan seda vidinat ja mõtlen, et kas sellest oleks mingit kasu või mitte, kaldun arvama, et pigem mitte.
Siis soojakott, endiselt ei ole suutnud otsustada, kas ostan selle või hoopis lambanaha (siiani on meil alati lambanahk olnud ja alguses kottkombe).
Beebimonitori on ka veel vaja, kuid see ei ole nii esmatähtis, saab ka siis vaadata, kui laps käes.