Teema: Jäin kolme lapsega üksi – mis edasi?

1) kas lapsed on lasteaia-sõime järjekorras? kui mitte, siis ruttu kirja!
2) on sul töökoht, kuhu naasta? kui mitte, siis ruttu cv-sid saatma!
3) kohtu kaudu kähku elatis peale!
4) kui lapsed on näljas ja vajad abi, anna teada kas või siin. kus elad, mis number riideid lapsed kannavad jne.
5) tean, et kolme lapse kõrvalt on see raske, aga hakka end ka täiendama, iseseisvalt saab neti abil õppida keeli jne.
6) unusta see mees, pea püsti ja sa pead olema tugev, lössivajumise võimalust ei ole, kolm last oli ka sinu valik. püüa leida oma tasakaal ja rõõmud.

Vot ma ei saa aru, kuidas meil tüüpsuhtumine meestel on peale lahkuminekut öelda, et elatist ta ei maksa, aidata ei kavatse ja tehku naine mis tahab nende laste ja oma eluga.
See on minu teada esimene asi, mida mees ütleb peale lahkumist.
Krdi litapojad sellised.
Kui vähegi oleks südant, siis viiks lapsed selle vääraka juurde ja ütleks samad sõnad. Saa hakkama, kuidas tahad.
Samas aga oleme ausa,d me naised pole sellised idioodid, et oma lapsed nii hülgaks nagu meil mehed.
Ah jaa, siis teksti lõppu peab panema veel, et jah, jutt polnud ju kõigist meie meestest. Küll aga suurem osa ikkagi

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõige pisem on lasteaia järjekorda pandud, keskmine käib lasteaias ning suurem on juba koolilaps.
Töökoht on (peaks vähemalt olema) olemas, kuid sinna naasta ma niipea kindlasti ei saa, sest kõige nooremat last ei ole kuhugi jätta.
Lapsed näljas ei ole, sest tean, et kui läheb ikka väga raskeks, siis mu vanemad on nõus alati aitama. Nad annaksid kasvõi viimase ära, et nende lapsel ja lastelastel kõhud tühjad ei oleks. Saaksin neilt alati abi küsida, kuid ma ei tahaks seda eriti teha.
Kõigele muule lisaks sain ma ülikooli tasuta kohale sisse ja nüüd ei saa ma seal käima hakata, sest ei ole noorimat last kellegagi jätta..
[/tsitaat]
Pane naabruses kuulutused üles, et otsid emasid sama vanade lastega, kellega lapsehoidu vahetada. Ühel päeval võtad sina nende lapsed, teistel päevadel vahetate.

Mõtle juba praegu, kust saaksid endale talveks soodsalt kartuli-, porgandi-, peedi-, kapsa- ja miks ka mitte õunavarud soetada. Ehk pead ennast kuhugi sugulaste või tuttavate juurde kartulivõtule appi mehkeldama näiteks. Igatahes hakka aktiivselt sellist võimalust otsima.

Kas hoidised on juba tehtud? Kui ei, siis mustikaid veel on, pohlaaeg on hoogu sisse saamas ja õunad kohe-kohe tulemas.

Räägi vanematega ka asjast ausalt, ehk on nemadki nõus kas või mõnikord õhtuti või nädalavahetustel lastel silma peal hoidma, et saaksid natuke puhkust, mõtted selgemaks ja neid vajalikke tegevusi teostada. Või ka õppida kui õnnestub nüüd siiski ülikooli minna.

Uskumatu, milliseid mehi on olemas. Või tema ei maksa sentigi oma lastele? Küll maksab, aja asjad ametlikuks. Pöördu sugulaste poole, sõbrannade poole ja mine kohe tööle tagasi. Väga paljud naised käivad imikute kõrvalt tööl, midagi ei ole teha. Kui endisesse töökohta minna ei saa tagasi, siis leia vahetustega tööd, ja mine ikkagi tööle koheselt. Oma mehega ära üldse räägi enam, ta ei vääri seda.

annad lapsed mehele kasvatada. ise hakkad elatist maksma.

kasvatate mehega lapsi kuu sinu juures , kuu tema juures- mitte keegi kellegile elatist ei maksa.

Kõigepealt rahune maha, sest närvis inimene ei suuda adekvaatselt mõelda.
1. Elatis – avaldus tee ära ja kohe täna.
2. Uuri, äkki saab ka väiksem laps lasteaeda juba sel sügisel (saan su jutust aru, et tegemist on 1a ja mõnekuuse lapsega?) – minul läks laps lasteaeda 1a 3k ja tänaseks väga tubli koolilaps, ära pelga seda nii varakult lasteaeda panemist. Sina saad sellisel juhul tööle naasta ja rahaliselt paremasse seisu.
3. Ära häbene oma vanematelt abi paluda. Mõtle sellele, kas sina jätaksid sellises olukorras oma lapse hätta? Ja kas sulle meeldiks see, kui su oma laps ei julge sinult abi paluda. Vanemad reeglina aitavad oma lapsi alati ja seda hea meelega….
4. Ei tea, kas sa oled abielu, aga kui ei, siis saad küsida oma vallast/linnast tõenäoliselt sotsiaaltoetust. Selleks pöördu oma valla/linna sotsiaaltöötaja poole. Ka seda ei tohi häbeneda, sest sinu häbi pärast kannatavad sinu lapsed ja seda sa ju ei taha. Ning sageli on võimalik kasvõi see, et vald maksab laste lasteaia kohatsau ning laste lasteaia ja kooli söögid kinni. seegi suur rahaline abi 🙂
5. Ära sina karju mehe peale ja ehk siiski saate millalgi rahulikult maha istuda ja rääkida. Üksteise süüdistamine teid ei aita ning kui olete juba lahku läinud, siis on teil vaja rääkida laste tulevikust, mitte enda minevikust…

Jah, esimene asi – avaldus elatise maksmiseks kohe e-riigi kaudu teele saata. Selleks peab sul olema ID kaart, kaardilugeja ja paroolid. Ja mehe elukoha aadress.
https://www.e-toimik.ee/

Seda tee täiesti külmalt, emotsioonid jäta kõrvale. Kui see on tehtud, vaata edasi.
Lasteaia suhtes võid kodulähedasi lastesõimi läbi helistama hakata. Võibolla mõni vanem on nüüd sügisest loobunud oma kohast.

Andsin ennist vähe vale informatsiooni – http://www.sm.ee/sinule/perele/elatisabi.html
Siin täpsemalt kirjas.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõigepealt rahune maha, sest närvis inimene ei suuda adekvaatselt mõelda.
1. Elatis – avaldus tee ära ja kohe täna.
2. Uuri, äkki saab ka väiksem laps lasteaeda juba sel sügisel (saan su jutust aru, et tegemist on 1a ja mõnekuuse lapsega?) – minul läks laps lasteaeda 1a 3k ja tänaseks väga tubli koolilaps, ära pelga seda nii varakult lasteaeda panemist. Sina saad sellisel juhul tööle naasta ja rahaliselt paremasse seisu.
3. Ära häbene oma vanematelt abi paluda. Mõtle sellele, kas sina jätaksid sellises olukorras oma lapse hätta? Ja kas sulle meeldiks see, kui su oma laps ei julge sinult abi paluda. Vanemad reeglina aitavad oma lapsi alati ja seda hea meelega….
4. Ei tea, kas sa oled abielu, aga kui ei, siis saad küsida oma vallast/linnast tõenäoliselt sotsiaaltoetust. Selleks pöördu oma valla/linna sotsiaaltöötaja poole. Ka seda ei tohi häbeneda, sest sinu häbi pärast kannatavad sinu lapsed ja seda sa ju ei taha. Ning sageli on võimalik kasvõi see, et vald maksab laste lasteaia kohatsau ning laste lasteaia ja kooli söögid kinni. seegi suur rahaline abi 🙂
5. Ära sina karju mehe peale ja ehk siiski saate millalgi rahulikult maha istuda ja rääkida. Üksteise süüdistamine teid ei aita ning kui olete juba lahku läinud, siis on teil vaja rääkida laste tulevikust, mitte enda minevikust…[/tsitaat]

Eksid. Mingi eneseuhkus võiks olla, et sellise mehega enam mitte ühtegi sõna vahetada. Miks peaks teemaalgataja arutama laste tulevikku isendiga, kes ei muretse nende oleviku pärast isegi? Mina ei räägiks selle \”mehega\” enam sõnagi ja kohe kindlasti ei kaasaks ma teda laste tuleviku planeerimisse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Hea õpetuslugu noortele naistele, kes ei oma kõrgharidust, sünnitavad palju lapsi ja elavad oma mehega vabas abielus.
Tark naine ei sünnita lapsi mehele, kes ei soovi abielluda ja võib igal päeval kodus lahkuda.
Kas laste sünnitunnistusel on vähemalt kirjutatud, kes on laste isa?
[/tsitaat]
Tead, mind ajab selline jama lihtsalt iiveldama, mida sa suust välja ajad!! Mida see abielu aitab? Läksin just lahku mehest, kellega olin abielus, kes ei tahtnud lahutada – nii tore oli ju mind türanniseerida ja minu kulul elada. Oman piisavalt haridust, mul on keskmisest paremini tasustatav töö ja tööpuudust pole karta. Küll aga olen nagu teemaalgatajagi ilma noorema lapse lasteaiakohast ning puhtalt seetõttu kolme alaealise lapsega raskustes. Minu lahutatud abikaasa teatas just telefoni teel elatishagist kuuldes, et ma pean nüüd edaspidi silmad lahti magama sest \”tema ju ÜTLES, et ma ei esita (loe: ei tohi esitada) kohtusse hagi. Mis sest, et olen kannatlikult oodanud 5 kuud, et ta oma lubadust täidaks ja midagigi maksaks. Paraku on tal ja kogu tema suguseltsil kahju lastele isegi puude alla kukkunud õunu tuua. Ja kõik on pealtnäha toredad inimesed – alles lahutades mehe ja ta sugulaste näed õiget nägu.

Nii et kuulan – KUIDAS see abielu ja haridus nüüd mind ajutistest raskustest päästma oleks pidanud? Tegelikuses oleksin ma olnud palju paremas sesisu, kui ma POLEKS abielus olnud- lahutus ja mehe väljasaamine abielu puhul on tunduvalt keerukam, kui vabaabielus olles. Mul oleks palju rohkem ressursse alles, kui ma poleks pidanud pidama aasta otsa võitlus süsteemiga, mille nimi on abielu, õiguslik sissekirjutus jne. Alles \”tänu\” lähenemiskeelu taotluse esitamisele sain inimese oma isiklikust majast välja.

Minu soovitus on hoopis naistele see – kasvatage oma poegadest vastutustundlikud mehed, kes hoolitsevad oma järeltulijate eest. Ütelge lahti oma täiskasvanud poegadest, kui nad teie lastelaste eest ei hoolitse. Sest nagu minu poolt näha on, on selliste meeste selja taga tigedate ja õelate naissugulaste hordid, kelle meelest täiskasvanud joodikmees on palju väärtuslikum kui väikesed armsad lapsed.

PS! Mis siis veel teha, kui naine loll on? Kas neile käib mingi eraldi klausel?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad sa seda või mitte, aga kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis see näitab, et ta ei taha enda peale kohustusi võtta. Mul on palju sõbrannasid, kes elasid vaba abielus, sünnitasid lapsed ja siis läksid mehega tülli ning mees lahkus kodust ära.
Abielu on siiski garantii, et mees nii kergesti ei lähe ära 😉
Kanad olete, et ei suutnud meest abielluda endaga. Miinustage niipalju kui viitsite,aga minu arvamus jääb samaks. Olen õnnelik abielus kõrghariduse ja hea tööga vene naine 😉
Ja me abiellusime sel põhjusel, et armastame teineteist, vaid mitte sel põhjusel, et jäin rasedaks. Esimene laps sündis abielu kolmandal aastal.[/tsitaat]
Vaata, sina ei oska kirjutada ja sinu suursaavutus võib tõesti olla tanu alla saamine ning mehe kinnihoidmine. Aga usu mind – perekoolis käib ka teisi abielunaisi, pole sina ainuke. Kujuta ette, on naisi, kes ise tahavad lahutada. Ja arvavad, et iga mees ei vääri kinnihoidmist.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad sa seda või mitte, aga kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis see näitab, et ta ei taha enda peale kohustusi võtta. Mul on palju sõbrannasid, kes elasid vaba abielus, sünnitasid lapsed ja siis läksid mehega tülli ning mees lahkus kodust ära.
Abielu on siiski garantii, et mees nii kergesti ei lähe ära 😉
Kanad olete, et ei suutnud meest abielluda endaga. Miinustage niipalju kui viitsite,aga minu arvamus jääb samaks. Olen õnnelik abielus kõrghariduse ja hea tööga vene naine 😉
Ja me abiellusime sel põhjusel, et armastame teineteist, vaid mitte sel põhjusel, et jäin rasedaks. Esimene laps sündis abielu kolmandal aastal.[/tsitaat]

Ja mul on sugulasi ja tuttavaid , kes on terve elu olnud niinimetatud vabaabielus; nüüdseks on lapsed täisealised ja isegi lapselapsed olemas.
Ja on ka tuttavaid, kes on saanud esimese lapse peale 10aastast abielu ja aasta jooksul on mees leidnud, et ta ei soovi enam naisest-lapsest midagi kuulda.

Mida me siis sellest järeldame.
Abielu ei ole mingi tagatis, et mees hakkab lastele tulevikus elatisraha maksma.
Teemaalgatajsele on siis küllaga häid nõuandeid antud: elatisavaldus sisse; niikui kohtult tuleb MÄÄRUS, siis sellega lähed pensioniametisse ja teed seal ELATISABI avalduse. Maksavad kinni 3 kuu elatise ( see nõutakse mehelt hiljem sisse).
KOV-ist uurida ehk saaksid väiksema lapse ikka lasteaeda.
Mees võib öelda, et tema ei maksa, seadused on siiski järjest rohkem laste poolt ja kui sihipäraselt tegutseda, siis saab elatisrahad kätte.

Ps. Olen 26ndat aastat abielus eesti naine; nelja lapse ema. Ja tuttavate näitel olen küllaga näinud, et abielu ei ole mingi garantii, et mees ära ei lähe.

Teemaalgataja, kus linnas sa elad?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad sa seda või mitte, aga kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis see näitab, et ta ei taha enda peale kohustusi võtta. Mul on palju sõbrannasid, kes elasid vaba abielus, sünnitasid lapsed ja siis läksid mehega tülli ning mees lahkus kodust ära.
Abielu on siiski garantii, et mees nii kergesti ei lähe ära 😉
Kanad olete, et ei suutnud meest abielluda endaga. Miinustage niipalju kui viitsite,aga minu arvamus jääb samaks. Olen õnnelik abielus kõrghariduse ja hea tööga vene naine 😉
Ja me abiellusime sel põhjusel, et armastame teineteist, vaid mitte sel põhjusel, et jäin rasedaks. Esimene laps sündis abielu kolmandal aastal.[/tsitaat]

Ahsoo. Palju õnne sulle. Meie oleme vabaabielus kanad, aga sina oled tegija, sest leidsid mehe, kes sinuga armastusest abiellus? Arvan, et räägi sellest oma õnnelikust abielust siis edasi kui sa 90ndat sünnipäeva koos sellesama abikaasaga pidada saad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad sa seda või mitte, aga kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis see näitab, et ta ei taha enda peale kohustusi võtta. Mul on palju sõbrannasid, kes elasid vaba abielus, sünnitasid lapsed ja siis läksid mehega tülli ning mees lahkus kodust ära.
Abielu on siiski garantii, et mees nii kergesti ei lähe ära 😉
Kanad olete, et ei suutnud meest abielluda endaga. [/tsitaat]

Tean mitmeid normaalseid, kõrgharidusega, kena välimusega ning suurema sissetulekuga mehi, kes elavadki vabaabielu ja ilma ei ole keegi millestki jäänud kuna abielus ei olda. See oleneb sellest, mis kellegi jaoks toimib, kuid paber ei hoia kedagi kinni, kullake. Kui mees tahab ära minna, ta läheb ja elu läheb edasi.