Mäletan päeva kui tutvusime ja kui meie suhe alguse sai. See oli siiani kõige ilusam algus..ja nüüdseks kõige ilusam mälestus..
Meie peres on kaks last, kõige pisem on 1,5k vana.Tihti avastan ma end mõtlemas ,,meile”…See ,,Meie” on kadunud ja mitte laste pärast vaid mehe enda pärast. Armastuski pole kadunud kuid see on soiku jäänud. Meist on saanud parimad sõbrad kuid me ei ole enam kui mees ja naine. Minu mees on väga kinnine kuid varem ünnestus meil omavahel teineteisega leida see kontakt ja mõista teineteist. Nüüdseks on rääkimine üheks tüliõunaks sest mehele tundub, et ma süüdistan teda kõiges. Aga samas on tal tuline õigus! Teen seda sest temas on asi mitte minus! Päevad läbi hoolitsen ma laste eest, kodu eest, tema eest kuid nüüd tunnen, et vaid mina mõtlen ,,Meie”healolule. Minu ettepanekud perega midagi teha,kasvõi koduhooviski,on tühine sest mehel pole tuju teha. Mees teeb asju mis talle meeldib. Selline mõtlemine ja olemine teeb haiget ja ma ei ürita temaga enam rääkida mis toimub minu sees sest pole see talle ennem mõjunud, ei mõju ka edaspidigi. Lapsi ta hoiab väga,see on ka ainuke pluss viimasel ajal mida näen. Romantikat pole meil juba ammu olnud,seksist rääkimata. Tema ei tee midagi ja ma ka enam ei taha teha!Ma lihtsalt ei taha! Lahku minna oleks jh kõige kergem ja ma olen kindel,et PK-kad mulle seda ka soovitavad kuid mulle meeldib võidelda oma pere ja tunnete eest! Lihtsalt hetkel on jõud minus kadunud…Minu väikesed,väikesed soovid on tühised…nii on ta oma käitumisega mulle näidanud kuidki on teadlik minu väikestest soovidest.(nt.koos perega midagi teha jne)Nutan salaja talle mõeldes..et mitte näidata talle enda valu ja kurbust..Kaua ma nii jõuan näitab aeg aga kui enam ei jõua,võtan oma lapsed ja lähen..Ja ma tean,et üksi saan ma paremini hakkama!…Ma ei ootagi mingit nõu,lihtsalt tahtsin kuhugi end tühjaks kirjutada ja selleks on parim viis seda siin teha..Kena päeva jätku!
Teema: Jagatud mure on pool mure..
Lõpeta kõigepealt enda haletsemine ja ühepoolne mehe süüdistamine. Siis suudad ehk objektiivsemalt analüüsida, miks teie suhted on hetkel sellised nagu nad on.
Nine, enne kui sa ei lõpeta enese süüdistamist, enne ei saa ka midagi muutuda.
Su mees elab vaid endale ja sa lubad seda talle.
Salaja nutad, varjad oma valusaid tundeid ja loodad, et ei näi mehele siis vinguva ja halava naisena.
See mida sa ootad mehelt on tavaline pereelu. Tema sinna kaasatud pole ja seda tema enda soovil.
Tee suu lahti ja ütle, et sina enam edasi nii elada ei taha.
Ajal, mil lapsed on pisikesed, on kõige jaburam lahku minna. Väikesed lapsed tekitavad enamikes peredes omavahelise suhtekriisi, aga kui nad kasvavad ja naine ja mees enese eest endiselt hoolitseda viitsivad, siis kõik taastub. Suhtuge sellesse aega teadlikult kui raskesse. Pole vaja tõtata lahku minema. Meil on nüüd väikseim laps neljane ja elu koos omavahelise mehe-naise suhtega taas üsna normaalne ja rahuldust pakkuv.
Tead sa peaksid tööle minema. Mõistaksite üksteist paremini.
Selleks, et suhted korda saada ja teie kooselu päästa, on vaja kahte inimest, kes seda mõlemad soovivad. Praegult on mul tunne, et seda soovid ainult sina üksi ja üksi sa ei saa kahjuks midagi teha. Natuke veel kannatad kuni ükskord plahvatad.
Mitmes kord taban ennast mõttelt, et kõik sarnased jutud sisaldavad sarnast väidet – ma teen kõik kodus ise ära, hoolitsen kodu eest, laste eest, teen süüa jne. Ärge ninnunännutage neid mehi nii palju. Kui on ühine kodu ja lapsed, siis ei pea üks nahast välja pugema ja teine seda lihtsalt nautima. Teetegi asju koos, on ka koosveetmise aega rohkem ja siis oskab mees ka seda kõike hinnata ning tunneb, et ta on ka vajalik millekski muuks kui diivani ja voodikaunistuseks. Kui sina oled hetkel nii väikse lapsega kodus, siis peaks hoopis sina pisut rohkem seda ninnunännutamist nautima mehe poolt, mitte vastupidi.
Mis tähendab, et mees ei taha perega koos aega veeta, sest tal on tuju paha – kas sa elad pubekaga koos?????
Väikeste laste kõrval kindlasti kannatab pisut ka omavaheline lähedus mingi aeg, aga see ei ole kindlasti põhjus miks ei saa perega koos aega veeta. Ja kui teadlikult seda lähedust ka siis hoida ja leida aega ka kahekesi olemiseks, siis ei kannata ükski suhe väikeste laste tõttu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]1,5 KUUSE kõrvalt on natuke raske tööle minna,kas sa ei arva nii?[/tsitaat]
Ei arva, ma ise läksin ka tööle kui laps 1,5 oli. Ega ma lambist ei pakkunud, et mine tööle. Praegusel juhul on sul üsna standard juhtum, kus sina mängid kodu ja mees peab peret ülal ning tahab pärast tööaega omi asju teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ei arva, ma ise läksin ka tööle kui laps 1,5 oli. Ega ma lambist ei pakkunud, et mine tööle. Praegusel juhul on sul üsna standard juhtum, kus sina mängid kodu ja mees peab peret ülal ning tahab pärast tööaega omi asju teha.[/tsitaat]
Oot, kui naine ka tööle läheb, siis on ju mehel veel vähem võimalust omi asju teha?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oot, kui naine ka tööle läheb, siis on ju mehel veel vähem võimalust omi asju teha?[/tsitaat]
No aga siis käivad vanemad võrdselt tööl ning mehel pole enam põhjendust, miks tema pereelus ei osale ning peab ka oma siidikäe külge panema.
Naisel jällegi vähem aega igasugu asju planeerida ja oodata, et mees ka osa võtaks ja pettuda.
Ja mees näeb, et naine niisama kodus ei istunudki, midagi iseenesest ei teki.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei pea mees sugugi üksi seda peret ülal,samamoodi läheb ka meie raha käibele nagu mehegi oma. Ja 1,5 kuust last ei jätaks ma küll kellegi teise hoolde,ainult meie ise teame mis meie lapsele parim!Omi asju võiks mees siis teha kui oleks ühised asjad tehtud. Omad asjad on tal vaid fb-s mängimine.Selle võiks nt kõrvale jätta mingiks hetkeks ja teha remont lõpuni! Või pean seda ka mina tegema?[/tsitaat]
No mehe arvates on tema ilmselt kõva pere toitja ja sina lihtsalt kodus persetaja. Kuigi tegelik persetaja on ta ise oma arvutimänge mängides. Mul ka sihuke kodus. Kusjuures enda kodus tegingi ise remondi lõpuni. Seda perset lihtsalt ei kangutanud.
Eks sa ise tead, kas lööd kodus korra majja või lasete edasi samas tempos.
No kuida läks eile?
Vindun isegi sellises olukorras. Jõuetu on olla ausalt. See ükskõiksus ja muretu elu mehel poolelt lükkab pikali. Mees rändab ringi, käib tööl. See mis kodus teda ei huvita. Mina olen tema silmis see, kes ei saa hakkama. Olen laste ja koduse majapidamisega nii kinni mätsitud, et olen kaotanud igasuguse jõu. Käin ka tööl, aga sellest ei jätku, et ka lapsi ringi rändama viia. Mees on otsustanud, et on pere ülal pidanud küll ja nüüd on aeg endale elada. Rääkimine eriti ei aita. 2 % mu murest ja sellest mida räägin jõuab vaid kohale. Seda ka siis kui olen täielikult marus. Jätsin ennast nüüd majapidamisest kõrvale. Ei korista, ei kasi. Ka lihtsalt olen. Ja oi kus on hakanud talle närvidele käima. Olen talle ori ilmselt. Antud segadusest olen juba saanud külge sildid – saamatu, lohakas, laisk, egoist.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei pea mees sugugi üksi seda peret ülal,samamoodi läheb ka meie raha käibele nagu mehegi oma. Ja 1,5 kuust last ei jätaks ma küll kellegi teise hoolde,ainult meie ise teame mis meie lapsele parim!Omi asju võiks mees siis teha kui oleks ühised asjad tehtud. Omad asjad on tal vaid fb-s mängimine.Selle võiks nt kõrvale jätta mingiks hetkeks ja teha remont lõpuni! Või pean seda ka mina tegema?[/tsitaat]
Ära pane tähele neid totraid kommentaare, et naine peab kõigega ise hakkama saama ja mehe peale mitte milleski loota ei tohi. Kui on suhe ja pere, tuleb rõõme-muresid ühiselt jagada ja asju ajada. Kui üks pool seda ei taha ja vaid iseenda lõbudele mõtleb, siis laguneb see asi laiali.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ära pane tähele neid totraid kommentaare, et naine peab kõigega ise hakkama saama ja mehe peale mitte milleski loota ei tohi. Kui on suhe ja pere, tuleb rõõme-muresid ühiselt jagada ja asju ajada. Kui üks pool seda ei taha ja vaid iseenda lõbudele mõtleb, siis laguneb see asi laiali.[/tsitaat]
Keegi pole siin arvanudki, et naine peab üksi hakkama saama. See \”mees peab peret ülal\” oli öeldud mõttega, et mees arvab, et tema suur ja tähtis pereülalpidaja ja see justkui annaks talle õiguse mittemidagi teha-näha-kuulda. Sihuke tüüpiline eesti mees.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See mind ei häiri, et ta majapidamises kaasa ei löö kuidki varem tegime ka seda koos kuid ma olen inimene kellele meeldib koristada üksi ja see ei tekita minus üldse probleeme. Probleem oli hoopis teises asjas. Ma tahtsin, et ta aias tööd teeks, et saaks suvel nautida terassil koos kohvi ja lapsed saaksid seal mängida kuid see terass oleks vaja ka valmis teha ennekõike. Laste suhtes ei heida ma talle midagi ette, neid ta hoiab ja tegeleb nendega. Ta ei ole halb mees ja ma olen temaga õnnelik kuid viimasel ajal tundsin, et kõik oleks justkui minu kukil. Tekkis tunne,et ainult mina hoolin meie heaolust. Tundub,et sai nüüd aru mida ta muutma peaks.[/tsitaat]
Meil ka terassimure juba 4 aastat. Mehel ainult üks jutt, et raha pole ja raha pole (tegelikult on küll) ja et tema tahab kivikatust terassi kohale ja selle jaoks meil ka raha pole jne jne. Nüüd võtsin ise asja ette. Krt küll mees või asi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
