Esileht Erivajadustega laps jagame aspergerilaste koguemusi

Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )

Teema: jagame aspergerilaste koguemusi

Postitas:
Kägu

Teema algatatud küllap mõttekaaslaste leidmiseks ja ehk ka kasulike nippide saamiseks.
Pigem on meie pesamuna aspergeri joontega kui selgelt väljakujunenud sündroomiga. 9-aastane poiss. Plussid: erihuviks matemaatika ja loogika, väga varakult ilmnenud võimed selles vallas, õpib edukalt selle valdkonna spetsiaalkoolis. Suur huvi ja armastus väikeste laste vastu. Hellus oma vanemate ja suuremate vendade-õdede suhtes. + ja -: tunnistab autoriteete ja nende seatud reegleid, peab neist pedantselt kinni. Miinused, mõned neist kasvavad, mõned kahanevad. Äärmiselt valiv toiduga, kahjuks probleem süvenemas – kui näiteks kuulis, et pannkoogis on muna ja piima, siis neid enam ei söö. Ei söö kala, muna, tomatit, piima (jogurtit siiski sööb), herneid jpm. Hügieen: oleme suutnud kehtestada nõude, et du¨i all peab käima kord nädalas, küüsi lõikama siis samuti, alukaid peab vahetama kaks korda nädalas. Aga raske on, raskemaks läinud sellega. Juuste lõikamine: pole kordagi suutnud teda juuksurisse viia, kuid ise olen saanud kodus lõigata, viimasel ajal siiski väga keeruline. Fotograaf: lapsepõlves ei saanud teda kordagi pildistada, praegu vahel on nõus pildile jääma ja äraõpitud naeratusega kramplikult seisma. Metafoorid-kõnekäänud: on hakanud neid lihtsalt ära õppima ja nüüd ei küsi enam ülitäpselt, mida tähendab \”vesi ahjus\” ja miks ei võiks kasutada täpseid väljendeid. Kehaline kohmakus: väsimuse aegadel pillab kõik maha, kui rohkem puhanud, siis on seisud paremad. Nooremana ei suutnud sirgelt joosta üldse, igasugu käärhüpetest rääkimata, praegu olukord paranenud. Kõik elumuutused, küllaminekud jnejne tuleb väga pikalt ette rääkida, siis asjad toimivad.
Kuidas teil? Kellel hügieeniga probleeme, kas on lahenemas või mis nippe kasutate? Kas olete suutnud menüüd laiendada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

minu aspil haiglane puhtusearmastus, käib 5 korda päevas dushi all. Sööb kõike. Samas ei talu ta teatud inimesi ning nendega kokkupuude viib lapse endast välja. Sama vana kui teemaalgatajal. Ka matemaatika erihuvi.

Please wait...
Postitas:
samaara

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Tere!
Meil ka sama vana aspergeri sündroomiga poeg. Erihuviks on ajalugu. Hügieeniga on nii, et järele andmisi ei tohi teha, väiksem oli, siis oli kuidagi lihtsam, iga õhtu ja hommik peab hambaid pesema ja ennast tuleb samuti pesta, aga nüüd katsetab piire,( kas ma ikka pean täna pesema, miks üks päev ei või vahele jääda jne)nõudmistes peab jääma endale kindlaks, kui kindel rutiin ja päevakava, siis ka kõik hästi. Eks ongi nii, et mõni päev on raskem ja mõni päev jälle kergem.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Kohe-kohe jõuab raamatupoodi Colette de Bruini raamat \”5 küsimust\”, mis on väga-väga kasulik igale autismiga või muidu keerulise lapse vanemale. Seal on mitmeid kasulikke nippe, kuidas last igapäevategevustega harjutada (nt mõistlik toitumine, ise riietamine, ise õppimine jpm). Näpunäiteid on nii aspergeritele kui ka tugeva vaimupuudega autistidele.

Soovitan soojalt, olen ise inglise keeles seda lugenud ja tõesti oli kasulik. Autismiühingu kaudu saab ehk odavamalt osta kui poest.

Please wait...
Postitas:
Viieline

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Meil 8-aastane poiss, ka aspi-joontega. Matemaatika + ajaloohuvi ning suur lohedega ulmeraamatute huvi – kõik need palju kordi läbi loetud, laenab aga raamatukogust juurde, mida meil kodus pole – ja katsu sa sealt 800 leheküljelise raamatu tagant ema küsimustele vastata või kooli/sööma minna…

Pesemisega on nii ja naa, üldiselt lepib. Suurem teema on see riiete vahetamine, riiete ärapanek õhtul – ei jää talle meeelde, et mustad, kortsus riided pesukorvi, kooli minnes pean tal teksasid mõnikord vöökohalt kitsamaks reguleerima, kuna teda ennast ei häiri, et aluskad paistavad või püksid alla libisevad. Kuidas teil need teemad on lahendatud??

Kehaline kohmakus on hoolimata trennist siiski selline, et kooli kehalise õpetaja küsis, kas on mingi erijuhtum, et joosta ei oska? No minu meelest jookseb ja tormab koguaeg, aga komistab ka. Kodus, aastaid tuttavas ümbruskonnas võib ka end ära lüüa iga nädal, kukkuda toolilt maha, komistada. Väsinuna kukub muidugi rohkem. Trennis on käinud 3 aastat, aga paindab siiani väga kehvalt, st. mingit arengut nagu ei paista (hüppamise, kukerpallitamise ja takistusradade trenn on), treener õnneks on rahumeelne ja tore:)

Vahepeal saabus Minecrafti-hullus, siis määrasime arvutiajareeglid kindlaks, et arvutiaega sai teenida Miksikeses arvutamise või kõhulihaste harjutustega (eri kuudel erinevad asjad, a la 20 selja/kõhulihaste harjutust annab 5 min arvutiaega), päevaks oli lubatud teenida kuni tund arvutiaega. Praegu on enamus vaba aega uuesti üle läinud suuremaks raamatulugemiseks, aga no seda teevad teised lapsed ka enamus vabast ajast.

Aegajalt on suured tormilised tundepuhangud – hakkab kergesti nutma, kui keegi narrib või kiusab (kasvõi väike kaheaastane vend lükkab). Ei saa kinos käia, kuna ei suuda vaadata koledaid kohti, telekast lastemultikatest ka – piisab, kui pisut kruvitakse pinget – ta jookseb toast või kinosaalist minema. Samas oma Eragoni jm loheraamatuid ja Harrypottereid loeb küll, tuimalt, ei häiri teda koledad kohad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

[small]Viieline kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil 8-aastane poiss, ka aspi-joontega. Matemaatika + ajaloohuvi ning suur lohedega ulmeraamatute huvi – kõik need palju kordi läbi loetud, laenab aga raamatukogust juurde, mida meil kodus pole – ja katsu sa sealt 800 leheküljelise raamatu tagant ema küsimustele vastata või kooli/sööma minna…

Pesemisega on nii ja naa, üldiselt lepib. Suurem teema on see riiete vahetamine, riiete ärapanek õhtul – ei jää talle meeelde, et mustad, kortsus riided pesukorvi, kooli minnes pean tal teksasid mõnikord vöökohalt kitsamaks reguleerima, kuna teda ennast ei häiri, et aluskad paistavad või püksid alla libisevad. Kuidas teil need teemad on lahendatud??

Kehaline kohmakus on hoolimata trennist siiski selline, et kooli kehalise õpetaja küsis, kas on mingi erijuhtum, et joosta ei oska? No minu meelest jookseb ja tormab koguaeg, aga komistab ka. Kodus, aastaid tuttavas ümbruskonnas võib ka end ära lüüa iga nädal, kukkuda toolilt maha, komistada. Väsinuna kukub muidugi rohkem. Trennis on käinud 3 aastat, aga paindab siiani väga kehvalt, st. mingit arengut nagu ei paista (hüppamise, kukerpallitamise ja takistusradade trenn on), treener õnneks on rahumeelne ja tore:)

Vahepeal saabus Minecrafti-hullus, siis määrasime arvutiajareeglid kindlaks, et arvutiaega sai teenida Miksikeses arvutamise või kõhulihaste harjutustega (eri kuudel erinevad asjad, a la 20 selja/kõhulihaste harjutust annab 5 min arvutiaega), päevaks oli lubatud teenida kuni tund arvutiaega. Praegu on enamus vaba aega uuesti üle läinud suuremaks raamatulugemiseks, aga no seda teevad teised lapsed ka enamus vabast ajast.

Aegajalt on suured tormilised tundepuhangud – hakkab kergesti nutma, kui keegi narrib või kiusab (kasvõi väike kaheaastane vend lükkab). Ei saa kinos käia, kuna ei suuda vaadata koledaid kohti, telekast lastemultikatest ka – piisab, kui pisut kruvitakse pinget – ta jookseb toast või kinosaalist minema. Samas oma Eragoni jm loheraamatuid ja Harrypottereid loeb küll, tuimalt, ei häiri teda koledad kohad.

[/tsitaat]

kuidas ta sotsiaalne areng on? kas sõpru on? kuidas ta uute olukordade ja kohtadega kohaneb?

küsin seepärast, kuna sinu teksti lugedes tuli palju tuttavat ette enda lapsega võrreldes. pole aga tema puhul osanudki aspergerit kahtlustada, kuna on väga seltskondlik ja sotsiaalne laps, kellele pakub kõik uus suurt huvi.

Please wait...
Postitas:
Viieline

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Vastuseks eelmise käo küsimustele:
Sõpradega on keeruline. Lasteaias olid sõbrad (mitte oma-ealised, vaid väiksemad), aasta enne kooliminekut tõsteti kõikide pererühmade kooliminejad kokku üheks rühmaks ja sealt algasid jamad – ei suutnud ta seal kohaneda, kuna see hierarhia paikapanek läks ikka mitu kuud poiste vahel, muutusid ka kasvatajad ja see suur kiusamine, norimine, *väikeste legode teistega jagamine* seal rühmas viis enesehinnangu väga alla. Põhiliselt mängis ja luges üksinda.

Kooli minnes proovis leida sõpru, aga peale kuid proovimist järgnes poolteist aastat ilma sõpradeta aega, kiusajaid jätkus nii klassi kui ka üle kooli. Õpetajalt abi ei saanud, lõpuks vahetasin kooli.

Uues koolis sattus sõbraliku klassijuhatajaga väiksemasse klassi, leidis nii klassist sõbra kui ka ühest teisest klassist. Kusjuures sõbrad paistavad mulle ka aspi joontega, mõlemal sarnased huvid matemaatika ja minecrafti vastu (tundide kaupa võiks nad neist maailmadest jahuda:). Samas vahetundide ajal endiselt loeb oma õpikuid ja kaasavõetud raamatuid, mitte ei mängi teistega.

Sotsiaalse poole pealt aga ninanokkimine avalikult (jube komme, aga ära harjutada tal väga keeruline seda harjumust) ja see riimide tegemine igasugu sõnadega + targutav jutt, mis hakkas juba 3-aastaselt, selline \”vanaema, kui Rooma linna ehitati, polnud sina ju veel sündinudki!\”, \”piim ja kohupiim, need me sõbrad siin\”, need muidugi tunduvad tavalistele lastele natuke võõristavad, aga me oma peres oleme sellise kõnega nii harjunud, et ei pidanud seda isegi imelikuks, enne kui lugesin aspergeri sündroomi raamatut ja tuli kohutavalt tuttav ette…

Kas keegi on suutnud oma aspi mõnest harjumusest võõrutada?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

[small]Viieline kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vastuseks eelmise käo küsimustele:
Sõpradega on keeruline. Lasteaias olid sõbrad (mitte oma-ealised, vaid väiksemad), aasta enne kooliminekut tõsteti kõikide pererühmade kooliminejad kokku üheks rühmaks ja sealt algasid jamad – ei suutnud ta seal kohaneda, kuna see hierarhia paikapanek läks ikka mitu kuud poiste vahel, muutusid ka kasvatajad ja see suur kiusamine, norimine, *väikeste legode teistega jagamine* seal rühmas viis enesehinnangu väga alla. Põhiliselt mängis ja luges üksinda.

Kooli minnes proovis leida sõpru, aga peale kuid proovimist järgnes poolteist aastat ilma sõpradeta aega, kiusajaid jätkus nii klassi kui ka üle kooli. Õpetajalt abi ei saanud, lõpuks vahetasin kooli.

Uues koolis sattus sõbraliku klassijuhatajaga väiksemasse klassi, leidis nii klassist sõbra kui ka ühest teisest klassist. Kusjuures sõbrad paistavad mulle ka aspi joontega, mõlemal sarnased huvid matemaatika ja minecrafti vastu (tundide kaupa võiks nad neist maailmadest jahuda:). Samas vahetundide ajal endiselt loeb oma õpikuid ja kaasavõetud raamatuid, mitte ei mängi teistega.

Sotsiaalse poole pealt aga ninanokkimine avalikult (jube komme, aga ära harjutada tal väga keeruline seda harjumust) ja see riimide tegemine igasugu sõnadega + targutav jutt, mis hakkas juba 3-aastaselt, selline \”vanaema, kui Rooma linna ehitati, polnud sina ju veel sündinudki!\”, \”piim ja kohupiim, need me sõbrad siin\”, need muidugi tunduvad tavalistele lastele natuke võõristavad, aga me oma peres oleme sellise kõnega nii harjunud, et ei pidanud seda isegi imelikuks, enne kui lugesin aspergeri sündroomi raamatut ja tuli kohutavalt tuttav ette…

Kas keegi on suutnud oma aspi mõnest harjumusest võõrutada?

[/tsitaat]
Mul on 10a poeg. Diagnoosi pole pandud, kuid jooned on täitsa olemas.

Sõpradega on samuti kehvad lood. Lasteaias ei olnud sõpru, mängis omaette, kuid suutis vahel kaasata teisi oma mängudesse, sest ta tegi huvitavaid asju, mis äratasid lihtsalt huvi teistes. Puudus ka muidugi suhteliselt palju, kõne areng hiline. Esimest klassi alustas ka sõprade otsimisega, kuid ebaõnnestus totaalselt. Käis hierarhiate paikapanek muidugi, tema oli siis see nõrgem. Enamus klassi lihtsalt kiusas või põlgas teda. Teises klassi oli algus ka suhteliselt raske, kuid peale üht selleteemalist koosolekut (kiusatavaid oli tegelikult veel) läks paremaks. Sõpru ikka polnud. Ka kolmandas klassis mitte. Ta enam ei üritagi ja jätab seega ka mulje, et ta sellest üldse ei hooligi. Aga eks ta südamesopis ikka pisut hoolib küll, ma näen. Samas on oma klass temaga harjunud – no on lihtsalt selline teistmoodi, no olgu. Võetakse mängu. Paralleelklassidest vahest ikka üritatakse torkida teda.

Oleme katsunud leida koolivälist huvitegevust, mille kaudu ehk lihtsam sarnaste huvidega sõpru leida, kuid senimaani pole ka see toiminud.

Eks laps kompenseerib siis seda sõprade puudumist huviga arvuti vastu – tema viis suhelda. Eks see muidugi kurvastab mind, kuna tundub kohati süvenevat. Päevane kasutuslimiit siiski toimib. Kahjuks huvi raamatute vastu tal ei ole, kuigi tähed ja lugemise sai küll selgeks varakult. Vabatahtlikult loeb vaid Imelist Ajalugu, Imelist Teadust ja vahel geograafiaajkirju ja viktoriiniraamatuid, koomikseid kah.

Ja muidugi see avalik ninanokkimine! Mitte miski ei aita! Lisaks asjade suhutoppimine. Ta lihtsalt ei pane tähelegi, et käesolevad esemed automaatselt otsapidi suhu paneb. Täielik automaatika. Ja samuti miski ei aita sellest harjumusest lahti saada.

Peseb end, aga katsub sellega alati võimalikult kiiresti ühele poole saada. Koristamist ja riiete vahetamist peab ikka meelde tuletama. Söömisega on nii ja naa. On asju mida, keeldub söömast. Uusi asju ei proovi. On ka mõned veidrad kiiksud, mis \”tavalisele\” inimesele tunduvad lihtsalt tobedad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Minu lapsel ka diagnoosi pole, kuid olemas on kinnitus, et mõningad autistlikud jooned on siiski olemas. Hetkel on kõige suuremaks mureks kõne, laps on 3,9 aastane- olemas on paarkümmend lauset, hulganisti sõnu, kuid päris kõnet ta nende abil võimeline moodustama ei ole. Olemasolevaid lauseid/sõnu oskab kasutada sihipäraselt. Kõnest arusaamisega probleeme ei ole. Millised meetmed on teid kõne arendamisel kõige enam aidanud ja kas on lootust, et kõne siiski tuleb…. Kui kaua on see aega võtnud?

Please wait...
Postitas:
siidisaba

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Meie poiss 7,5. Sügisel kooli. Ka aspi joontega.
Esimesed silbid ütles 3a 9k vanuselt. Lihtsalt. Niisama. Enne rääkis omaloodud viibetega. Natuke meiepoolset pingutust ja pool aastat hiljem ei jõudnud enam ära kuulata. Siiani ei jõua. Küsimsued ei lõpe mitte kunagi. Läheb küsimustega järjest detailsemaks ja põhajlikumaks iga lausega.
Pesta ei armasta, aga vannis ja du¨i all liguneks tundide kaupa. Pesemine on valus, kõdistav jne. Hambapesuga kindel rutiin, teab, et tuleb teha ära ja kõik. Proovib küll edasi lükata iga hinnaga. Samuti jama küünte lõikamisega, eriti varvastel. Juuksuris meeldib imelikul kombel käia, kuigi terve aeg on krampis ja silmad kinni, aga ise tahab minna.
Just täna panin talle silmapõletiku rohtu. Hääl oli selline nagu elusalt nülitaks last. Läks täiesti hüsteeriasse, jäi sinna kinni. Oehh. Aga no tuleb ära teha.
Toiduga muutub järjest valivamaks. Pole elus joonud midagi peale puhta vee. Ühtegi marja pole maitsnud ka. Puuviljadest vaid õun, pirn, viinamarjad. Juurikad vaid toorelt. Mõned. Magusast vaid täiesti pruunid koogid, kakaokohupiim (isegi kui näeb, et ma ise panen valgele kakaod sisse), ¨okolaad- ainult pruunid asjad siis.
Magamine on veider. Ärkab hirmus vara, magaks hea meelega lõuna ajal. Samas kui on magamata, siis peab suurepäraselt tegelikult päeva vastu. Loojas on ja mõelda ei suuda, hakkab jube palju rääkima ja segast juttu.
Tasakaal on olematu. Rattaga sõita ei oska, ei huvita ka. Üldse igasugune toonus on väga nõrk. Nii kätes kui ka nt keeles ja seetõttu R tähte ei suuda öelda.
Sõpru ei ole. Mängib vaid õe ja vanaemaga. Siis kilkab ja on selline nagu tavalised lapsed. Lasteaias on vaatleja enda algatusel ja hea meelega. Jälgib kõike ja kõiki, seega ka tähelepanu on pidevalt hajutatud. Lasteaias teised teevad oma asjad enne ära ja siis alles tema alustab rahulikult ja saab keskenduda. Joonistada oskab vaid kui pilt nö ees. Ise oma peaga sirgeldaks vaid kriipse ja sodi.
Väga hea on ruumilise mõtlemise poole pealt (suudab ilmeksimatult Tallinnas näidata kuhupoole miski jääb ja enda peas kaarti nö kokku panna). Reegleid järgib punktuaalselt. On hirmus empaatiline- teatud laulud toovad kohe pisara silma, filmid jne. Kui lasteaiapeol plaksuatam hakatakse, siis temal kohe pinge ja emotsioonid vallanduvad nutuga.
Väsinuna muutub aeglaseks (veeeel rohkem kui tavaliselt), kohmakaks, hakkab segast juttu rääkima.
Helid ja lõhnad on hakanud vähem häirima. Väiksena hoidis pidevalt kõrvu kinni, nüüd ikka üsna vähe. Enamus lõhnad on imelikud. Samas tihti minu jaoks vastik lõhn talle jälle meeldib.
Puudtused ei meeldi. Kallistada laseb ennast vaid õhtuti väsinuna.
Üldiselt on meil vedanud, sest ta on hirmus rahulik tüüp. Annad talle nt liivahunniku kätte, reeglid räägid ära ja seal ta siis toimetab keskendunult tunde nt.
Kirjutada võiks pikalt ja lehekülgede kaupa. Samas on lahe lugeda teiste tekste, sest äratundmine on suur.

Please wait...
Postitas:
Viieline

RE: jagame aspergerilaste kogemusi

Ma selle 8-aastase aspi joontega lapse ema.
Nii kõrvade kinnikatmine kui asjade suhutoppimine on meil ka, õnneks vähenenud võrreldes lapsepõlvega.

Kuu aja eest pani märkamatult oma telefoni nurkapidi suhu, näkitses ka vist veidi ja kuigi kuivatasime 2 nädalat, ongi ekraan niiskega tuksi läinud. Aga ega siis muud asjad suhu toppimata ei jää autopiloodil tegutsedes, lubas ainult uue telefoni jaoks raha korjama hakata. Eelmise ja üle-eelmise telefoni ostsime ka kasutatult talle, kuna ta on lihtsalt kohutavalt hajameelne! Telefon jääb kuhugi, kuna laps unustab akut laadida, lõpuks positsioneerida ei anna.. jne. Teate küll:) Aga kätte saada on teda meil ikkagi vaja, päris telefonita ka ei saa. Praegu vanaema vana nuppudega telefon tal.

Rattaga sõitmine oli mitu aastat päris kehv, kaua läks aega abiratastega, peale abirattaid veel 2-3 aastat vänderdas KOHUTAVALT, aga sel aastal siis mees vaatas teda sõitmas ja kiitis, et enam ei ole jalutajate pärast hirm nahas, et kas pääsevad eluga 😀 Palju, palju harjutamist ühesõnaga. Liikuda talle endale meeldib, sest siis saab näiteks mänguplatsile minna, kohmakuse edendamiseks soosime seda igati. Tänavale siiski üksi ei lase teda rattaga.

Logopeedil käies pidi tooli pealt maha kukkuma kogu vastuvõtuaja jooksul, mina häbenesin ja keelasin asjatult, jube oli! R-tähte hakkas küll varakult ütlema, aga siiani susistab S-i. Adenoidi tõttu räägib natuke läbi nina ka, aga no mina olen teda eluaeg rääkimas kuulnud ja mina seda ei kuule, teised teevad selleteemalisi märkusi. No ja pidev rääkimine vaheldub raamatulugemise tundidega.

Nägude ja nimede mälu poisil on üsna kehv, ei mäleta klassikaaslaste nimesid, ei suuda klassipildil nimetada vist umbes pooli 🙁 Ma isegi ei tea, kas peaksin muretsema? Teda treenima? Või on asi lühinägelikkuses, mille hiljuti avastasime? Või see on tavaliste lastega ka nii – mul endal väga hea numbrimälu, aga ruumilist taju pole ollagi, nii et arvatavasti on kõigil midagi puudu ja midagi üle keskmise, ei pea erijoontega laps olema. Mõtlesin just, kui äge, kui lapsel selline ruumiline ülitaju on üles leitud, nagu eelmine ema kirjutas 🙂

Ja joonistamine? Ma kahtlustan, et 4-aastased joonistavad äratuntavamalt. Mis teha. Käekirjaga nägime tohutult vaeva, vasakukäelisus ka veel lisaks, aga eks suvi tuleb jälle ja sügiseks ma ei tea, kas on enam loetav.

Please wait...
Postitas:
kiku99

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

No Siidisaba ja Viielisega 90% sama lugu, samas diagnoosimata poiss, sügisel läheme diagnoosimisele.
Võimalik, et meil on ka ATH – läheb agressiivseks, lööb kodus (mitte lasteaias), ja läheb kergesti raevutsedes \”lukku\”. Tähelepanu ja keskendumine puudub. Teiste lastega ei mängi, armastab ja jumaldab vanemaid inimesi. Hea huumor. Kõne arenguga on üles-alla, \”m\” tähe asemel ütleb \”v\”, R tuli kohe ilusasti (nimi ka R-ga, endal ja vanematel).
Asju topib jubedalt suhu, nüüd närib riiete kraesid ja servasid, kõik on ära lakutud, sageli räägib endast 3 isikus sageli, ja vajab kogu aeg hirmsasti väsides nahka kratsida kukla tagant, aga otsib ka muid nahatäppe nokkimiseks (eluohtlik). Väsides räägib palju omaette ja segaselt.
Küünelõikamine varvastel -võimatu. Juuksur meeldib – on tasakesi ja kuulekas (aga võib olla just kardab). Süstimist ja verd kardab ka hirmsasti, ja seda, kui riided lähevad märjaks seljas.
Füüsiline – suhteliselt okei, jooksurattaga ja pallimängudega väga osav, nüüd väntab mõnuga abiratastega.
Kohutavalt tugev detailimälu, eriti teab täpselt kodulinna (Tallinna) tänavaid, tähtsamaid kohti, kohvikuid jne.
Magab kehvasti, vajab lähedust. Beebieast alates ei kannata süles olemist ja kinnihoidmist, samas kallistab, aga pigistades kõvasti.
Oeh, niipaju tuleb neid iseärasusi.
Toiduga on täpselt nagu Siidisaba kakao ja shokolaadilood. Marjad täiesti out. Sibul ja kurk on ok (pruunid ja rohelised toidud).

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Äratundmiseks ja mõistmiseks on väga hea ka raamat \”Päris inimene\”.

Please wait...
Postitas:
konnake

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Minul 7. a . tütar-tugevate autistlike joontega. Valib , kellega suhelda, eriti täiskasvanute puhul-nt. lasteaiaõpetajatest ühega suhtles vabalt, teist eiras, eelkooliõpetajat samuti eiras. Lasteaias sai soovi korral kõigi lastega mängitud, kuid ainult ühe tüdruku suhtes tekkis sügavam kiindumus.
Söögiga eriliselt ei pirtsuta, kuid kui teda konkreetselt laua taha sööma ei paneks, siis võiks ta enda nägemuse kohaselt ainult saiast ja piimast toituda.
Veel paar aastat tagasi oli ta mõne koha pealt jube pedant-jalanõu krõpsud pidid olema millimeetri pealt täpselt kinnitatud jne., muidu tekkis hüsteeriahoog. Ka praegu tekivad need hüsteeriahood, nt. siis kui väiksem õde temaga mängida ei taha või kui mina käsin tal midagi teha. Hambaid pesema ja õhtul WC-sse minema peab korduvalt sundima-vahel ta siis muutub pulgaks, hakkab kriiskama ja jookseb WC-sse ja lukustab ennast sinna.Peapesu toimub alati suure karjumisega, ¨ampooni kasutada ei saa, samuti ei lase ta vabatahtlikult oma juukseid kammida, üldse pea puudutamine talle ei meeldi.
Kui tal õues mängides mingi hoog peale tuleb, siis võib suvalises suunas minema joosta või ka rattaga minema kihutada-kord pidime tema leidmiseks politsei abi kasutama.
Lasteaiast varastas teiste laste tagant, enne koju minemist tuli põhjalik läbiotsimine teha-ta võis nt. kilepüksid igasugu nodi täis toppida. Väga piinlik oli pea igal hommikul lasteada neid esemeid tagasi viia. Lemmiktegevuseks on ka enda ära peitmine-selles on ta väga osav, lasteaiaõpetajad pidid vahel lausa pool tundi tema otsimiseks kulutama.
Logopeedi juures on käinud juba neli aastat ja vajab jätkuvalt logopeedilist abi. Suureks huviks on lugemine, meeldivad loodusega seotud raamatud-võib vabalt lugeda nt. mingit seeneraamatut. Arvutis mängimine meeldib samuti-seda muidugi peame rangelt piirama, nt. kui õues on ilus ilm, siis arvutisse ei luba.Joonistamine meeldib talle ka väga-joonistab isikupäraselt ja on hea fantaasiaga.
Sügisel alustab kooliteed-läheb tavaklassi, kuid seda siis koos tugiisikuga.
Intellekt on normi piires. Asperger -tüdrukuid on teadaolevalt väga vähe. Ilmselt ta siiski pole päris asperger, sest nt. on füüsiliselt väga hästi arenenud-hea tasakaal, võib ronida lõputult jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Minul 14-aastane diagnoositud aspie, aga kui aus olla, siis läheb ikka pisut kergemaks küll. Esimene kõige suurem abi oli muidugi sellest, kui üldse diagnoosi teada sain. Läksin koolipikendust taotlema ja selle tarbeks tuli lastepsühhiaatriga vestelda, siis selguski, et mul on lihtsalt selline laps, mitte ma ei ole emana läbi kukkunud, nagu ise olin arvanud. Siis sain kindlust ja teadmise, et see on miski, millega tuleb õppida elama ja millega kohaneda. Tunnen kaasa neile lapsevanematele, kellel on raske endale tunnistada, et nende lapsel on mingi probleem, kes taovad rusikaga vastu rinda ja väidavad, et nende lapsel küll midagi viga pole. Kõige hullem on ju see, et nad ei mõista oma aspiesid, püüavad neid kasvatada nagu tavalapsi ja rikuvad sellega veel rohkem lapse niigi nõrka psüühikat, saavutamata sealjuures midagi.

Aga minu lapsest – ei ole matemaatik, on hoopis humanitaar (+ ajalugu, nagu viimasel aastal on selgunud). Õppis paralleelselt lugema ja kirjutama nii trüki- kui kirjatähti 4-aastaselt ja sestsaati kirjutab ilma kirjavigadeta (olen ise filoloog). Mis matemaatikasse puutub, siis on tal ka düskalkuulia diagnoos (arvutamisvõimetus). Koolis on matemaatikas individuaalprogramm ja kõigis ainetes diferentseeritud hindamine (kolme vahe venib pikemaks), kuigi kõik õpetajad sellega alati ei arvesta. Samas tuleb ta tavakoolis täiesti toime ja läheb nüüd juba 7. klassi.
Mis rääkimisse puutub, siis rääkima hakkas ta väga hilja – alles 2-aastaselt hakkas kahte sõna kokku panema jne. Samas juba koolimineku ajaks oli tal sõnavara suurem kui eakaaslastel ja ta räägib nii palju, et … Aga muidugi kasutas ta algul kusagilt kuuldud lauseid jne. Sõnavara on küll olemas, aga lausete loov moodustamine on keeruline. Nt kui koolis on vaja midagi jutustada, siis tema õpib teksti sõnasõnalt pähe j esitab, ta ei suuda asja oma sõnadega edasi anda. Ilmselt hakkab sama olema ka kirjanditega, mistõttu mul on hea meel, et ta ei pea kirjutama lõpukirjandit, vaid võib valida eesti keele eksami, sest see tuleb ilmselt viis 🙂
Erihuvi on autod. Kui teistel lastel olid lasteaias kaisukarud kaasas, siis temal oli autokataloog. Ta teab neid kõiki peast, joonistab neid perfektselt maha jne.
Lasteaiaga oli aga kummaline asi – kui küsisin, kuidas tal seal läheb, kuidas teistega läbi saab, kas ei kakle (nagu kodus vendadega), siis vastas kasvataja, et oli, aga ta on ju meie rühma päike! Küsisin seepeale, kas me räägime ikka samast lapsest, sest kodus oli ta ainult tusane ja mossis, süüdistas kõiki, kõik oli halvasti, iga asja peale oli vaja vennale kallale minna jne.
Ja kaklused on jäänud. Ikka jube kiiresti käsi tõuseb, mõtlemata tagajärgedele, see on asi, mida tuleviku vaatenurgast kardan. Ta on kindel, et kõik on tehtud tema kiuste, kõik on tema vastu jne. Ma ei imesta, et veel paarkümmend aastat tagasi said kõik Aspergerid skisofreenia diagnoosi.
Samas jälle need väikesed kiiksud on kuidagi üle läinud. Kui ta väiksem oli, pidid nt kartulid ja kaste taldrikul eraldi olema, ei tohtinud omavahel kokku puutuda, tass pidi olema õige nurga all ja majas oli üks lusikas, millega ta sõi. Neid probleeme enam ei ole. Küll aga on muidugi hulk asju, mida ta ei söö, aga ei sunni ka. Uusi asju on hakanud nüüd viimasel ajal isegi proovima, aga see võtab aega. Julgust annab see, et mõni asi on isegi maitsema hakanud, mida enne isegi ei vaadatud.
Käed kõrvadel – minu oma ka! Ei kannatanud ootamatuid ja valje helisid. Ükskord pidime mehega mingilt ürituselt kusagilt teisest Eesti otsast ära tulema ja lapse vanaema juurest koju tooma, kuna vanaema majas keegi puuris midagi ja laps ainult röökis. Seegi on hakanud taanduma, aga ega valjud helid talle siiani ei meeldi.
Keha tundlikkus – väiksena karjus alati du¨i all “Ärge peske mind!”, aga nüüd käib ise pesemas ja mulistab kõik sooja vee otsa, aga alles pärast seda, kui talle on mitu päeva ajudele käidud, et ta on must, ja vajadusel on sõlmitud mingi kokkulepe, midagi head, mis järgneb pesemisele. Kõige raskem osa on meil aga hammaste hügieen ja hammaste seisukord, selle pärast olen väga mures.
Kõigil riietel tuleb kõik sildid kohe ära lõigata ja on materjale, mida ta keha vastu panna ei saa, mõni riideese ongi jäänud nooremat venda ootama.
Kallistused talle vist isegi meeldivad, aga ta ei näita seda välja, on kuidagi kohmakas ja häbelik, võõraste inimeste puudutusi ei taha, pilkkontakti väldib.
Huvitav on aga see, et tal on sõpru! Klassijuhataja, kuldne naine, sai klassi kuidagi nii ühtseks, et kõik arvestavad selle teistsuguse lapsega, ei pööra talle üleliigset tähelepanu jne. Algul tuli ikka ette kiusamisepisoode, aga nüüd enam mitte, terve kool on harjunud, et ta ongi selline. Kusjuures tegemist on ikkagi suure linnakooli, mitte väikese maakooliga. See teeb rõõmu. Kohati on mul aga hirm, et ta kipub liiga kergesti igaüht sõbraks nimetama ja see võib ühel hetkel valusalt kätte maksta, nt kui mõni avastab, et sellist inimest saab sõpruse tõestamise eesmärgil nt poodi vargile saata vmt. Ehkki tal on väga tugevalt arenenud õiglusetunne, aga siiski.
Oma klassis on ta kõige vanem, aga pea jagu lühem kui teised, kuigi isa on ligi kahemeetrine ja oli juba lasteaias kõigist pikem. Neli aastat noorem vend jõuab varsti juba kasvus talle järele. Samuti on ta nii kõhn, et kui ma nt kolme lapsega linnas käin, siis imestatakse kindlasti, miks ma sellele keskmisele süüa ei anna, aga see on samuti geenides kinni vist – isa oma 195 cm juures kaalub samuti 64 kilo 🙂
Oh, ja ta kirjutab! Kui ta saaks ühe sendi iga tähe eest, mis ta kunagi on kirja pannud, me oleks multimiljardärid! Ta kirjutab plaane, skeeme, nimekirju, kokkuvõtteid, reeglistikke, eesmärke, stsenaariume jne, iga asja kohta on paber. See on ulme, kui palju meie peres paberit kulub, sellele on kindlasti pool vihmametsa kulunud :S Näiteks otsustas ta ühel hetkel, et õpib ära hispaania keele. Võttis paberi ja sõnaraamatu ja kirjutas välja esimesed sada sõna ja õppis pähe. Siis sai huvi otsa. Sõnad on siiani selged, aga kõnes kasutada ta neid muidugi ei oska. Inglise keelt räägib üsna vabalt, teiste keelte kohta kogu aeg pärib, et kuidas see või teine sõna on. Ma ise olen õppinud kaheksat keelt, eks eeskuju on nakkav 🙂
Füüsiliselt on ta muidugi väga “tagasihoidlik” – ise selline pilbas, hilise arenguga (nii hambad kui juuksed tulid väga hilja, hambad vahetusid alles 12-13-aastaselt, küüned ei kasva peaaegu üldse ja kui kasvavadki natuke, siis murduvad kohe ise ära, nii et lõikama peab neid haruharva). Õues joosta ja rattaga sõita jaksab küll, aga kehalise tunnid on täielik piin, kusjuures kehalise õpetaja on üks nendest, kes võtab teda sama mõõdupuu järgi nagu kõiki lapsi. Sellega hakkan sügisest tegelema. Liikumine on kohmakas, käeline tegevus samuti, miski ei tule välja ja ajab närvi. Ta ei seo siiani nt paelu, aga ma leidsin ebayst hulga erinevaid võimalusi – vähemalt seitset sorti igasuguseid muid lahendusi, kuidas jalanõusid kinnitada (vaata nt http://www.ebay.com/itm/15-Colors-Locking-Shoe-Laces-Elastic-Shoelaces-Running-Jogging-Triathlon-Sports-/371013877338?pt=US_Unisex_Accessories&var=&hash=item5662267e5a, http://www.ebay.com/itm/18pcs-No-Tie-Elastic-Silicone-Shoelaces-Shoes-Lock-Sneakers-Fashionable-/151385972921?pt=US_Unisex_Accessories&hash=item233f4ea0b9, http://www.ebay.com/itm/Lighting-Flash-Light-Up-Sports-Skating-LED-Shoe-Laces-Shoelaces-Shoestrings-Cool-/300948006456?pt=US_Unisex_Accessories&var=&hash=item4611e62638, http://www.ebay.com/itm/6-pairs-Curly-Elastic-Shoe-Laces-no-tie-twisty-shoelaces-/290989770465?pt=US_Unisex_Accessories&hash=item43c05786e1, http://www.ebay.com/itm/NEW-Blue-Rubber-Jazzy-Sport-Laces-Make-Any-Shoe-A-No-Tie-Slip-On-With-Fashion-/361020931841?pt=US_Unisex_Accessories&hash=item540e863f01, http://www.ebay.com/itm/18pcs-No-Tie-Elastic-Silicone-Shoelaces-Sneakers-Fashionable-Sneakers-strap-/161398681374?pt=US_Unisex_Accessories&var=&hash=item25941c6f1e ja http://www.ebay.com/itm/Official-KICKBANDZ-Elastic-Shoelace-Lacing-System-14-PACK-White-/221520707094?pt=UK_Men_s_Shoes&hash=item3393a9be16), sest ma ei näinud vajadust teda edasi piinata. Kui ikka 12 aastaga ei ole selgeks saanud, siis aitab, on muid võimalusi. Hea mõtte sain ühest välismaa täiskasvanud Aspergeride foorumist, kust selgus, et enamik täiskasvanud Aspergere kasutab selliseid paelu, kuna ei suuda paelte sidumist selgeks saada.
Ja ta on meediasõltlane, kogu aeg ninapidi telefonis või arvutis, uurib midagi, filmib midagi jne. Tahab teha juutuubiklippe, lühifilme, kodulehti jne, aga ei suuda midagi originaalset välja mõelda, vaid kopeerib seda, mida on kusagil näinud. Ja ta ei tunne kella! Elektroonilist veel kuidagi, aga seieritega kella talle selgeks teha … ma oleks pisarateni tänulik, kui keegi sellega hakkama saaks.
Ja ta ei käi avalikus vetsus, kuna kardab kinni jääda. Samal põhjusel ei sõida ka liftiga, viimasel ajal on edusamme nii palju, et klaaslift tuleb kõne alla. Aga vetsudest – ta on isegi teisest linna otsast koju pissile tulnud, kuna pole julgenud vetsu minna. Nt Rocca keskuses ütles sõbrale, et palun oota, ma käin korra kodus, ja tuli rattaga koju vetsu (u 40 min edasi-tagasi). On ka juhtunud (ning mitte ammu), et ta ei jõua vetsu, ja see on murettekitav.
Vihahood – oh jah … eriti nüüd, teismelisena. See on hirmutav, nagu ütlesin. Füüsiliselt ei ründa ta kedagi peale noorema venna, aga verbaalselt … need ähvardused, need roppused … ja siis ta ütleb, et aga ma ei mõelnud seda ju tõsiselt! Sellega hakkan ka tegelema kohe, kui kooliajad paika loksuvad.
Suhted teistega – sõpru on, nagu mainisin, ja miskipärast eelistavad teised lapsed nt tema seltskonda tema venna omale. Noorem vend on selline tõeline etalonlaps, osav, nutikas, aktiivne, sportlik, lisaks kõigele selline iluspoiss, kelle eest kõik täiskasvanud sulavad, aga nende lapsed hoiavad just selle aspie poole miskipärast. Ka enamus tülisid tuleb sellest, et noorem vend tunneb end kõrvalejäetuna ja hakkab siis torkima ja kiusama. Seda aspie muidugi ei salli ja siis on enamasti veri lahti.
Tal on ka hästi palju tüdruksõpru, kellega koos käib kinos, rannas jalutamas jne. Kordamööda on ta neisse kõigisse armunud, ehkki tegelikult on see selline semutsemine. Kardan, et ta rikub nii mõnegi suhte (olgu sõbra või sõbrannaga) ära sellega, et ta kogu aeg räägib nende sõprusest – me oleme ikkagi parimad sõbrad, sa oled mu parim sõber, näe, siin on sulle meie sõpruse märgiks veel üks asi, aga kuule, kes sinu parim sõber on? Olen ikka mina ju, eks? Muidugi olen, sest me lihtsalt olemegi nii head sõbrad. Tüdrukute puhul on sama jutt armastuse variatsiooniga. Hirmutav, kas pole, kui keegi nii vahutaks, eks? No ma püüan talle seda seletada, et ei ole vaja oma tundeid igaühe ette laiali laotada, aga see komme on visa kaduma.
Igatahes jäi nüüd palju ka kirjutamata, mis kohe meelde ei tule, aga loodan, et mõni, kes viitsis selle lõpuni lugeda, saab siit palju kasulikku infot ja ehk suutsin mõne ema ka tuleviku suhtes maha rahustada. On asju, mis lähevad paremaks, ausõna! 🙂
Ja kui keegi tahab midagi küsida, siis vastan hea meelega!

Please wait...
Postitas:
jonnipusa

RE: jagame aspergerilaste koguemusi

Hm. Meil on filmivaatamisega sama jama. Talle ei meeldi heliefektid ning isegi see, kui tema isa surroundiga filme vaatab/muusikat kuulab. Viimati pidime Lohede taltsutamise filmilt lihtsalt 10 minutit peale algust ära tulema. Laps on viiene, kuid teatud aspergeri jooned lihtsalt paistavad silma. Ka tema on kohmakas. Unisuse korral võib 10 cm kõrguselt astmelt neljakäpakil alla ronida ning igasugune sportlik tegevus on out. Sel aastal sain ta lõpuks abiratastega rattaga sõitma.
Talle meeldivad loomad – elevandid, suaurused, lohed, draakonid. Raamatud. On terane, kuid kangekaelne. Jõuga oma tahet peale ei suru. Aitab rääkimine. Argumenteerib ja nõuab põhjendusi. Kõndima hakkas alles aasta ja seitsme kuu vanuselt.

Please wait...
Näitan 16 postitust - vahemik 1 kuni 16 (kokku 16 )


Esileht Erivajadustega laps jagame aspergerilaste koguemusi

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.