Olen 13 aastat töötanud ühes kohas ja armastan oma tööd väga. Kolmapäevast jäin nn beebipuhkusele, sünnituseni jääb kuu.
Kuigi ma ju väga ootan seda meie esimest beebit ja olen õnnelik, on mu hinges nüüd järsku väga väga tugev tühjus ja tunnen, et midagi olulist, määravat ja suurt on mu elust kadunud.
Mind ei saa nimetada töönarkomaaniks, sest olen alati leidnud aega ka kõigeks muuks: õppimiseks töö kõrvalt, sõpradele, abikaasale, trenniks, matkamiseks, lugemiseks jne.
Raseduse tõttu on suurem osa tavapäraseid tegevusi praeguseks mu elust kadunud: trenni teha ja matkata ei jaksa enam, sõpradega kokku saan ka vähem, sest olen õhtuti nii läbi, nüüd lõppes töö…
Kas keegi on veel sedasi tundnud ja kas “saate üle” alles siis, kui beebi sünnib? Või jätkub see ka pärast beebi sündi?
Tekkis täitsa hirm uue elu ees, kuigi armastan oma beebit juba praegu väga.
Teema: Jäin nüüd koju ja tunnen end ehmatavalt
Aga ürita sõpradega päeval kokku saada, nt nende lõunapausi ajal. Kui keegi on veel lapsega kodus, mine külla. Külasta perekooli loenguid (isegi kui sul plaanis ei olnud, aga ajaviiteks), osta lapsele riideid kokku. Korrasta oma riidekappe – vaat akritiiliselt üle, mida sa arvad, et 2 aasta pärast tööl veel kannaksid või ei kannaks. Mõtle läbi oma riietevajadus peale lapse sündi – kas sul on midagi jalga panna, et nädalase lapsega oktoobris jalutama minna? Kui vanad püksid veel ei lähe jalga ja rasedusaegsed ei püsi ülal? Varu nt sooje retuuse. Mõtle, kas sul on koduseid riideid piisavalt, et olla päevadeviisi kodus – mind nt tabas sokikriis, sest tööl olin sukkade või nailonpõlvikutega ja seetõttu tavalisi sokke oli vähem 😀 Samuti suurenes imetamise ajal t-särkide vajadus – eriti alguses, kui rinnad tilkusid ja üksi kodus olles ei kandnud rinnapatju ka – mõnikord vahetasin päevas mitu korda pluusi, kui väga märjaks sai 😀
Mis puudutab meeleolu peale lapse sündi – loodan, et oled lugenud natukene kirjandust lapse sünni ja esimeste elukuude kohta ja tead, mis on sünnitusjärgne kurvameelsus. See ei ole sama, mis depressioon. Paljusid naisi tabab peale sünnitust kuni kuu aega kestev kurvameelsus. Minul oli 3 nädalat peale esimest last. Kui sa juba praegu tunned end masendununa, siis peale sünnitust võib asi veel hullem tunduda. Nutsin end igal õhtul vaikselt magama ja mõtlesin hirmunult – et kas see nüüd ongi mu elu, ainult lapse eest hoolitseda. Õnneks olin selle kohta eelnevalt lugenud ja kuna teadsin, millega tegemist, ajas see olukord mind samal ajal naerma. Võisingi päevas lambist iga asja peale nutma hakata jne. Aga see seisund möödus. Nüüd ootan 3. last 🙂
Kui tunned end kodus ka peale beebi sündi kuidagi mandunult, tegevusetult, siis kindlasti soovitan paarikuuse beebiga hakata käima nt beebivõimlemises, ujumises jne – siis saad vahepeal vähemalt teiste emade seltskonda, natukene nendega muljetada ja mis peamine – sul on tegevust.
See, mis Sa kirjeldasid, on täiesti normaalne. Seni on Su päevad kulgenud kindlas rütmis. Kui oled tööl käinud, siis on nö päev kirjas, et oled midagi asjalikku teinud. Nüüd aga Sa lihtsalt oled kodus ja pealtnäha ei tee midagi asjalikku/vajalikku. Mul olid enne esimese lapse sündi samad mõtted, et niiiiiiii igav oli ja päevad lihtsalt veeresid mööda. Lugesin küll raamatuid ja valmistusin beebi tulekuks, koristasin ja tegin süüa, aga ikka tundus, et päevad on tühjad ja lihtsalt mõõdusid. Kui aga beebi sündis, siis nautisin temaga kodus olemist väga, nüüd oli mul “eesmärk” kodus olemiseks-beebi eest hoolitsemine. Naudin siiamaani kodus olemist ja veel tööle ei kavatse minnna! 🙂
Mul on kolm last. Esimese lapse saamine on väga elumuutev kogemus. Mul oli peale esimest ka see eelnevalt mainitud kurvameelsus. Sellest räägitakse vähe tegelikult, aga sul võib olla pärast väga räbal tunne. Nagu oleksid sõjast läbi käinud. Mul oli konkreetselt iseendast kahju kuidagi. Mis kehast saab, kas nüüd olengi selline pehme. Sünnitus oli väga raske, verejooks kestis 3 kuud ja lahmas ikka korralikult. See oli mingis mõttes šokk, mis läbi tuli teha ja hormonaalsed muutused muidugi võimendavad seda kõike.
Aga kehaliselt tunned ennast paremalt juba varsti peale lapse sündi. Saad jälle normaalselt liikuda ja trenni teha. Laps toob palju uusi tegevusi ellu. Palju rõõmu loomulikult ka.
Ma olin ka enne lapsi pigem karjääri mutt ja olen ka alati nende vahepeal tööd edasi teinud. Üks ei välista teist. Ilmselt ma ei oleks neid juurde saanud kui mulle selline elu ei meeldiks. Sõbrad on mul muutunud ja kõrvale jäänud küll. Mul on nüüd rohkem lastega sõpru ja teistega nii väga ei lävi. Samas ka suguvõsa on suur, kellega suhtleme, et inimesi ümberringi meil jagub. See on minu valik, mille tingib muidugi ka ajapuudus. Olen introvert ja ei vaja nii või naa seda pidevat inimeste kontakti.
Aga puhka praegu. SSa ei peagi hetkel tegutsema. Ma olen jõudnud ilma lapseta dekreedis olla ainult paar nädalat. Ta võib tulla iga hetk ja elu ongi muutunud! Sul läheb pärast energiat vaja.
Mind valdasid sarnased tunded 1. lapsega. Ja ka mitmel mu sõbrannal. Elumuutus on ju 180 kraadi.
Eriti kurvaks tegi (lastetute)tuttavate (nende kelle arvamus üldse ei peaks korda minema) kommentaarid, et mis mul viga, saan kodus puhata… Nagu päriselt!?! Ma ei saanud isegi hommikuti kuuma kohvi juua… Ma olin 24/7 hõivatud beebiga, mu keha oli katki, laps ei võtnud algul ka piisavalt kaalu juurde (lisamured), ma igatsesin hommikusi koosolekuid ja kolleegidega lõunaid. Mu sõbrad tegid kohati plaane meid kaasamata… Ja seejuures oli mul maailma parim mees, kes töölt koju tulles tegi ise süüa, nunnutas beebit ja tegi temaga õhtused toimetused. Nädalavahetusel lubas mul kaua magada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma siis oleks ellu jäänud kui ma oleks olnud üksikema.
Sõpradega sai ka asi korda kui selgitasime, et jätku see otsustamine meie mureks, kuida ja kas me kuhugi tulla saame beebi kõrvalt või beebiga. Nad lihtsalt ei osanud kohaneda meie uue olukorraga esialgu. (Olime sõprade seas esimesed, kes lapse said.)
Ma ikka nutsin esimesed kuu aega vist üle päeva. Tundsin end täiesti läbikukkunud emana: mu rinnad ikka veel valutasid (kuigi mul polnud lõhesid ega mingeid muid probleeme, lihtsalt võttis harjumine kauem aega), mu laps oli kergkaaluline (õnneks oli normaalne perearst, kes ei käskinud lisa anda, sest laps 1kg kuus juurde ei võtnud. Mu laps ongi lihtsalt kõhnemat sorti, aga algus oli vaevaline.); ma ei tundnud lõpmatut armastust lapse vastu (see kasvas koos lapsega; algul ma ikka imestasin rohkem, et aa olengi nüüd lapsevanem); ma igatsesin tagasi tööle, sest siis oli kindel rütm ja haldasin oma elu. Lapsega kodus oli pidevalt kaos. Õnneks see lootusetu tunne läks mõne kuuga üle. Beebikooli minek aitas muidugi ka kaasa. Ideaalset koduperenaist minust muidugi ei saanud, aga olin parim ema oma lapsele ja õnnelik abikaasa mehele.
Laps aastaseks sai, pakuti töölt, et äkki ma soovin kodunt osa ajaga natukene nokitseda. Ja see loksutas kuidagi mu elu päriselt paika. Siis oli juba täiesti okei kodus olla.
Mul ainult 1 laps, aga peale tema sündi olin ka mina 2 nädalat vähemalt kuidagi kurb ja kõik tundus pea peale pööratud. Ütleks, et esimesed kuu või paar lausa oli raske, ses mõttes, et ma ei teadnud, kui väga mu jaoks on oluline see oma aeg.. Nüüd beebi sünniga nägin, et seda ei ole ja sellega oli väga raske harjuda. See on tõesti suur elumuutus. Aga mida aeg edasi, seda paremaks läheb.. Usu mind:) nagu öeldakse: inimene harjub kõigega. Ja nii ongi.
Raseduse ajal ma käisin palju tuttavate juures ja väljas söömas ja mehega spaades, siis tundus see kõik nii iseenesest mõistetav. Praegu ohkan, et millal uuesti nii vabalt kuskile minna saaks ????
Tean täpselt, mida tunned.Töötasin non stop 14 aastat jutti. Minul on laps aastane ja kui paljud ütlevad, et loksus kōik paari kuuga paika, siis mul mitte- siiamaani. Mul on laps paraku halva öise unega ka. Tundsin ja tunnen praegu ka, et mind justkui pole, oma aega, hobisid, meelelahutust. Midagi nagu on ka, aga see pole enam see. Mulle meeldis hommikul tööle minna, suhelda, kohvitada, tulla ōhtul koju, vōtta pokaal veini ja vaadata lemmiksaateid. Aga mingi hetk raseduse aeg ma nautisin pingevabat olemist kodus. Sai kaua magada jne.
Nüüd sätid kōik asjad lapse unepausidele, aga ei suuda end veel ōieti häälestadagi ōigele lainele, kui juba ärkab. See oli nii harjumatu, et ma ei saa ise enam otsustada, millal end pesta, kammida, lihtsalt olla. Mul pole suur sōbrannade ring ka ja enamus on tööpäevadel nagunii hōivatud. Nüüd olen teise lapse ootel ja ütlen ausalt, et kuigi beebi on väga oodatud, tabas mind veel hullem stress kui eelmine kord. Mind ootab ees väga suur töö iseendaga!
Aga ōnnelikke hetki on palju, siirust, armastust. Ja tegelikult see loebki.
Töötasin nonstop korraga 3-4 erineval töökohal 16a.
~2kuud ennem sünnitust hakkasin tundma tohutut kurbust, ahastust. Nutsin meeletult, võisin tunde nutta – nagu loobuksin millesti väga olulisest, armukadedus justkui asendajate suhtes – minu loodud toimivad süsteemid jne.
Rahu sain hoopis peale lapsesündi. Töö polnud enam tähtis. Meeletu armastus vaatas mulle otsa.
Hiljem hoopis tekkis vastupidi tunne – ei taha veel tööle, tahan olla kodus rahus lapsega. Nautida oma vaba graafikut.
Tööle naasin tegelikult 2kuud peale sünnitust. Sellel tööl olin ise endale tööandja ja sain sättida graafikut nii nagu ise tahtsin ja teha nii palju justkui tahtmist oli. Pinnaüür oli vaja ju siiski tasa teenida – olgu või kulud-tulud 50:50, midagi ikka. Samas oli hea vaheldus tunniks-kaheks kodust ära käia. Nii vahel oligi, et tegin mõnel kuul kokku 2-3h tööd või 10h.
Graafiku ja kellaajalisele tööle naasin kui laps 2.5aastat.
Hetkel tahaks taas koduseks jääda ja teeksin samasüsteemi.
Nö omaaega polnud väga ennem ka, sest see omaaeg oli ka täidetud tööga.Ärkasin 7 ja magama läksin 1-2 ringis öösel. Kogu päevad töötasin k a nädalavahetused. Õnneks üks töö oli justkui ka hobi ehk sellepärast pidasin niimoodi vastu.
Tagant järgi saan aru nüüd, et olin töönarkomaan. Ime et kokku ei kukkunud. Laps tuli ikka väga õigel ajal meie ellu ja pigem korrastas, mis on oluline ja mis mitte.
