Asi pole ju koera tõus vaid ikka omanikus, kes arvab, et tema koer on nii nunnu.
Meil võtsin naabrid ka paar aastat tagasi koera, aeda majal ümber pole (meie hoov õnneks aiaga) ja arvasid ka, et koer võiks ju hoovis üksi vabalt ringi joosta. Mitu korda sai märkust tehtud, et meil ju lapsed ikka suht väikesed, ei oska käituda, kui koer tänaval juurde jookseb – et miks ma pean enne lapse kooli saatmist käima aiapeal luuramas, ega nende koer lahti pole vmt.
Isegi se eei morjendanud neid, kui tegin märkuse selle kohta, et autoklaase puhastades (autop oli pargitud hoovist välja) hiilis nende koer mulle selja tagant üpris vaikselt ligi ja õnneks pöörasin end õigel hetkel – koeral oli sama jalgevahel ja ehk oleks selja tagant rünnanudki – aga kuna oli ikka noor koer, hakkas ilmselt kartma.
Ainus, mis lõpuks aitas, kui ükskord koos lapsevankriga hoovist välja kärutasin ja koer täiega mulle peale jooksis – õnneks sai peremees koera ikka kätte enne, kui peale hüppas – siis lõpuks mõistsin, et kui koer isegi peremehe juuresolekul võib rünnata, et ilmselt ei saa lahtiselt olla.
Kurb on see, et sellest sündmusest on aasta möödas, aga aeda pole ikka veel ümber – nüüd ongi koer õues olles keti otsas, kahju kohe. Õnneks lastakse tuppa ka ikka koera.
Miks ma koerale ei meeldi – ma tean täpselt – tegemist oli siis noore koeraga, kellel puudus turvaline kohta, turvaline aed hoovi ümber – aga mina kõndisin oma suure lapsevankriga pidevalt nende hoovi suunas (kuna tee läheb lihtsalt nii, et enda hoovi saamiseks ma esmalt kõnnin justkui nende maja poole, tupiktänava otsas). Ilmselgelt koer kartiski mind, aga no selles pole küll mina süüdi, et peremees ei loo oma loomale turvalisi tingimusi.