Jalatallad valusad peale kõndmist või seismist. Võib-olla asi ka kehakaalus.
Varem kaalusin stabiilselt 60-62 kg. Peale lapse saamist ja lisaks koroona ajal kodus olemisest kogunesid lisakilod ja kaalusin 72 kg. Suurema kaaluga peale õues lihtsalt niisama kõndmist või toas seismist valutavad õhtul jalatallad, päkapadja ja kanna vaheliselt alalt, täpselt kaare osa valus/valutab. Tahaks masseerida ja mudida, et vähem valutaks. Kõige rohkem valutab poolest kannast kuni võlvi keskkohani.
Siis võtsin kaalust alla, kaalu uuesti 62-63 kg peale ja jalatallad enam ei valutanud. Ainult siis, kui raskete poekottide või raske seljakotiga jalutasin ehk kaal jalgadel jälle suurem.
Praeguseks on kaal veidi tagasi tulnud, 65 kg ja jälle need jalatalla võlvid häirivalt valutavad ja huugavad eriti õhtuti peale jalgadel olemist – närvi ajab 😀 Õhtul voodis und ootates paneb veel kõige rohkem tähele.
Varem motiveeris mind kaalust alla võtma just tallavalu, et vähem kaalu oleks jalgadel, välimus ei häirinudki piisavalt 😀
Mis värk olla võiks ja kuidas jalataldu vähem valutama saaks?
Lisan:
Kannan ilma võlvitoeta paljajalujalatseid. Kuid, kui mäletan, siis tavaliste toega talvesaabastega on ka jalatallad peale kõndimist mudimist nõudnud ja valusad olnud. Barefoot-iga isegi meeldis see rohkem, et läbi õhema talla maapind nagu “masseeris” kõndmise ajal taldu.
Ammu enne talla või kaalu probleeme, 6-8 aastat tagasi töötasin pikki päevi, mõnikord 12-15h püsti seistes, ühe kohapeal suht liikumatult seistes: Mainin, sest see ei ole veenilaienditele eriti hea, mitte et mul neid veel oleks. Sageli olid peale mõnda tööpäeva sääred turses ja magasin öösel spordikott jalgade all, et magades sääre turse kiiremini ära läheks. Lõpus hakkasin veenilaiendite ennetamiseks kõige nõrgemaid kompressioonisukkpükse kandma. Vist ei ole praeguse probleemiga seotud, aga igaks juhuks kirjutasin, sest ei tea kah.