Esileht Lapse ootamine Jaanuari beebid 2020

Näitan 28 postitust - vahemik 511 kuni 538 (kokku 538 )

Teema: Jaanuari beebid 2020

Postitas:
Kägu

VH reaalse sünnikuu järgi. Seda siis ka kui sünnib varem. Ja oluline pigem kuu, mitte niivõrd kuupäev.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke ka bürokraatiajuttu siia jaanuaribeebidesse. Kellel on tähtaeg jaanuari keskel ja lõpu poole ning peaksite idee poolest jääma sünnituspuhkusele vastavalt siis detsembri keskel/lõpus. Kas keegi lükkab ka sünnituspuhkuse jaanuari algusesse, et sünnitushüvitis 2019 tulusid lõhki ei lööks ja liialt hiljem maksu maksma ei peaks? Ma ise kaalun hetkel küll pikemalt töötamist- nii selle liigse tulumaksu pärast kui ka seetõttu, et 2019 palk on mul parem kui oli aastal 2018.

https://www.rmp.ee/uudised/maksundus-uudised/tulumaksuseadus-karistab-aasta-lopus-sunnitajaid

Ametnike poolt muidugi super-bläkk jälle 🙂

Mul tähtaeg 18.01 ja ei olnud siiani sellele mõelnudki. Plaanisingi jääda dekreeti kuskil detsembri esimesel poolel. Nüüd aga arvutasin oma tulusid nii kuidas oskasin ja dekreedirahad lööksid mu 2019 a. tulud ikka täiesti lakke ning osa tulumaksu vabast ka kasutatud juba. Ilmselt peaksin kopsaka summa tagasi maksma, aga palju seda ma arvutada ei oska ka. Kaotaksin 12 päeva, kui jään 01.01 dekreeti, kuid puhkust saada ka ainult 11 päeva, ei kujuta ette kuidas ma jaksaksin olla veel pool detsembrit ka tööl.
Ei teagi mis teha, nii et loen selle teemalisi postitusi huviga. Aidake võhikut 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke ka bürokraatiajuttu siia jaanuaribeebidesse. Kellel on tähtaeg jaanuari keskel ja lõpu poole ning peaksite idee poolest jääma sünnituspuhkusele vastavalt siis detsembri keskel/lõpus. Kas keegi lükkab ka sünnituspuhkuse jaanuari algusesse, et sünnitushüvitis 2019 tulusid lõhki ei lööks ja liialt hiljem maksu maksma ei peaks? Ma ise kaalun hetkel küll pikemalt töötamist- nii selle liigse tulumaksu pärast kui ka seetõttu, et 2019 palk on mul parem kui oli aastal 2018.

https://www.rmp.ee/uudised/maksundus-uudised/tulumaksuseadus-karistab-aasta-lopus-sunnitajaid

Ametnike poolt muidugi super-bläkk jälle 🙂

Hei,

Minul tähtaeg 30.01(viimase UH järgi 23.01, loodan,et seda ei muudeta. Dekreeti plaan jääda 01.01.2020,teavitasin ka ämmakat, aga enne seda saan välja võtta 2,5 ndlt puhkust, huhhh, loodan, et pean vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina plaanin ka alates 1. jaanuarist 2020 sünnituspuhkusele jääda (tähtaeg 21. jaanuar), just selle tõttu, et siis arvestatakse sünnitushüvitist 2019. aasta põhjal (ja mitte 2018. aasta põhjal, kui veel 2019 lõpus koju jääksin), tulumaksu arvestust see mul kuidagi ei mõjuta.

Võtan aasta lõpus lihtsalt puhkust välja, mida mul üksjagu kogunenud on.

Please wait...
Postitas:
jersey

26+6

Kas keegi on veel hädas sümfüüsivaludega?
Mul oli laupäev aktiivne päev (lausa 22000 sammu sain kirja) ja nüüd peale seda on sümfüüsivalu platsis, ja seda juba alates hommikust. Ei teagi, kas on lootust, et leeveneb või nüüd ongi kuni sünnituseni mul kaaslaseks.
Eks mul lõpuks on see valu kõigi rasedustega platsis olnud, kuid hea meelega oleks veel valuvaba perioodi nautinud.

Please wait...
Postitas:
marimamm

28+1

Minul ka see valu. Ja tekib nendel päevadel, kus palju liikumist. Vaiksetel päevadel ei anna tunda, aga kui annab siis on nii, et puusad üldse ei liigu. Esimese rasedusega oli ka see pigem lõpus, aga nüüd varem.

Käisin GTT tegemas ja arvata oligi, et välja oksendasin. Esimesed kaks analüüsi jõudsin ära anda ja need olid korras.

Kudas teil raua vaegusega on? Mul on langend ja äe soovitas juurde võtta rauda, aga mul raua tablettidest mega iiveldus. Pole paar päeva võtnud ja olemine kohe parem.

Please wait...
Postitas:
jersey

27+6

Hei, kuidas meil läheb?
Kas keegi on veel hädas ”rahutute jalgadega”?
Ma olen juba hullumas õhtuti, magneesium ei aita kohe üldse (varasematel rasedustel on nagu aidanud), hakkasin eilsest võtma lisaks kaltsiumit, eks näis. Jalavanni proovisin ka eile, aga see oli lauspiin. Lõpuks käisin dušši all ja peale seda oli nagu enamvähem olla.
Viimati ämmakal käies oli kaaluiive ehmatuseks, 4,2kg ca 5-6 nädalaga juurde tulnud :S
Olin nii löödud peale külastust, kuid saba sirgu ja püüan paremini. Tunnistan, et diabeedi jälgimine on ikka niii raske mu jaoks.

Kas keegi juba vaikselt sünnituse peale ka mõtleb/ valmistub?
Mina vaikselt juba hakkan kirjandust otsima ja pean oma mõtetega tööd tegema, et sünnituse olemus ja protsess enda jaoks uuesti lahti mõtestada. Viimase lapsega si seda tehtud ja sellest oli sünnitusel suur abi (just selle valu mõtestamine, hingamine).
Lisaks siis peaks mingeid harjutusi hakkama tegema, et sünnitusel oleks omal mugavam (kergemad joogapoosid vms, mul isegi mingi rasedatele mõeldud jooga raamat seisab kusagil).
Nt. lugesin just, et lahkliha venivuse heaks oleks aegajalt hea teha pärnaõiega istevanne (mõtlesin seda küll proovida).
Ei teagi, mis minuga toimub, olen kolm last sünnitanud ja iga sünnitus on läinud aina paremaks, viimane sünnitus oli lihtsalt super – olin ise nii valmis kehalt ja vaimult, sünnitus oli kiire ja kogu kogemus uskumatult ilus. Kuid nüüd… mul on tekkinud raseduse algusest juba hirm sünnitamise ees. Ja ma ei saa aru, miks see nii on. Lihtsalt tunnen, kuidas tekib kerge paanika, et pean seda kõike UUESTI läbi tegema. Seega, tööd oma mõtetega on küll ja küll. Ei taha oma hirmudega last stressi ajada, sest olen kindel, et minu suhtumine mõjutab ka last.

Minul hakkab homsest siis III trimester ja ütlen ausalt, olen juba väga väsinud. Kaalutõus + järjest lisanduvad hädad väsitavad. Õhtuks on selline tunne, nagu oleks rong minust üle sõitnud.

Kas keegi on juba otsustanud, kuhu sünnitama minna? Meie kindlasti Pelgulinna, nagu kõik eelmised kolm kordagi. Tasulist ämmakat ei võta, kuna kogemus on näidanud, et selleks pole vajadust. Lapsega ka räägin vaikselt ja lepin temaga kuupäeva kokku, millal ta võiks sündida 😀
Eelmise raseduse ajal ka rääkisin lapsega, et sünniks ikka 14. kuupäeval ja sündis 13. hoopis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Rahutud jalad on täitsa tuttav teema.. õnneks seekordse rasedusega on sellega vähem probleeme kui eelmine kord. Muide, üks rahutute jalgade põhjustajaid võib olla ka madal rauatase – sattusin selle info peale alles pärast teist sünnitust (ja tõepoolest, minu rauatase oli siis lausa aneemiline). Võtsin ka hobuseannustes magneesiumit, aga ei midagi. Olen seekord rauarikastele toitudele ekstra tähelepanu pööranud ja õnneks läheb liha erinevalt eelmistest kordadest alla.
Ülemäärane füüsiline koormus tugevdab mul ka sümptomeid. Käin iga päev kõndimas 10-20 km. Üritan pärast aktiivsemaid päevi õhtul jalad kõrgemal pikutada, öösel aitab ka see, kui lükkan teki jalgade pealt ära, nii et jalad on jahedas.

Kaalust ma parem ei räägi 😀 Mul tuli vahepeal 6 nädalaga ligi 8 kg juurde. Võtsin toitumise korralikult käsile ja nüüd on õnneks 3 nädalat olnud enam-vähem seisak. Kuna praegu on juures juba 10 kg, siis üritan üle paari kg enam mitte juurde võtta, pärast on muidu jube vaev lisakilosid alla saada.

Magades on hakanud puusavalu kimbutama. Niipea, kui saan 4-5 tundi järjest magada (pisem laps ärkab endiselt öösiti mitu korda), on ebamugavustunne kohal. Imetamispadi on juba mitu kuud kasutuses, ilma oleks väga raske.

Ka mina kardan seekord sünnitust, erinevalt eelmisest kahest korrast. Täiesti hämmastav, sest mõlemad sünnitused läksid üsna kiiresti ja suuremate probleemideta. Samas kahaneb see hirm iga lisanduva rasedusnädalaga, sest järjest ebamugavam ja raskem on olla.
Eelmine kord läksin korduvsünnitajana haiglasse 2-minutiliste valudega, kuigi valud olid suht nõrgad (esimene sünnitus oli kiire, st kergete valudega haiglasse jõudmisest lapse sünnini kulus ca 2 tundi). Sain siis 2-minutilisi intervalle järjest retsimate tuhudega veel 5 tundi nautida 😛 Seekord plaanin haigla poole sättida, kui valud on juba selgelt ebamugavad ja kuidagi olla ei saa. Haigla on 15-minutilise taksosõidu kaugusel õnneks.

HL (27+6)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Postitas:
Vaarikamari

25 + 3

Kuna ootan esimest korda last, siis midagi karta ei oskagi – ja ei taha ka. Kui mõni sünnitanu kargab oma või mõne oma sõbranna õudset sünnituslugu jagama, palun lõpetada. Tahan enda ümber maksimaalselt ainult positiivseid emotsioone kogu toimuvaga koguda. Selge see, et igaühe kogemus on täiesti erinev.

Vaikselt juurdlen koos mehega selle üle, kas võtta tasuline ämmaemand sünnituse juurde ehk et kas ikka raatsin 500 eur selle eest välja käia.

Järgmise sammuna lähme koos mehega 5. novembril algavale perekooli loengukursusele, mis kestab 6 nädalat järjest, kord nädalas. Plaaningi seal kõiki tekkinud küsimusi ja võimalusi arutada, ootan juba põnevusega!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tahtnud üldse kedagi hirmutada selle valujutuga. Mul on tegelikult väga ägedad sünnitused olnud ja siiamaani tuleb kananahk ihule, kui neile mõtlen. Sünnitusjärgne heaolutunde- ja õnnelaks on kahtlemata kõige võimsam asi, mida ma elu sees tundnud olen (hakkasin narkomaane paremini mõistma :D). Lihtsalt valu on paratamatult kaasnev nähtus ja ma olengi imestunud, et miks ma ometi sellest nii suure teema enda jaoks teinud olen. Rasedus ise on minu jaoks palju-palju hullem oma vaevustega kui sünnitus.

Mõnes mõttes ootan sünnitust omamoodi hasardiga – kuidas ma seekord valud üle hingan, kuidas muudan kogu olemise endale võimalikult mõnusaks jne. Lugesin natuke hüpnosünnituse kohta ja plaanin sealt mingeid elemente omaks võtta. Ma olen tegelikult üliratsionaalne inimene ja spirituaalne värk mind kohe absoluutselt ei tõmba, aga sünnituse puhul aitavad vaimne pool ja enda keha kontrollimine (positiivsete) mõtete abil heale sünnituskogemusele väga palju kaasa.

HL (28+0)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

28+1

Ma ei tahtnud üldse kedagi hirmutada selle valujutuga. Mul on tegelikult väga ägedad sünnitused olnud ja siiamaani tuleb kananahk ihule, kui neile mõtlen. Sünnitusjärgne heaolutunde- ja õnnelaks on kahtlemata kõige võimsam asi, mida ma elu sees tundnud olen (hakkasin narkomaane paremini mõistma :D). Lihtsalt valu on paratamatult kaasnev nähtus ja ma olengi imestunud, et miks ma ometi sellest nii suure teema enda jaoks teinud olen. Rasedus ise on minu jaoks palju-palju hullem oma vaevustega kui sünnitus.

Mõnes mõttes ootan sünnitust omamoodi hasardiga – kuidas ma seekord valud üle hingan, kuidas muudan kogu olemise endale võimalikult mõnusaks jne. Lugesin natuke hüpnosünnituse kohta ja plaanin sealt mingeid elemente omaks võtta. Ma olen tegelikult üliratsionaalne inimene ja spirituaalne värk mind kohe absoluutselt ei tõmba, aga sünnituse puhul aitavad vaimne pool ja enda keha kontrollimine (positiivsete) mõtete abil heale sünnituskogemusele väga palju kaasa.

HL (28+0)

Mul täpselt sama, tavaelus igasugu tilulilu ja mediteerimine jne mind ei paelu. Kuid sünnitusel on see kõik väga omal kohal.
Mul on samuti olnud suurepärased kogemused sünnitamisega ja see tunne peale seda, kui laps on ilmale tulnud – nagu suudaks mägesid nüüd liigutada. Vapustav lihtsalt. Ja seda enam ei saa ma aru, mis mul sel korral viga on, ja seda kohe raseduse algusest saati.Varem pole nii olnud.

Jersey

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Vaarikamari

Tore kuulda, et kokkuvõttes ikka positiivsed kogemused teil olnud 🙂 käin ise vaikselt samal põhjusel joogas ja keha lõdvestavates trennides praegu lisaks tavapärastele trennidele, et lõõgastumist harjutada. Ja kindlasti lähen uuesti rasedate joogasse, aga vast alles 3.trimestril. Raseduse alguses käisin uudishimust korra nii ITK kui Pelgulinna grupis, aga siis tundsin, et vara veel nii detailselt sünnituse peale mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitav, et ka minul kolmas sünnitus ees ja omamoodi hirm on. Ma ei oska seda hirmu isegi sõnastada – sest ühest küljest ma ju enamvähem tean mismoodi see on, aga ikkagi… Mõlema eelmise lapse sünniga oli nii, et vahetult enne sündi, sel väga viimasel hetkel tundsin nii suurt väsimust/jõuetust, et tundus, et seda viimast pressi enam ei jaksa. Ja siis ikkagi võtsin end läbi pisarate kokku ja tehtud. Aga seda tunnet vist kardangi. Nii, et ma isegi ei tea kuidas end ette valmistada. Joogast tuttav hingamine tuleb kindlasti kasuks (seda soovitaks ka teistele). Aga et mida veel? Ei teagi. Jagage oma häid kogemusi 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
VictoriaR

28+5

Minul rabelevad õhtuti jalad nii hullusti, et ma vahepeal kahtlustasin juba ärevus- või paanikahäiret. Rääkisin ämmaemandale ja tema ütles kohe, et kindlasti on mul raud kukkunud. Ja voilaa- vereanalüüs näitaski tulemust 110 (eelmine kord suvel oli 116). Nüüd siis söön rauda juurde ja katsun piimatoodetega piiri pidada, ehk saan sellest igaõhtusest õudusest lahti.

Olen esmasünnitaja ja olen ka hakanud nüüd vaikselt sünnituse peale mõtlema.Pean ütlema, et mu isiksus on hetkel täiesti peapeale pööratud. Enne olin ikka pigem tulehark, aga nüüd kuidagi tuim ja rahumeelne. See pole suures pildis üldse ju halb, aga ma ei oska rasedusega seoses ka midagi karta ega millegi pärast muretseda… Ma vahepeal muretsesingi kõige enam sellepärast, et mul puudub igasugune hirmutunne ja äkki see lõppeb kõik minu jaoks suure šokiga. Eile aga avasin raamatukogus ühe raamatu, mis oli otsast lõpuni sünnitusfotosid täis ja siis ma avastasin, et ei ole ma nii tuim midagi. Esmalt hakkasin ma nutma (ma pole üldse eriline nutulind) ja siis võitlesin terve õhtu ebamugavuse ja vastikusega. Ja tänaseks tunnen ma nii sassis tundeid, et kuidas ma küll saan tunda selle kõige suhtes vastikust ja kui ma tunnen vastikust, kas ma üldse saan selle kõigega toime? Elukaaslane muidugi lohutas, et teiste kogemusi pildilt või videolt vaatamine ei saagi olla mingisugune eriline rõõm ja mõnu.

Kas ma üldse peaksin end mingite videote ja piltidega hirmutama või piisab lihtsalt kirjanudse lugemise ja ennast kurssi viimisega? Käisime elukaaslasega ära ka ühel koolitusel, kus räägiti etapiliselt ära sünnitusprotsess ning erinevad poosid ja võtted, mis aitavad mul end paremini tunda. Plaanin veel osaleda perekooli loengutes, aga ma ei ole enam kindel kas ma tahan minna sünnitusloengusse, sest seal on jälle video vaatamine (kusjuures, enne rasedust olen erinevatel põhjustel korduvalt sünnitusivideoid vaadanud ja siis pole ükski närv liikunud) Eelpool kirjutajaid lugedes saan aru, et ma võiksin ehk rohkem keskenduda just õige hingamise ja lõõgastumise õppimisele???

Please wait...
Postitas:
jersey

28+6

Minul rabelevad õhtuti jalad nii hullusti, et ma vahepeal kahtlustasin juba ärevus- või paanikahäiret. Rääkisin ämmaemandale ja tema ütles kohe, et kindlasti on mul raud kukkunud. Ja voilaa- vereanalüüs näitaski tulemust 110 (eelmine kord suvel oli 116). Nüüd siis söön rauda juurde ja katsun piimatoodetega piiri pidada, ehk saan sellest igaõhtusest õudusest lahti.

Olen esmasünnitaja ja olen ka hakanud nüüd vaikselt sünnituse peale mõtlema.Pean ütlema, et mu isiksus on hetkel täiesti peapeale pööratud. Enne olin ikka pigem tulehark, aga nüüd kuidagi tuim ja rahumeelne. See pole suures pildis üldse ju halb, aga ma ei oska rasedusega seoses ka midagi karta ega millegi pärast muretseda… Ma vahepeal muretsesingi kõige enam sellepärast, et mul puudub igasugune hirmutunne ja äkki see lõppeb kõik minu jaoks suure šokiga. Eile aga avasin raamatukogus ühe raamatu, mis oli otsast lõpuni sünnitusfotosid täis ja siis ma avastasin, et ei ole ma nii tuim midagi. Esmalt hakkasin ma nutma (ma pole üldse eriline nutulind) ja siis võitlesin terve õhtu ebamugavuse ja vastikusega. Ja tänaseks tunnen ma nii sassis tundeid, et kuidas ma küll saan tunda selle kõige suhtes vastikust ja kui ma tunnen vastikust, kas ma üldse saan selle kõigega toime? Elukaaslane muidugi lohutas, et teiste kogemusi pildilt või videolt vaatamine ei saagi olla mingisugune eriline rõõm ja mõnu.

Kas ma üldse peaksin end mingite videote ja piltidega hirmutama või piisab lihtsalt kirjanudse lugemise ja ennast kurssi viimisega? Käisime elukaaslasega ära ka ühel koolitusel, kus räägiti etapiliselt ära sünnitusprotsess ning erinevad poosid ja võtted, mis aitavad mul end paremini tunda. Plaanin veel osaleda perekooli loengutes, aga ma ei ole enam kindel kas ma tahan minna sünnitusloengusse, sest seal on jälle video vaatamine (kusjuures, enne rasedust olen erinevatel põhjustel korduvalt sünnitusivideoid vaadanud ja siis pole ükski närv liikunud) Eelpool kirjutajaid lugedes saan aru, et ma võiksin ehk rohkem keskenduda just õige hingamise ja lõõgastumise õppimisele???

Ütlen omast kogemusest, et esmasünnitajana ei tahtnud ma näha teiste sünnitusvideosid ega pilte. Olime ka mingis sünnituseloengus, kui lõpus videot näidati-no see viis mu ikka endast välja ja kõrva taha polnud sealt midagi panna.
Pigem loe ja tõesti keskendu sünnituse kui protsessi lahti mõtestamisele.
Ma homme panen siia ühe lingi, mis mulle on abiks..
Ja Ülle Liivamäe raamat 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma sekundeerin, et neid videosid võib vaadata puhtalt uudishimust, aga reaalselt pole nendega küll midagi peale hakata. Sünnituse ajal toimub endal sees nii palju (nii vaimselt kui füüsiliselt 😀 :D), aga see ei pruugi üldse väljapoole paista. Kõiksugu kaasnevad hääled on sageli valuga toimetuleku mehhanismid ja ei pruugi üldse tähendada, et naine on paanikas või ei saa asjaga hakkama.

Hingamis- ja lõõgastumisharjutustega teeb palju ära, lisaks kiirendab rahulik ja lõdvestunud olek avanemisprotsessi (mis on minu jaoks kõige raskemini talutav osa olnud).
Pressimist eelnevalt õppida eriti ei saa, tasub lihtsalt ämmaemandat hoolega kuulata. Kuigi ka siinkohal on keha kontrollimine ääretult oluline. Ma arvan, et viimane kord pääsesingi vaid paari pindmise õmblusega tänu sellele, et suutsin end pressides õigel ajal tagasi hoida (ämmaemandad ahhetasid, kui lapse suurust nägid :)).

Aga kokkuvõttes on sünnitus nii ehk naa nii palju kokkulangevuste ja õnne asi, mis on ka põhjus, miks minu sünnitusplaan on alati olnud nii tühi 😛 Vaatan, kuidas läheb, ja loodan, et kõik sujub võimalikult kiiresti ning laps on terve. Mind rahustab ka see, et kui midagi peaks tõesti viltu minema, on abi kohe juures ning opisaal paari minuti jooksu kaugusel.

HL (28+6)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas plaanite gripi vaktsiini teha sel hooajal?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Vaarikamari

Minul on tehtud gripivaktsiin, koos abikaasaga. Mingeid tüsistusi polnud, vaktsineeritud koht läks ainult kergelt punaseks.

Kuna lapse sünnitähtaeg jääb gripi kõrghooajale ja esimesed 6 kuud teda ennast gripi vastu vaktsineerida ei tohi, aga emaga saab ta automaatselt antikehad kaasa, ei olnud meil pikalt mõelda, kas vaktsineerida või mitte. Varem pole ma kunagi seda teinud, aga olles nüüd riskirühmas ja vastutades siiski kellegi teise elu eest, kuulan ikka arsti kui spetsialisti nõuandeid 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul on tehtud gripivaktsiin, koos abikaasaga. Mingeid tüsistusi polnud, vaktsineeritud koht läks ainult kergelt punaseks.

Kuna lapse sünnitähtaeg jääb gripi kõrghooajale ja esimesed 6 kuud teda ennast gripi vastu vaktsineerida ei tohi, aga emaga saab ta automaatselt antikehad kaasa, ei olnud meil pikalt mõelda, kas vaktsineerida või mitte. Varem pole ma kunagi seda teinud, aga olles nüüd riskirühmas ja vastutades siiski kellegi teise elu eest, kuulan ikka arsti kui spetsialisti nõuandeid 🙂

Pole ka kunagi end gripi vastu vaktsineerinud, aga nüüd olen sügavalt hakanud mõtlema, et äkki peaks. Tüsistused on hirmutavad…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma panen täna aja kirja, nii et järgmisel nädalal saab loodetavasti süst tehtud. Ma olen varasemalt töö tõttu korduvalt pidanud gripivaktsiini tegema ja peale ajutise süstekoha valulikkuse muud pole olnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Postitas:
septriinux

Minul ka vaktsiin tehtud. Isegi ei mõelnud teisiti. Tuleb jaanuaris, saab minu antikehad. Töötasin lastega ka, põhjus oli kohe teha.

Please wait...
Postitas:
Vaarikamari

Kuidas teil kõigil läheb?

Mul nüüdseks 30 + 2, suurimad tüütused on öiste kõrvetiste süvenemine ja silmalihase tõmblus. Avastasin, et kõrvetiste vastu aitab mul Maalox palju pikemaks ajaks kui Rennie või toored kaerahelbed. Silmalihase tõmblus aga viitavat liigsele pingele… tööl on veel alla 2 nädala käia, ausalt öeldes ei jõua juba ära oodata, et saaks veidi kodus hinge tõmmata enne beebi sündi 🙂

Vahepeal tegin ära ka rasedusdiabeedi testi, sest beebi on nädalajagu keskmisest kiiremini arenenud. Õnneks olid kõik tulemused korras, aga pärast testi tegemist hakkas OI, kui halb. Läksin joonelt sööma ja pärast kaht ampsu tekkis kohutav nõrkus ja minestustunne. Võtsin takso koju ja magasin terve päeva, süda oli paha ja pea valutas. Jube šokk ikka kehale vist, dehüdratsioon pluss ilge kogus süsivesikuid samaaegselt. Aga nüüd vähemalt süda rahul – kui ongi mingust müstilisest keskmisest kiiremini arenev beebi, siis on 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma loen nädalaid ja päevi tähtajani.. 😀 Ebamugav on olla, üliraske on end sundida vaimset tööd tegema, aga mõned asjad tahaks enne uut aastat ära lõpetada.
Mul on emakapõhja kõrgus ka keskmisest natuke suurem, aga ka teised lapsed on olnud keskmisest priskemad, nii et alla 4 kg beebit ma ei loodagi.
Beebi on väga aktiivne, ulatub oma põksimistega juba roidekaare alla. Kõrvetistega on seekord äärmiselt hea seis, sest laps/kõht on madalal. Õhtuti söön minimaalselt ja öösel magan kõrgema padjaga ja see aitab 99% juhtudest. Käed-jalad kipuvad kergesti ära surema ning pikematel käikudel pean igasugused toed ja vööd peale panema, aga üldiselt olen veel üsna heas vormis.

HL (32+6)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Postitas:
jersey

33+1

Tereterekest 🙂

Huvitav, et mulle selle vaimse tööga täpselt sama asi, täiesti võimatu on keskenduda mingile ajutööd nõudvala asjala, mõte lihtsalt seisab. Oli vaja mingit artiklit analüüsida ja teema kõik huvitav, tavaliselt mõte jookseks selles suunas kiiresti, kuid no lihtalt ei saa, täiesti tühi auk.. tunnen, et aju on nagu puhkeseisundis ja ainult kätte õpitud asjadega saan hakkama (koristamine, toidu valmistamine, pesumasinal nupu vajtamine jne).

Oh, enesetundest ei hakka enam rääkima.

Eile käisin ämmaka visiidil ja sain teada, et laps peaseisus, milles olin täiesti kindel, et ta seda ei ole. Ja olevat veel suht sügaval vaagnas. Seega, see hea uudis mu jaoks. Aga tema asend on kuidagi selline, et muudab minule hingamise ikka väga raskeks.
Rauda ka nüüdseks vähe, hemogl. 108 ja mõtlen nüüd kuidas tõsta nii, et tabletti võtma ei peaks.

Eile sain ka selle lehe, kuhu sünnitusplaan valmis teha, et kohe selline mõnus tunne tuli, et ohh, ma juba nii kaugele jõudnud 😀 Tglt koti pakkimisele olen juba varem mõelnud, et mis kõik sinna sisse tarvis panna on. Detsembris hakkan siis kotti pakkima ja suundun poodi esimest mähkmepakki ostma.

Lapsele on kõik esmavajalik olemas, veel sellised asjad jäänud, mille puhul ei suuda otsustada, kas on vaja või mitte. Nt. beebipesa… 5 aastat tagasi ma ei teadnudki sellisest asjast midagi, ja ega puudust ka ei tundnud. Nüüd vaatan seda vidinat ja mõtlen, et kas sellest oleks mingit kasu või mitte, kaldun arvama, et pigem mitte.
Siis soojakott, endiselt ei ole suutnud otsustada, kas ostan selle või hoopis lambanaha (siiani on meil alati lambanahk olnud ja alguses kottkombe).
Beebimonitori on ka veel vaja, kuid see ei ole nii esmatähtis, saab ka siis vaadata, kui laps käes.

Please wait...
Postitas:
Lootuses

32+5

Ma polegi väga ammu siia lugema/kirjutama jõudnud. Täiskohaga töö ja veel väike laps kodus kes palju tähelepanu vajab tähendas, et väga midagi muud päevas teha ei jõudnudki. Nüüd jäin sünnituspuhkusele, et veidigi puhata enne uut last.
Just füüsiliselt on viimastel nädalatel raskeks läinud. Kõht on juba praegu palju suurem kui esimest last sünnitama minnes (k.a. see emakapõhja kõrgus). Hemoglobiin on ka 100 ringis ning eks seetõttu ka jaksu vähem. Olen võtnud kogu raseduse korralikult vitamiine ja rauda, aga nüüd võtan siis rauda juba topeltkoguses. Vahetasin ka jälle uue rauapreparaadi vastu, eks paistab kas sellest rohkem tolku.
See sünnitusplaan antakse vist teatud haiglates ainult? Sest esimese lapsega ei antud mingit sünnitusplaani täitmiseks (ega küsitud seda sünnitusele minnes) ja ka seekord ei ole ämmakas sellist asja pakkunud.
Beebiasjad on enam-vähem olemas kuna esimesest lapsest enamik asju alles hoitud. Haiglakoti ja muud pisiasjad peab veel muidugi tegema, kuid loodan et sellega veel väga kiiret pole.

Please wait...
Postitas:
marimamm

36+6

Siin nii vaikne.

Kuidas teil kõhud kasvanud on?

Käisin UHs, loode pidi väiksem olema. Mul ka kõht selline väiksema poolsem. Hetke kaal pidi olema lootel 2700g +/- 400g. Kas kellegil veel loode väiksem? Esimene laps oli viimases UHs väidetavalt 4kg 38 nädalal ja sündis 40 nädalal 3840g.

Emakapõhja kõrgus vastab ka alati nädalatele 33nädalal oli 33 cm ja nüüd 36 nädalal 36cm.

Ma olen nagu natuke mures, ma ei tea kas peaks olema. Arst ütles, et kõik korras. Samas mõtlen kas minna tasulisse veel lisaks või mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

35+5

Siin nii vaikne.

Kuidas teil kõhud kasvanud on?

Käisin UHs, loode pidi väiksem olema. Mul ka kõht selline väiksema poolsem. Hetke kaal pidi olema lootel 2700g +/- 400g. Kas kellegil veel loode väiksem? Esimene laps oli viimases UHs väidetavalt 4kg 38 nädalal ja sündis 40 nädalal 3840g.

Emakapõhja kõrgus vastab ka alati nädalatele 33nädalal oli 33 cm ja nüüd 36 nädalal 36cm.

Ma olen nagu natuke mures, ma ei tea kas peaks olema. Arst ütles, et kõik korras. Samas mõtlen kas minna tasulisse veel lisaks või mitte.

Marimamm – ära muretse, need UH-d ei näita ka alati täpset kaalu ja kui ongi 2700+400 ja veel mõned nädalad aega kasvada, siis keskmise lapse sünnikaal käes juba ju.

Ise lähen arstile ja UH tegema 18.12, ise ei oska midagi arvata, kui suur on. Kõht on suur, aga mul kõigiga olnud suur kõht (kõige raskem laps oli 3560g). Kui, siis on ehk veidi hirm selle rasedusdiabeedi pärast, et ehk sel korral on suurem, kuid kahtlen ka selles. Mul on ka emakapõhi alati vastanud täpselt nädalatele.
Aga… nii väsinud ikka rasedusest. Laps on täiesti vaagnasse vajunud ja igal korral, kui püsti tõusen, siis sellega kaasneb automaatselt pissihäda tunne, ka siis, kui olen just wc-st tulnud.

Ma juba nii ootan temaga kohtumist, esimene silma vaatamine ja nabanööri läbi lõikamine ja… kuid olgugi, et kõike seda ootan, ei tahaks enne uut aastat sünnitada. Suurim hirm hetkel, et läheb jõulude ajal asjaks ja ei saagi lastega jõule pidada.

Jersey

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on vist pigem väiksemapoolne kõht seekord. Ümbermõõt hommikul püsti seistes on ca 90-92 cm. Olen nüüd toitumist jälginud, nii et viimase 3 kuuga on juures 1 kg, kokku kaalutõus 11 kg.
Emakapõhja mõõt on natuke keskmisest väiksem, muidu jooksis täpselt 50 protsentiili peal. Praegu võib juba ka see rolli mängida, et beebi on veidi madalamale vajunud, vähemalt ma ise tunnen seda.

Samas oli teise lapsega emakapõhja mõõt keskmine, aga laps oli 4,2 kg. Mul pole kolme rasedusega kordagi pärast 20. nädalat ultraheli tehtud, nii et sünnikaal on alati üllatus olnud. Seekord ennustan ise 4 kg kanti beebit.

HL (35+4)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 33 korda. Täpsemalt
Näitan 28 postitust - vahemik 511 kuni 538 (kokku 538 )


Esileht Lapse ootamine Jaanuari beebid 2020