Teema: Jäin kolme lapsega üksi – mis edasi?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Naised, kui teil on pojad, siis minu arvates peamine on see, kui olete pojale andnud eluks kaasa õiglased väärtused, et ta teaks, mis on hea, mis halb. Seda peaks kahtlemata ka isad tegema oma laste suhtes ja see ei kehti ainult poegadele, vaid ka tütarde kasvatamisel. Aga midagi pole teha, lapsed saavad oma eeskujud ikkagi kodust kaasa ja kui on sellised isad, nagu siin teemaalgatuses, siis naine ja nende laste ema, püüa oma lastest kasvatada kõigest hoolimata tublid inimesed, kes oskaks enda kõrval teisi inimesi näha ja vastutaksid oma tegude eest ise. See on väga raske, üksi, kui pead vaatama, et neile kõik materiaalsedki asjad saad tagatud, aga see on väga vajalik. Mida rohkem sulgub peredes see ahel, nagu isa ees, nii poeg järel, seda vähem on meil tulevikus ka õnnetuid peresid ja lapsi (peamiselt ilma isata siis, mitte ilma emata). Pluss olen väga nõus siin natud soovitustega Sulle, teemaalgataja, küsi igal võimalikul juhul abi, seda ei saa häbeneda…[/tsitaat]
Vaidleks siiski vastu; ema ja perekond võivad olla eeskujuks, võivad kasvatada õigeid väärtushinnanguid, kuid lõpliku otsuse teeb inimne ise. Paraku soosib meie ühiskond sellist käitumist; miks muidu leiavad tihti isegi naised, et lapsed kuuluvad naise juurde ja mees ei peagi lapsi kuidagi toetama. Küllalt siin elatiseteemades nähtud, kus öeldakse, et \” ise pead hakkama saama oma lastega, mitte mehe käest raha nõudma\”.
Kui ühiskonna suhtumine rohkem muutuks, siis oleks kindlasti vähem neid mehi, kes oma lastega ei taha tegemist teha ja neid ei toeta.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Abielu ei tee mehest veel meest![/tsitaat]

ja naisest naist !

Ma tõesti taha targutada aga kust sellised mehed tulevad?Ja 3 last on tore aga kas mees üleöö muutus hoolimatuks tõpraks?

Olin kümme aastat tagasi samas seisus. Kah kolm last ja noorim 1a3k.

Hirmus aeg oli. Nüüd, tagasi vaadates –
esiteks – võta vastu igasugune lapsehoidmisabi, Sul on vaja oma aega. Otsi üles sõbrannad, kellele kogu valu välja kurta, meest kiruda, misiganes. Tee füüsilist trenni, ole omaette ja ela oma valu välja. Ära mängi kangelast.

teiseks – hakka sööma. Pane kasvõi äratus helisema ja söö (ka siis, kui isu ei ole)

kolmandaks – tegele lastega. Räägi nendega. Neil on väga raske. Luba neil oma tunded välja elada, ära ütle, et nii ei sobi /ei tohi. see on see punkt, millele mina oleksin pidanud rohkem rõhku panema.

neljandaks – mine tööle. Saab kergem – vähemalt mingi aja päevast pead muule mõtlema. Mina omal ajal palkasin lapsehoidja. Ei kahetse.

viiendaks – ametlikud asjad korda ajada (kinnisvaraküsimused, elatis, isal lastega kohtumiste kord jms)

kuuendaks – ütled endale kasvõi mitu korda päevas, et saad hakkama. Isegi kui see alguses uskumatuna tundub, hakkab see lõpuks tööle. Tegelikult ka, sa saad hakkama

seitsmendaks – kui väga raskeks läheb, otsi abi professionaalilt (psühholoog, psühhiaater, lastepsühholoog)

kaheksandaks – säilita eneseväärikus laste isaga suheldes. Kohtu temaga ainult niipalju, kui tõesti hädapärast vaja. Ära sõimle temaga, räägi ainult ametlikest asjadest, mida ta peab teadma (a la notariaegadest, elatisnõudest). Kui muidu ei suuda, võta enne tablett rahustit. Iseäranis hoidu kõiksugu kirjalikust suhtlemisvormist, mis musta stsenaariumi puhul kohtus sinu vastu võidakse kallutada.

Hea lugemine on \”Kui suhe lõpeb : kuidas lahutusest toibuda\” (Fisher on autor)
Sa saad hakkama. Kindlasti saad hakkama.

Omast kogemusest – ma poleks iial uskunud, et hingevalu võib nii suur olla. Varem olin seda pidanud lauluterialite väljamõeldiseks.
Aga sellega saab hakkama, mitte küll kiiresti ja kohe. Nii mõnedki asjad lõi see pauk paika, kõlab võiolla uskumatuna, aga enesehinnang on tõusnud ja ma tean, et kui ma selle üle elasin, siis saan muuga ka toime.
Uus suhe on ka ja parem kui eelmine.

Ja lõpetuseks neile, kes usvad abielu kinnihoidvasse jõusse – see võib igaühega juhtuda – mina olin oma laste isaga abielus olnud 15 aastat, viimane laps oli igarti oodatud ja planeeritud teisest soost lapsuke. Lihtsalt mõnikord lähebki 17 aastat, enne kui teist inimest viimseni tundma saad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma tõesti taha targutada aga kust sellised mehed tulevad?Ja 3 last on tore aga kas mees üleöö muutus hoolimatuks tõpraks?[/tsitaat]
Tead, ei muutu üleöö. Just vaikselt muutuvad. Ja algul proovitakse suhteid lappida, perenõustamises käia jne. Ei näe teise inimese sisse, kuidas need protsessid seal käivad. Selge on see, et inimesed muutuvad ja mitte alati paremuse poole. Vastutus lasub ikka sellele inimesel endal, mitte abikaasal ja tema valikutel. Silma on jäänud suhtumine, et \”naine valib endale mehe\” ja seega on mees nagu vastutusest vaba. Ma ei tea, ma olen vist rumal, aga mina mõtlesin küll, et meil oli see asi vastastikune ja ei valinud ma kuskilt mingis meeste väljapanekust tõutunnuste järgi meest. Polnud kaasas ei kasutusõpetust, tõutunnistust ega garantiid. Kas teistel on ja mina tõesti ainus loll? Ehk on siis tõesti kõik minu süü … võtan vist elatisenõude tagasi 🙂 – mina ta ju valisin, mis nõudeid mu talle siis ikka on õigus esitada …

KUBUJUSS- see on PEREFOORUM.
Mis puutub sellesse, et üksikemad keeravad oma pojad tuksi, siis nipalju kui mina tean neid mittekorraikke mehi, siis ükski neist ei ole üksikema laps. Samas on mul päris arvukalt tuttavaid ja ka paar sugulast, kes on üksikemana oma pojast väga vastutustundlikud inimesed kasvatanud. NT. üks mu tädi ei olnud küll üksikema aga lesk, jäi üksi 3 ja 5 aastase pojaga aga poisid on väga vastutustundlikud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ˇxxx[/tsitaat]

Mees jätab oma hädas naise üksi, ilma abita ja laseb jalga? Ja omaenda lapsed jätab ka veel sellise naisega?
Mis abielu see selline on? Rõõmus ja kurbuses, rikkuses ja vaesuses, õnnes ja õnnetused, kuni surm meid lahutab…

Siin tundub et mitmed probleemid on segi. Ehk siis kui sa elaks mehega koos ja mees käiks igapäev tööl, oleksid samas olukorras, kooliminemiseks ei ole last kuhugi jätta. Või lootsid, et mees jääb lapsega koju ? See on üks tüli põhjusi, et lootsid kooli minna ja mees hakkab last vaatama ? Lootsid, et mees maksab kinni lapsehoidja ? Selles mõnest vihjest jääb mulje, et tegemist on kahe kange heitlusega, kus kumbki sunnib teisele peale oma nägemust edasisest elust. Võimalik et ma eksin aga tundub et jutt käib mingitest muudest rahadest kui elatusmiinimumist. Ja kuna tülis inimesed väljendavad ennast absoluudi vormis, siis ongi hea öelda ,et rahasid ei saa. Ja ka jääb mulje, et selle mehe oma on ainult see väike laps, sest kui oleks elatud 10 aasta ringi koos, siis tavaliselt tekib ikkagi kiindumus lastesse. Ja pigem üritatakse siis otse lapsi toetada ja ema rahast ilma jätta.
Igaljuhul tasuks nüüd mõelda läbi, kas panustad mehega äraleppimisele või täiesti üksi edasiliikumisele. Kui tüli põhjuseks on erinevad nägemused edasiseks eluks, siis on ehk võimalik läbimõelda, et mis osas oled nõus kompromisse tegema ja mis osas mitte. Seda juhul kui mees ikkagi ka on nõus mingeid samme astuma. Kui selgub et mees ikkagi pole nõus leppima ja asju selgeks rääkima, siis tuleb sul õppida üksi edasiliikuma. Oma plaanidest kuhu mehe raha oli sisseplaanitud tuleb siis loobuda ja toetuda saad ainult oma vahenditele. Õnneks on sul vanematekodu näol vähemalt söök olemas. Nii et ilma tagalata sa ei ole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Usu või mitte aga kõik 3 last on mul ühe ja sama mehega tehtud ning koos oleme 12 aastat olnud.
Mehel ei ole selline töökoht, kus ta peab iga päev olema ning tänu sellele oleks saanud lapsega minu koolis käimise ajal olla.
Kas jäi midagi veel selgusetuks?[/tsitaat]

Ehk siis sa planeerisid oma mehe aja selliselt ära, et sina saaks kooli minna ? Ja seda ilma mehe nõusolekuta ? Ja nüüd on sul mure, et sa ei saa kooli ?
Siin on tegemist foorumiga, kus sina ei anna aru ja mina ei nõua sinult midagi. Sa oled andnud oma nägemuse mingist loost ja teised vastavad nii nagu arusaavad. Ja siin on alati kõik selgusetu. Igaüks kirjutab oma nägemust ja otsustama peab ikka inimene ise, mida ta oma eluga teeb. Igal inimesel on oma vaba tahe ja kellegi teisel ka omal naisel pole mingit õigust planeerida oma mehe aega. Kirjades on tunda, et sa ei talu üldse teistlaadi nägemust kui sinu enda oma. Eks nüüd on siis aeg seda õppida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Tahad sa seda või mitte, aga kui mees ei taha ametlikult abielluda, siis see näitab, et ta ei taha enda peale kohustusi võtta. Mul on palju sõbrannasid, kes elasid vaba abielus, sünnitasid lapsed ja siis läksid mehega tülli ning mees lahkus kodust ära.
Abielu on siiski garantii, et mees nii kergesti ei lähe ära 😉
Kanad olete, et ei suutnud meest abielluda endaga. Miinustage niipalju kui viitsite,aga minu arvamus jääb samaks. Olen õnnelik abielus kõrghariduse ja hea tööga vene naine 😉
Ja me abiellusime sel põhjusel, et armastame teineteist, vaid mitte sel põhjusel, et jäin rasedaks. Esimene laps sündis abielu kolmandal aastal.[/tsitaat]

Vabaabielus oleva kanana ütleksin, et enne hommikut pole vaja kireda.

Aa, et läksid mehega riidu ja kohe lahutama? Keegi ei lahuta teid mingi tüli peale ära. Ja kas tõesti ei tasu koosoldud aja ja ühiste laste nimel kompromisse teha? Võtke keegi vahendajaks ja rääkige ikka asjad läbi. Uskumatu, kui kergelt lõhutakse peresid ja loobitakse ähvardusi. Miinustajatele teadmiseks, et abielustaa¸i mul 26 aastat ja olnud nii häid kui halbu aegu. Kui iga riiu peale lahutama tormata, siis oleksime juba kümneid kordi lahus. Inimesed, oodake veidi nüüd ja rääkige omavahel!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aa, et läksid mehega riidu ja kohe lahutama? Keegi ei lahuta teid mingi tüli peale ära. Ja kas tõesti ei tasu koosoldud aja ja ühiste laste nimel kompromisse teha? Võtke keegi vahendajaks ja rääkige ikka asjad läbi. Uskumatu, kui kergelt lõhutakse peresid ja loobitakse ähvardusi. Miinustajatele teadmiseks, et abielustaa¸i mul 26 aastat ja olnud nii häid kui halbu aegu. Kui iga riiu peale lahutama tormata, siis oleksime juba kümneid kordi lahus. Inimesed, oodake veidi nüüd ja rääkige omavahel![/tsitaat]

Tõesti uskumatu, ei tea, mis liigub ühe mehe peas, kes kerglasega otsustab lapsi saab? Nii lihtne on mehele jalaga p…se anda, elatis jooksma saada ja siis halades kahe käega vasturindu tagudes ennast super emaks nimetada!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Hea õpetuslugu noortele naistele, kes ei oma kõrgharidust, sünnitavad palju lapsi ja elavad oma mehega vabas abielus.
Tark naine ei sünnita lapsi mehele, kes ei soovi abielluda ja võib igal päeval kodus lahkuda.
Kas laste sünnitunnistusel on vähemalt kirjutatud, kes on laste isa?
[/tsitaat]

Esiteks – kõrgharidus ei tähenda veel head sissetulekut. Pole lihtsalt saada haridusele vastavat ametikohta.
Teiseks – abielu ei hoia meest kinni ega sunni ka maksma midagi lastele. Ka abielus mehed kõnnivad samamoodi minema ja hoiduvad eemale lastele elatusraha maksmisest.
Kolmandaks, kui kõik naised oleks nii \”mõistlikud\”, et igaks juhuks ei sünnitagi lapsi, siis oleks meie rahvas ammu välja surnud.
Pigem tasuks meie naistel mõelda sellele, milliste väärtushinnangutega lapsi me üles kasvatame – mitte ainult poisse! Ka tüdrukuid!
Me saame seda olukorda muuta vaid läbi oma laste, et tuleviku ühiskonnas oleks vastutustundlikumad ja mõistlikumad inimesed.
Tänast olukorda me eriti muuta ei saa kahjuks 🙁

[small]kirke31 kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Just! Ka minu eksämm leiab, et tema pojakesel on uus pere ja mina ärgu nõudku mingit raha vaid vaadaku ise kuidas hakkama saan! Kusjuures, minu laste isal pole selles uues peres ühtki bioloogilist last – ainult naise lapsed!
Mida ongi oodata sellise suhtumisega ema pojalt… :([/tsitaat]

sellisega suhtlemisel pole ju mingit mõtet. kohtuga elatis pääle ja valmis.