[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olin kümme aastat tagasi samas seisus. Kah kolm last ja noorim 1a3k.
Hirmus aeg oli. Nüüd, tagasi vaadates –
esiteks – võta vastu igasugune lapsehoidmisabi, Sul on vaja oma aega. Otsi üles sõbrannad, kellele kogu valu välja kurta, meest kiruda, misiganes. Tee füüsilist trenni, ole omaette ja ela oma valu välja. Ära mängi kangelast.
teiseks – hakka sööma. Pane kasvõi äratus helisema ja söö (ka siis, kui isu ei ole)
kolmandaks – tegele lastega. Räägi nendega. Neil on väga raske. Luba neil oma tunded välja elada, ära ütle, et nii ei sobi /ei tohi. see on see punkt, millele mina oleksin pidanud rohkem rõhku panema.
neljandaks – mine tööle. Saab kergem – vähemalt mingi aja päevast pead muule mõtlema. Mina omal ajal palkasin lapsehoidja. Ei kahetse.
viiendaks – ametlikud asjad korda ajada (kinnisvaraküsimused, elatis, isal lastega kohtumiste kord jms)
kuuendaks – ütled endale kasvõi mitu korda päevas, et saad hakkama. Isegi kui see alguses uskumatuna tundub, hakkab see lõpuks tööle. Tegelikult ka, sa saad hakkama
seitsmendaks – kui väga raskeks läheb, otsi abi professionaalilt (psühholoog, psühhiaater, lastepsühholoog)
kaheksandaks – säilita eneseväärikus laste isaga suheldes. Kohtu temaga ainult niipalju, kui tõesti hädapärast vaja. Ära sõimle temaga, räägi ainult ametlikest asjadest, mida ta peab teadma (a la notariaegadest, elatisnõudest). Kui muidu ei suuda, võta enne tablett rahustit. Iseäranis hoidu kõiksugu kirjalikust suhtlemisvormist, mis musta stsenaariumi puhul kohtus sinu vastu võidakse kallutada.
Hea lugemine on \”Kui suhe lõpeb : kuidas lahutusest toibuda\” (Fisher on autor)
Sa saad hakkama. Kindlasti saad hakkama.
Omast kogemusest – ma poleks iial uskunud, et hingevalu võib nii suur olla. Varem olin seda pidanud lauluterialite väljamõeldiseks.
Aga sellega saab hakkama, mitte küll kiiresti ja kohe. Nii mõnedki asjad lõi see pauk paika, kõlab võiolla uskumatuna, aga enesehinnang on tõusnud ja ma tean, et kui ma selle üle elasin, siis saan muuga ka toime.
Uus suhe on ka ja parem kui eelmine.
Ja lõpetuseks neile, kes usvad abielu kinnihoidvasse jõusse – see võib igaühega juhtuda – mina olin oma laste isaga abielus olnud 15 aastat, viimane laps oli igarti oodatud ja planeeritud teisest soost lapsuke. Lihtsalt mõnikord lähebki 17 aastat, enne kui teist inimest viimseni tundma saad.[/tsitaat]
Mina soovitaks just igast vestlusest laste isaga jätta kirjalik jälg aga mõtle hoolikalt, mida kirjutad, sest tõesti kõike võib kasutada sinu vastu. Ole konkreetne, viisakas ja ilma emotsioonideta. Minu kogemus oli selline, et isa võitis kohtus, kuna hakkas vett sogama, et ma ei ole ta käest midagi küsinud ega palunudki. Tegelik aga oli see, et ta ei võtnud mu kõnesid isegi mitte vastu, kuidas ma küsida oleks saanud?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 08.09 22:35; 09.09 11:03;