Ma olen viimase 10 aasta jooksul olnud kontaktis 4 meesarstiga. Kaks omavanust jätsid täiesti külmaks. Aga kahte arsti, kes minust umbes 20 aastat vanemad mehed, olen nii armunud olnud, et endal on ka imelik.
Üks oli hambaarst, see läks ammu üle, aga mitu nädalat fantaseerisin ja ootasin uusi kohtumisi (juureravi oli).
Nüüd siis silmaarst. Ühine nimetaja on nende arstide juures see, et mõlemad ravivad midagi mu näol toimetades.Hambaarst oli väga õrn ja meeldivate liigutustega ja häälega. Silmaarst on ka nii sõbralik ja sümpaatne, rääkis kõik nii põhjalikult lahti, ei vaadanud kella, surus nii kaua mu kätt ja see oli meeldiv ja soe tugev käepigistus, nüüd ajaviiteks fantaseerin temast.
Mul on endal armuelus kõik korras, algusaja liblikaid enam pole, aga mehega on armastus, kirg ja kõik tundub õige. Kas see, et ma aegajalt vanematesse võõrastesse meestesse armun, on märk sellest, et mul pole kunagi isaga lähedast suhet olnud, ei tea. Isa on mulle väga armas, aga ta ei võtnud mind lapsena sülle, ei kallistanud, ei mänginud. Ta oli peres olemas, aga lasteteema oli puhtalt ema pärusmaa.
On väga imelik, et ma aegajalt vanemasse mehesse armun, sest ma reaalelus üldse ei sooviks nii palju vanemat meest. Mul on mitukümmend meeskolleegi, ma pole neist kellessegi armunud olnud. Või ongi nii, et mõne inimesega kohe ongi nii suur keemia ja see on juhus, et need on minust palju vanemad arstid?