Laps on 2 aastane ja meie suhted mehega muutunud halvaks, pidevad tülid, nääklemised ja muud koledused. Otsustasime lapse pärast pingutada ja nö head nägu teha, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja (nagu võibki arvata). Mees tahab raudselt jagatud hooldusõigust, et laps 2 nädalat temaga ja 2 minuga. Ma olen ainuüksi sellele mõeldes paanikas, kuidas elada tervelt 2 pikka nädalat oma armsa lapseta? Oleme lapsega väga lähedased ja ta on täielik emmelaps. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, kuidas talle seda kõike selgitada ja kuidas sellest nii välja tulla, et see tema psüühikale väga suurt jälge ei jätaks. Mees sellise variandiga nõus polnud, et laps elaks minuga ja tema võiks igal ajal temaga koos olla ja nädalavahetusteks teda enda juurde võtta jne. Muretsema panebki see, et lapseisa pole lapsega kunagi 24 h koos olnud ja tal pole ilmselt aimugi, kui palju tööd teda ees ootab. Tegemist inimesega, kes töötab väga palju, reisib tööalaselt palju ja pikad päevad tööl. Ilmselt võtab lapsehoidja. Kes olnud sarnases olukorras, kuidas te sellega leppisite? Kuidas saite omadega hakkama sellel ajal kui laps oli teise vanemaga? Mu süda nii murtud.
Teema: Jagatud hooldusõigus, kuidas sellega emotsionaalselt toime tulla?
Ära ole sellega nõus lihtsalt! Paljugi, mis mees tahab, ema on nii väiksele lapsele iga päev vaja! Ei ole tõesti last vaja nii solgutada ega traumeerida. Tee see oma mehele selgeks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kahjuks olen kindel, et minu tahtmine siin ei loe midagi, kui laheksin kohtusse siis leiaks ta viisi, et laps mult uldse ara votta. Hetkel ma ei oma isegi tookohta ega rahalist sissetulekut kuna olen tema soovil lapsega kodune olnud. Lisaks peaksin hakkama otsima kohta, kus elada, tood jne. Koik need on vastuargumendid minu suhtes ja mul pole julgust tema vastu minna. [/tsitaat]
Mina tegin sarnases olukorras nii, et kuna mees keeldus minu kodust (minu isiklikult pinnalt) välja kolimast, kolisin ise üksinda (ilma lasteta minema) 1-toalisse korterisse. Ja juhtus see, et 1 nädala pärast palus ja anus mees peaaegu põlvili, et ma tagasi laste juurde tuleksin ja ta kolib ise üksi minema. Mees lihtsalt ei saanud kogu lastemajandusega hakkama ja meie noorim, sel ajal 2-aastane lihtsalt ei leppinud temaga ja karjus ja nuttis igal õhtul oma emmet taga.
Kolisin kohe tagasi, mees välja ja seal alates ei mingit probleemi ja mees on õnnelik, et ainult raha peab välja käima (iga lapse pealt 250 EUR) ja mitte 24 tundi laste eest hoolt kandma. Lastel on minuga parem, sest olen tasakaalukas, mees oli ebastabiilne ja elas mingis teises reaalsuses. Oli vaja ta maa peale korralikult tuua ja sain sellega hakkama. Nüüdseks sellest möödas 4 aastat ja kõik on väga rahul ja õnnelikud. Lapsed suhtlevad mehega tihti ja kellelgi mingeid traumasid pole.
Too oma tolgus ka maa peale! Mis lapsehoidja??? Olgu ise 24 tundi lapse eest vastutav: söötku, potitagu, talugu jonni ja kisa, viigu-toogu lasteaeda, tehku süüa, koristagu, mängigu lapsega ja teenigu raha ka sealjuures.
mida sa silmas pead jagatud hooldusõiguse all? seadus nimelt sellist terminit ei tunne. on ühine hooldusõigus ja ainuhooldusõigus, vanema hooldusõigust saab peatada ja ennistada, aga jagatud hooldusõigust ei ole olemas.
Aga siis otsi omale töö ja elukoht ja hakka võitlema. Või millest sa kavatsed last kasvatama hakata?
Kui sa ei ole alkohoolik, narkomaan ega muidu ebastabiilne, saad omale töö ja elupinna, siis ei võta mitte üks kohtunik emalt lapse hooldusõigust!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui sa ei ole alkohoolik, narkomaan ega muidu ebastabiilne, saad omale töö ja elupinna, siis ei võta mitte üks kohtunik emalt lapse hooldusõigust! [/tsitaat]
Hooldusõigust ei saa muidugi ära võtta. Samas, kui ei jõuta kokkuleppele lapsega suhtlemise korra osas või lapse elukoha osas, siis lahendab selle vaidluse kohus. Teemaalgataja aga otsib minuarust põhjuseid, miks mitte eluga edasi minna. Leia endale korter ja töökoht, koli sinna lastega sisse. Kui arvad, et mees ei ole võimelina lapsega tegelema nii pikka aega, siis tuleb see ka välja ning sul on alust öelda, et sa ei soovi, et laps niikaua isa juures oleks. Kui isa sellega nõus ei ole, siis pöördugu kohtusse. Hooldusõigust sul seal keegi ära ei võta, vaid määratakse kindlaks lasega suhtlemise kord. Enne seda aga olekski just hea, kui laseksid lapsel isa juures olla nii nagu ta isa soovib, siis tuleksid praktilised probleemid kohe esile ning saaksid nendele kohtus tugineda. Praegu on ainult tühi jut, ma arvan….ma kardan et….Sellised asjad kohtus ei päde.
Kohe ruttu leiad stabiilse kodu lapsele ning see saab sinu lapse põhielukohaks. Lähed kasvõi ema või sõbranna juurde elama.
See 50% mõlema vanema juured on teoorias normaalne, kuid päriselus see enamasti ei tööta.Ikka tuleb lähtuda lapse heaolust, kuid kui see on sinu küljes laps, siis lastekaitsetöötaja saab sellest kohe aru. Kohe ei ole vaja kohtusse tormata, pigem suhtle kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajaga. Kui vähegi oskad põhjendada, et lapsel sinu juures parem, siis laps saab enamus aega sinu juures elada.
Ja emotsionaalselt toimetuleku kohta ütlesn nii, et sel võib olla positiivseid külgi, kuid see on raske. Seega nüüd seisad enda ja lapse õiguste eest. Mees võib tahta, kuid sina tahad ka ning lisaks sellele tuleb arvestada lapse heaoluga. Kui koos elada ei oska, siis tuleb osata üksi elada, enda eest seista ning mõelda lapse heaolule.
Mind häirib teemalgataja jutus, et ta keskendub enda tunnetele, mitte sellele, et laps parima võimaliku lahenduse saaks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma olen ainuüksi sellele mõeldes paanikas, kuidas elada tervelt 2 pikka nädalat oma armsa lapseta?
…
Mu süda nii murtud. [/tsitaat]
Ema, sa ju hoolid oma lapsest? Siis keskendu palun LAPSELE parima lahenduse leidmisele, mitte sellele, kuidas SINA ilma lapseta hakkama ei saa ja kuidas SINU süda murdub.
Halamine ei aita sind. Su laps vajab stabiilset kodu, armastust ja normaalset elu. Hakka astuma samme, et need leida. Siis saab ka otsustada, kus lapsel parem elada on.
Kummaline, et mees peab oma lapsele lapsehoidjaga olemist paremaks kui emaga olemist. Küsi, kas ta võiks sinu oma lapse hoidjaks palgata? Oma töötamise ja reiside ajaks siis. Nii saaksid ikka enamiku ajast lapsega olla.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas ma siis lapsele ei keskendu? Selgitasin, et tegemist on vaga suure emakiindumusega, ta pole kellegi teisega nous olemagi, paris selge, et tal sel juhul parim minuga olla.[/tsitaat]Lapsele keskendumine tähendab seda, et muretsed talle kõik vajaliku. Kuidas sa seda mõtled teha ilma elukoha ja sissetulekuta?
tobe kanaema kolis rikka mehe juurde, tegi vaatamata halvale suhtele lapse ja nüüd halab. mees peakski lapse saama, sest tundub, et lisaks sellele, et sa oled saamatu kullakaevur, oled ka emotsionaalselt tasakaalutu. kui mees on selline asjalik, siis saab ta lapsega edukalt hakkama. see on naiste enese lohutus, et ei saa. ta on ju isa.
mina kardaks ka, et selline asi lähebki läbi, et laps jagatakse.
sest mis räägiks ema poolt? armastus, kiindumus? ka isa armastab last.
kui isa teeb palju tööd ja reisib, siis ilmselt palkab ta hoidja.
kui nüüd mõelda, kas hoidja on kohutav variant? siis ei ole ju. paljudel lastel on hoidjad. ei saa ka tõestada, et hoidja mõjuks lapsele traumeerivalt. sest, kui last kasvatab põhiliselt ema, on ka emadel palgatud lastele hoidjaid, kui vaja.
mis jutt see on, et leiad kohe endale stabiilse elukoha, et lähed kasvõi ema või sõbranna juurde elama. ema juures elamine on vast stabiilne elukoht küll, kui ema sellega nõus on. aga sõbranna juures küll pole. see on teise kukil elamine.
nt kui mees läheks elama sõbra juurde ja väidab, et see on nüüd stabiilne elukoht…. absurd.
või nt, kui laps on algatuseks või prooviks paar nädalat isa juures ja isa saab oma tugivõrgistikuga nt oma ema ja lapsehoidjaga sellega hästi hakkama, siis pole minu arust ka sellele mingit vastuväidet.
sama asja teevad ju ka emad. käivad tööl, võtavad vajadusel lapsehoidja, panevad lapse lasteaeda. sel juhul räägiks need sammud ka emale endale vastu, nagu lapsehoidja või lasteaed oleks halb ja ema peakski vaid lapsega kodus koos olema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tobe kanaema kolis rikka mehe juurde, tegi vaatamata halvale suhtele lapse ja nüüd halab. mees peakski lapse saama, sest tundub, et lisaks sellele, et sa oled saamatu kullakaevur, oled ka emotsionaalselt tasakaalutu. kui mees on selline asjalik, siis saab ta lapsega edukalt hakkama. see on naiste enese lohutus, et ei saa. ta on ju isa.[/tsitaat]
Hakkamasaamine tähendab lapsele hoidja palkamist. Kas see on ikka lapsele parem kui omaenda emaga olemine? Miks mees maksab parema meelega hoidjale (kellele tuleb igal juhul palju rohkem maksta) kui lapse emale?
Kui mees on suurema osa ajast tööl ja reisidel siis sobiks ju suurepäraselt, kui laps on neist ülejääva aja isaga. Muul ajal on lapsehoidjaks lapse oma ema.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina kardaks ka, et selline asi lähebki läbi, et laps jagatakse.
sest mis räägiks ema poolt? armastus, kiindumus? ka isa armastab last.
kui isa teeb palju tööd ja reisib, siis ilmselt palkab ta hoidja.
kui nüüd mõelda, kas hoidja on kohutav variant? siis ei ole ju. paljudel lastel on hoidjad. ei saa ka tõestada, et hoidja mõjuks lapsele traumeerivalt. sest, kui last kasvatab põhiliselt ema, on ka emadel palgatud lastele hoidjaid, kui vaja.
mis jutt see on, et leiad kohe endale stabiilse elukoha, et lähed kasvõi ema või sõbranna juurde elama. ema juures elamine on vast stabiilne elukoht küll, kui ema sellega nõus on. aga sõbranna juures küll pole. see on teise kukil elamine.
nt kui mees läheks elama sõbra juurde ja väidab, et see on nüüd stabiilne elukoht…. absurd.
või nt, kui laps on algatuseks või prooviks paar nädalat isa juures ja isa saab oma tugivõrgistikuga nt oma ema ja lapsehoidjaga sellega hästi hakkama, siis pole minu arust ka sellele mingit vastuväidet.
sama asja teevad ju ka emad. käivad tööl, võtavad vajadusel lapsehoidja, panevad lapse lasteaeda. sel juhul räägiks need sammud ka emale endale vastu, nagu lapsehoidja või lasteaed oleks halb ja ema peakski vaid lapsega kodus koos olema. [/tsitaat]
Antud juhul on valida: laps on kas hoidjaga või emaga. Miks peetakse hoidjat emast paremaks?
See 2n ema juures ja 2n isa juures elamine on ikka jõhker tegu ühe väikese lapse jaoks. Laps on ju täiesti kodutu, elab ainult asju pakkides ja asjad kohvrites. Olen alati mõelnud et proovigu parem vanemad nii elada 2n ühes korteris ja teine 2 nädalat teises. Mis vahet seal on, aga vähemalt lapsel on kodu ja sõbrad kodu ümbruses. Laps ei jää ju 2 aastaseks vaid kasvab ikka suuremaks.
Teemaalgataja kui sa ei julge ja ei viitsi võidelda oma lapse eest siis tõesti parem kui laps jääb isaga ja sina kohtud temaga aegajalt. Lapse kasvatamine tähendab igat lõputut võitlust, vahel öiseid ülevalolemisi, laste omavaheliste suhete klaarimist ja ka lasteaias lapse heaolu eest võitlust kui sa ikka selleks kõigeks valmis pole siis…
Soovitus sulle võta oma asjad ja laps ja mine oma ema juurde, eladki seal, kui sa just järjekordne lastekodulaps pole, otsid lapsele lasteaia koha ja endale töökoha. Vägisi ei võta ükski kohus last emalt ära ja ei anna lapsehoidjale kasvatada, nagu sa kirjutad et isa pikalt tööl ja tihti reisidel ilmselt võtab lapsehoidja. Tegutse ja võitle oma lapse eest.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See 2n ema juures ja 2n isa juures elamine on ikka jõhker tegu ühe väikese lapse jaoks. Laps on ju täiesti kodutu, elab ainult asju pakkides ja asjad kohvrites. Olen alati mõelnud et proovigu parem vanemad nii elada 2n ühes korteris ja teine 2 nädalat teises. Mis vahet seal on, aga vähemalt lapsel on kodu ja sõbrad kodu ümbruses. Laps ei jää ju 2 aastaseks vaid kasvab ikka suuremaks.
Teemaalgataja kui sa ei julge ja ei viitsi võidelda oma lapse eest siis tõesti parem kui laps jääb isaga ja sina kohtud temaga aegajalt. Lapse kasvatamine tähendab igat lõputut võitlust, vahel öiseid ülevalolemisi, laste omavaheliste suhete klaarimist ja ka lasteaias lapse heaolu eest võitlust kui sa ikka selleks kõigeks valmis pole siis…
Soovitus sulle võta oma asjad ja laps ja mine oma ema juurde, eladki seal, kui sa just järjekordne lastekodulaps pole, otsid lapsele lasteaia koha ja endale töökoha. Vägisi ei võta ükski kohus last emalt ära ja ei anna lapsehoidjale kasvatada, nagu sa kirjutad et isa pikalt tööl ja tihti reisidel ilmselt võtab lapsehoidja. Tegutse ja võitle oma lapse eest.
[/tsitaat]Skandinaavas elab ENAMUS lapsi peale lahutust pool aega kumbagi vanemaga. Pole selles mitte midagi hirmsat.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Antud juhul on valida: laps on kas hoidjaga või emaga. Miks peetakse hoidjat emast paremaks?[/tsitaat]Kas ema elab kastepiiskadest nagu haldjad? Või kuskohast tema sissetulek tuleb, et saab kogu aeg lapsega olla?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Antud juhul on valida: laps on kas hoidjaga või emaga. Miks peetakse hoidjat emast paremaks?[/tsitaat]
Kas ema ei peagi tööl käima? Millest tema siis elab? Kus on laps siis, kui ema on tööl? Ikka hoidjaga või lasteaias. Mis vahe seal on, kes lapse lasteaeda viib?
See on jah Eesti kiiks – laps emale ja alimendid kiiresti peale. Ja siis hakkame isa sarjama. Küll ei maksa ja küll veel ahv tahab pühade ajal OMA last näha, tõbras selline jne.
Mujal maailmas on isal natuke rohkem õigusi, peale rahakotiks olemise. See 50/50 töötab täiesti edukalt väga paljudes riikides. See, et lapsele see ei sobi kohe üldse mitte – see on emade jutt millegipärast eranditult.
See, et isa peaks nüüd edasi praktiliselt üldse ilma last nägemata elama – see ei koti tibuemmet üldse – tema mõtleb ainult, kuidas TEMA peab kaks nädalat kannatama. See, et isa võib-olla peab terve elu nüüd kannatama – keda kotib, maksa aga oma papp ära ja ära kobise.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas ma siis lapsele ei keskendu? Selgitasin, et tegemist on vaga suure emakiindumusega, ta pole kellegi teisega nous olemagi, paris selge, et tal sel juhul parim minuga olla.[/tsitaat]
Ei keskendu ju. Sa ei keskendu lahenduste otsimisele, aga halale, kuidas SUL On halb.
Keskendu sellele, mis on lapsele parim lahendus ning hakka tegelema selle nimel, et see lahendus teoks saaks.
Esimene asi on see, et laps vajab stabiilseid vanemaid. Oled sa stabiilne?
Laps vajab kodu, toitu, riideid, jne. On sul see kõik olemas, on sul töökoht olemas, et selleks ressurssi oleks?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei keskendu ju. Sa ei keskendu lahenduste otsimisele, aga halale, kuidas SUL On halb.
Keskendu sellele, mis on lapsele parim lahendus ning hakka tegelema selle nimel, et see lahendus teoks saaks.
Esimene asi on see, et laps vajab stabiilseid vanemaid. Oled sa stabiilne?
Laps vajab kodu, toitu, riideid, jne. On sul see kõik olemas, on sul töökoht olemas, et selleks ressurssi oleks?
[/tsitaat]
Ta ju otsib!
Ma ei saa aru, miks te nüüd nagu kaarnad teemaalgataja kallal olete!
Kui ma mõtlen oma lastele kaheaastaselt, siis no mitte mingi valemiga poleks ma neid andnud isale kasvatada paariks nädalaks. Vajasidki ema. Isa on ka tore, aga no minu mees, kes lastega tegeleb, ei ole iluaste sõnade ütleja, ei ole suur kallistaja, kaissuvõtja. Kaheaastased vajavad seda nagu õhku. Ja kui mees plaaniks jätta kaheaastase hoidjaga, selle asemel, et ta saaks kodus oma emaga olla, oleksin ma samasuguses paanikas nagu teemaalgatja.
Mitte oma igatsuse pärast, vaid iga ema teab oma lapse vajadusi!
Lapsed kannataksid sellise elukorralduse tõttu nii pisikeses eas!
Kui nagunii on ees nii suur elumuutus, et ema ja isa pole enam koos, siis võiks talle turvatundena jääda vähemalt üks ja kindel elukoht, kuni ta on juba suuremaks kasvanud.
Kui ma mõtlen oma lastele kuueaastaselt, siis jah, loomulikult, sobiks selline kahe kodu elukorraldus. Laps on juba suur, pole ema põllepaelas kinni, omad tegemised ja oskab omaette olla.
Antud juhul on see, kes oma lapse tegelikule heaolule ei mõtle, ikkagi mees! Mehel on vaja nui neljaks saada last kaheks nädalaks, kuigi teda praktiliselt koduski pole! Kus see lapse heaoluga arvestamine/lapse esikohale panek on?
Tegemist on lihtsalt tagasitegemisega oma naisele, arvestamata üldse lapse vanusega ja sellega, et lapsel puudub lahutuse korral nagunii turvatunne.
Uuring kahes kodus elavate laste kohta Skandinaaviamaades ütleb, et jah, see on hea süsteem, aga pigem teismelistele (15aastased).
Alla 12a laste puhul süsteem nii hea ei ole.
Mis veel rääkida kaheaastasest, kelle vajadus vanemate järgi on veel niivõrd füüsiline.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24053116
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ta ju otsib!
Ma ei saa aru, miks te nüüd nagu kaarnad teemaalgataja kallal olete!
Kui ma mõtlen oma lastele kaheaastaselt, siis no mitte mingi valemiga poleks ma neid andnud isale kasvatada paariks nädalaks. Vajasidki ema. Isa on ka tore, aga no minu mees, kes lastega tegeleb, ei ole iluaste sõnade ütleja, ei ole suur kallistaja, kaissuvõtja. Kaheaastased vajavad seda nagu õhku. Ja kui mees plaaniks jätta kaheaastase hoidjaga, selle asemel, et ta saaks kodus oma emaga olla, oleksin ma samasuguses paanikas nagu teemaalgatja.
Mitte oma igatsuse pärast, vaid iga ema teab oma lapse vajadusi!
Lapsed kannataksid sellise elukorralduse tõttu nii pisikeses eas!
Kui nagunii on ees nii suur elumuutus, et ema ja isa pole enam koos, siis võiks talle turvatundena jääda vähemalt üks ja kindel elukoht, kuni ta on juba suuremaks kasvanud.
Kui ma mõtlen oma lastele kuueaastaselt, siis jah, loomulikult, sobiks selline kahe kodu elukorraldus. Laps on juba suur, pole ema põllepaelas kinni, omad tegemised ja oskab omaette olla.
Antud juhul on see, kes oma lapse tegelikule heaolule ei mõtle, ikkagi mees! Mehel on vaja nui neljaks saada last kaheks nädalaks, kuigi teda praktiliselt koduski pole! Kus see lapse heaoluga arvestamine/lapse esikohale panek on?
Tegemist on lihtsalt tagasitegemisega oma naisele, arvestamata üldse lapse vanusega ja sellega, et lapsel puudub lahutuse korral nagunii turvatunne.
Uuring kahes kodus elavate laste kohta Skandinaaviamaades ütleb, et jah, see on hea süsteem, aga pigem teismelistele (15aastased).
Alla 12a laste puhul süsteem nii hea ei ole.
Mis veel rääkida kaheaastasest, kelle vajadus vanemate järgi on veel niivõrd füüsiline.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/24053116
[/tsitaat]Miks sa valetad? Sinu toodud viide ütleb selgelt, et jagatud hooldusel laste tervis oli alati parem kui üksikvanema lastel.
Valetan?
“while the reported wellbeing of 12-years-olds was less satisfactory”
Ja see uuring on ikkagi suuremate laste kohta.
Ning seda ma ka oma vastuses kirjutasin, et alates 6aastasest oleksin igati nõus kahe kodu süsteemiga.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Valetan?
“while the reported wellbeing of 12-years-olds was less satisfactory”
Ja see uuring on ikkagi suuremate laste kohta.
Ning seda ma ka oma vastuses kirjutasin, et alates 6aastasest oleksin igati nõus kahe kodu süsteemiga.
[/tsitaat]Sul on probleem teksti mõistmisega?
Tsiteerin kogu lõigu: “Children who spent equal time living with both parents after a separation reported better wellbeing than children in predominantly single parent care. This was particularly true for the 15-year-olds, while the reported wellbeing of 12-years-olds was less satisfactory.”
KÕIGI laste heaolu jagatud peres oli parem kui üksikvanema juures.
http://www.the3rdjudicialdistrict.com/ddevelopment.htm#Infants
Siin väga hea juhis vanuste kaupa- kuidas käituda lahutuse korral, mis on lapse vajadused, maailmanägemine.
Seal näha, et kahe kodu süsteemi võikski alustada umbes kuueselt.
Sinnamaani peaks elu olema võimalikult turvaline, st kodu oleks ikkagi üks. Väga vajalikud on ka kohtumised eraldi elava vanemaga.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
