Teema: Jagage nippe,kuidas hoida elamine pidevalt korras?

Ei tohi seda lihtsalt liiga segi lasta minnagi. Ja kaasama lapsed ja muud kodakondsed koristamise Püha Üritusse pidevalt- kui lapsed mängivad, siis mängu lõpus panevad ka asjad ära.

ja mis kõige tähtsam küsimus. see on lausa küsimuste EMA!
kust leida jõudu olla järjepidev ja pidevaöt nõuda et lapsed ja teised enda järelt koristaksid. mul ei ole jõudu koguaeg korrutada üht ja sama. pole jõudu graafikutes näpuga järge ajada ja vaielda, kes jättis trepi pühkimata või kelle kord on nõud masinast välja võtta. meil on mitu kalendrit seinal koristustööde järjekorra pidamises seinal. ikka ei toimi.

Kuna su lapsed on 4 ja 2 aastased, siis lepi, et see on periood, kus peamiselt pead korra eest vastutama sina ja mees. Kodu kord oleneb ka kodu suurusest ja sisustusest. Peab olema koht kuhu asju panna.

Üks reegel, et kui ühe asjaga on mängimine lôpetatud, siis peab selle ära panema. Muidugi mitte alati, aga see on hea harjumus. Kui joonistamine vôi lôikumine-kleepimine on lôpetatud, siis on laud vaja ära koristada enne kui legodega mängima minna.
Mustapesu kast ja ôhtul oma mustade riiete sinna viimine on teine hea harjumus. Samuti prügi viimine prügikasti.Meil toimib ka reegel, et ôhtul on hea magama minna korras toas. Enne magamaminekut toimub 10. min koristamine, asjade omale kohale panemine. Kui on ehitatud uhke legokindlus, siis ei pea seda loomulikult tükkidekes tegema.

Meil katavad ka lapsed meelsasti lauda ja viivad oma nôud ära peale sööki. Samuti on oluline peale sööki käte pesemine, diivanil jäätise mitte söömine kuni teatava vanuseni jne. Mustad käed tekitavad kiiresti ekstra tööd 🙂
Ise pesen pesu jooksvalt nädala jooksul, 2 x nädalas pesne köögipôrandat ja 2-3 x nädalas vôtame tolmuimejaga toad üle (aga mitte pôhjalikult).

Kui asjaga on mängimine ära lõpetatud, tuleb see ära panna. Lihtne.
Ja see ringikõndimise reegel ka omale, et ära käia niisama tühjalt ringi. Lähed ühest toast teise, võta midagi näppu, mis tegelikult teise tuppa kuulub ja pane õigele kohale tagasi.

iga inimene paneb vöetud asja tagasi sinna kust vöttis. lihtne reegel. igal asjal on oma koht ja asju vedelema ei jäeta, mänguasjad, mis iganes. vanem laps peaks sellest juba aru saama, ka väiksem. mehest rääkimata..irw

Pisikeste lastega on raskem, suurtega järjest kergem.
Mäletan, et kui lapsed olid sellises eas, mil juba koristamiseks võimelised ja seda ei teinud, siis panin mõneks ajaks laokile jäetud asjad ära.
Asju ei tohiks ka liiga palju olla, lapsed ei oskagi neid muidu hinnata.
Kui midagi läheb hooletusest kaotsi või katki, et tohi uut osta, ükskõik kui kahju ka lapsest ei oleks.
Et kodu oleks rohkem korras, hakkasin ma laste lisandudes (3) ja kasvades järjest ASJU elamisest välja viskama. Ei mingeid vidinaid, nipsasju… mida vähem on igasugu kraami, seda kergem on kodu korras hoida. Lastetubadesse korralikud kastid asjade jaoks.
Nüüd kui nad on suured, on lihtne. Nad teavad, et kuniks on koristamata, õppimata, ei vaata telekat, ei lähe arvutisse (kindel peab olema, kui nad näevad, et ema ei murdu, siis nad enam ei ürita murda ka). Lihtsad reeglid – hommikul ase korda, must pesu musta pesu kasti, nõud enda järelt ära koristada jne.
Kord nädalas on KORRALIK koristamine, kus igaüks teeb oma toa tõesti ilusti korda, võtab tolmu, imeb tolmuimejaga.
MA ei aja juuksekarva lõhki, iga päev ei ole iial tolmuimejaga koristanud, ei hakka ka 🙂
Vahel läheb ikka asi natuke käest – just siis kui kõigil on hästi kiire. Aga kuna me kumbki mehega ei kannata sassis elamist, siis on meil lihtne.
Ja tõesti, asju iseenesest on vähe ja elamine on hele – nii tundub kõik puhtam ja avaram.

Koristamine on maailma tänamatuim töö. Kuidas hoida pidevalt korras? Pidevalt koristades muidugi.

Meil on kolm last. Nõudepesumasinat pole, koristajat pole, lapsed eriti kraamida ei viitsi.

Kord on aga üsnagi majas, sest:
\”Koristame\” lihtsalt jooksvalt. Kui näen midagi vedelemas, siis panen kappi või riiulile, ja panen kohe. Mees samamoodi. Mehel on mingid oma kiiksud küll, ta näiteks ei märka musti sokke ja segamini diivanikate võib tema poolest igavesti nii jääda. See-eest on ta must palju mihklim laste mänguasju kokku korjama.

Nõud pesema ära kohe pärast söömist, mitte ei jäta vedelema.
Laste tuba on mõnikord küll mitu päeva nagu seapesa, aga see ülejäänud elu eriti ei häiri ja siis võtame selle nendega koos korda teha.

Kõige olulisem on, et igal asjal oleks oma koht ja et kõik teaks, kus see on. Et poleks nii, et mees paneb ajakirjad diivanilauale ja mina sealt raamaturiiulisse ja tema sealt jälle diivanilauale.

Oma pea 11-aastaseks saava pojaga rakendasin äärmiselt lihtsat ja efektiivset metoodikat. Kõik asjad \”kadusid\” ära. Päevapealt. Paanika oli väga suur ja siis, kui ma ütlesin, et vabandust, aga viskasin kõik ära, kuna sinu pidevalt segamini tuba hakkas närvidele käima ja prügiauto käis ka juba ära, vihati mind vist väga-väga. Siis selgitasin talle peale rahunemist, et nii juhtubki, kui ei peeta lugu nendest asjadest, mida võiks elus vaja minna ja mida peaks proovima säilitada. Kui jutt oli räägitud ja mõistmine selge, siis ütlesin talle otse välja, et ma valetasin talle ja tegelikult on kõik asjad keldris kenasti alles. Küll aga ei tule need asjad enam korraga tuppa tagasi, vaid järk-järgult. Laps teadis täpselt, mis asju ta tahtis ja minu nõue oli, et kui asjad jäävad kenasti oma kohale, siis vaikselt saab ta oma asju tuppa tagasi tooma hakata. Iga päev ainult 1 asi. Nüüd on meil see \”mäng\” mõnda aega käinud ja on ette tulnud ka päevi, kus polegi keldrist asja vaja olnud. Tuba seisab seniajani eeskujulikus korras, sest kokkulepe oli, et teist korda asjad enam keldrisse ei lähe, vaid rändavadki otse prügikasti. Võib tunduda liialt radikaalne, aga muudmoodi me korda majja ei saanud.

Kohustuslikud asjad jäid muidugi kenasti tuppa alles. Seda siis kooliasjade kui ka riiete näol. Kõik muu meelelahutuslik kraam, mille eest hoolt ei kantud, rändas keldrisse.

Aga miks peab elamine üldse pidevalt korras olema.
Tõenäoselt me ei sure, kui mõnel nädalal koristamata jääb ja selle asemel hoopis loomaaeda lähme.
Me ju elame oma kodus, mitte ei tee potjomkinit mingi ajakirjapildi jaoks.
Meil 2 last (7 ja 9) ja 100m2 korter.
Aegajalt tuleb loomulikult koristada. Kuid ma pole üldsegi kindel, et mina ise mingeid asju vedelema ei jäta, et sama pidevalt teiste pereliikmete käest nõuda saaksin.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga miks peab elamine üldse pidevalt korras olema.
Tõenäoselt me ei sure, kui mõnel nädalal koristamata jääb ja selle asemel hoopis loomaaeda lähme.
Me ju elame oma kodus, mitte ei tee potjomkinit mingi ajakirjapildi jaoks.
Meil 2 last (7 ja 9) ja 100m2 korter.
Aegajalt tuleb loomulikult koristada. Kuid ma pole üldsegi kindel, et mina ise mingeid asju vedelema ei jäta, et sama pidevalt teiste pereliikmete käest nõuda saaksin.[/tsitaat]

Loen ja loen no ei loe välja ühtegi nippi kodu korrashoidmise kohta.

tahaksin teada mida teha? Vend ei viitsi oma asju ära panna ja kuna me elame samas toas pole se aus kuna ema käseb koristada ja lõpuks on ikka nii, et mina koristan ÜKSI!
MIDA TEHA ?????????????????

Meil peres mina, mees ja lapsed 11 ja 2.

Kõik panevad esikus oma asjad omale kohale. Pärast sööki nõud nõudekasse. Omi asju üldkasutatavatesse ruumidesse vedelema ei jäta keegi. Ka väiksem laps koristab ilusasti oma asjad kokku ning oskab omi asju omale kohale panna ning omi õueriideid nagisse riputada ja isegi oma voodit oskab ise korda teha. Omad käed peseb ise puhtaks kui on need millegagi täis mökerdanud.
Kord nädalas on koristuspäev. Vahest piisab ka ainult tolmuimejast, ülenädalati peseme ka.
Suuremal lapsel on lubatud omas toas põrsas olla kui tal selleks tuju tuleb. Aga koristuspäeval peab temagi oma toa kenaks tegema.
Käime mehega mõlemad tööl, päeval kodus segadust ei teki. Koduloomi ka pole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kuidas kaasata lapsi, kes ei viitsi, ei näe mõtet ja ei taha koristada.
ma olen proovinud vähem näägutada. võtsin vile. esimene päev oli lastel lõbu laialt. ise ka vilistasid kui nägid, et teine midagi vedelema jättis. teisel päeval vilistades aga läksid nad juba närvi. ei saanud naljaga koristama. ei saa kurjaga ka. kuidas saaks?[/tsitaat]

Mina juba pisikesest peale ei ole üldse lubanud endaga nii käituda, kui ei korista, jääb elu seisma – telekas kinni, õhtujutt jääb ära, mängida ei lubata, söömist enne ei toimu,magama ei lubata. Uut mängu ei tohi alustada, kui eelmine laiali. Koristamine ei ole vabatahtlik vaid kõik pere liikmed peavad ühise haolu nimel omapoolse panuse andma ja vähemalt enda järelt koristama. Mina ei ole teiste teener, perekond funktsioneerib koostööna ja partnerlussuhtena.

Meie näiteks ei lähe enne magama, kui põrandad-lauad asjadest puhtad, kui on väga silmatorkav-jala all krabisev prügi põrandal, siis see ka pühitud. Põranda üldine pühkimine-pesemine-kloppimine kord nädalas.

Maal on hea nipp kuidas toad puhtaks jäävad: saada lapsed juba hommikul õue ja sööki serveeri ka õues. Tuppa magamise ajaks.

Üks nipp, mille kunagi ühelt vahvalt inimeselt õppisin – Kui lähed, siis vii; kui tuled, siis too.
See tähendab, et ära liigu ühest ruumist teise tühja käega. Kui elutoast lastetuppa lähed, haara kaasa see raamat, mis enne diivanile vedelema jäi. Kui lastetoast kööki lähed, võta kaasa see banaanikoor, mis lauanurgal närtsib jne…
Ja minu enda õhtune nipp – kui vaatan mingit head filmi, siis reklaamipauside ajal sebin koristada 🙂