Teema: Jälle õõvastav koerarünnak

#4153940:

Aia ehitamine oleks olnud elementaarne. Ma ei saa sellest aru, et elavad seal juba mitmendat põlvkonda aga aeda ehitatud ei saa,

See õnnetus oleks võinud ju juhtuda ka aia olemasolu korral. Unustati värav lahti või julgeti väravast välja astuda. Ehk kui naabrite koerad hulguvad, siis peaksin ma endale ehitama aia ja väljaspool seda tohiksin liigelda ainult autoga? Halloooo, tulge maa peale selle ohvri süüdistamisega ometi. Kordan, õnnetus oleks võinud juhtuda ka õhtuse jalutuskäigu ajal.

#4154547:

Nentimine, et oleks võinud veel hullemini minna ja olemine tänulik selle eest, et ei läinud, ei ole kuidagi pidi juhtunu pisendamine.

Ütlemine, et kõik on ok ja kõik vigastused väikseks taandamine on. Sa ei luba teistele mingeid tundeid ega kurbust sellega. Või üldse õigust mingeid negatiivseid emotsioone omada seoses juhtunud traumaga ja saadud vigastusega. Tahad, et teine hakkaks kohe kõike jube positiivselt nägema ja muudkui liiguks rõõmsalt edasi, justkui poleks midagi juhtunud.

Olla kurb ja nördinud ei välista, et pole õnnelik selle eest, et veel hullemini ei läinud.

#4154557:

#4154544:

#4153940:

Aia ehitamine oleks olnud elementaarne. Ma ei saa sellest aru, et elavad seal juba mitmendat põlvkonda aga aeda ehitatud ei saa,

See õnnetus oleks võinud ju juhtuda ka aia olemasolu korral. Unustati värav lahti või julgeti väravast välja astuda. Ehk kui naabrite koerad hulguvad, siis peaksin ma endale ehitama aia ja väljaspool seda tohiksin liigelda ainult autoga? Halloooo, tulge maa peale selle ohvri süüdistamisega ometi. Kordan, õnnetus oleks võinud juhtuda ka õhtuse jalutuskäigu ajal.

See on tõesti haige, kuidas Eesti ühiskonnas lõputult ohvrit süüdistatakse. Oleks olnud aed ja näiteks saanud pureda selle väikse koeraga rihmas jalutades, siis oleks mõni jälle targutanud, et aga mis sa jalutad siis oma koeraga ringi, eriti kui tead, et võib liikuda lahtiseid koeri. Või mis sa üldse oma aiast välja tuled, kui tead, et naabritel koerad lahtiselt on.

Ise jalutasin ka küla vahel oma koertega (rihmas) ja olid paar elanikku, kes olid jube tigedad, et julgesin nende majast oma koeraga mööduda. Neil suured koerad, kellel aias püsimisega vist oli probleeme, sest olid vihased, kui möödusin. Üks ütles, et mis vean oma koera sealt mööda. Tegemist oli suhteliselt suure avaliku teega, kus liiklus ka arvestatav. Teine õiendas, et ega tema ei vastuta, kui tal koer üle aia hüppab. No ükskord hüppaski, aga minu koertega oli ta sõbralik ja jäi hoopis sappa tolgendama. No sellisel juhul ei vastuta mina, kui tema koer sedasi auto alla jääb. Teisest aiast ma aga enam mööduda ei julgenud, sest seal oli paar suurt ja tigeda olekuga kaukaaslast, kes aia najale väga tihedalt hüppasid ja see ei tundunud piisavalt kõrge ega tugev, et turvaline tunduda. Hakkasin käima kaarega üle põllu. Seda ka talvel suurte hangedega. Ebanormaalne ju. Ja omanikel oli õigust ülegi, et aga mida vean siis oma koera sealt mööda. Et nemad siis ei vastuta, kui tulevad 2 suurt kaukaaslast ja ründavad mind ja mu koera. Sama omaniku koer oli varasemalt kolanud aiast väljas ning hammustanud juba inimest.

See lahtiste koerte probleem on kahjuks seni tõsine probleem ja näitab, kui madal on inimeste vastutustunne.

Ma olen nii nõus! Meil on tõesti loomaomanikega väga suured probleemid.

#4154563:

#4154557:

#4154544:

#4153940:

Aia ehitamine oleks olnud elementaarne. Ma ei saa sellest aru, et elavad seal juba mitmendat põlvkonda aga aeda ehitatud ei saa,

See õnnetus oleks võinud ju juhtuda ka aia olemasolu korral. Unustati värav lahti või julgeti väravast välja astuda. Ehk kui naabrite koerad hulguvad, siis peaksin ma endale ehitama aia ja väljaspool seda tohiksin liigelda ainult autoga? Halloooo, tulge maa peale selle ohvri süüdistamisega ometi. Kordan, õnnetus oleks võinud juhtuda ka õhtuse jalutuskäigu ajal.

See on tõesti haige, kuidas Eesti ühiskonnas lõputult ohvrit süüdistatakse. Oleks olnud aed ja näiteks saanud pureda selle väikse koeraga rihmas jalutades, siis oleks mõni jälle targutanud, et aga mis sa jalutad siis oma koeraga ringi, eriti kui tead, et võib liikuda lahtiseid koeri. Või mis sa üldse oma aiast välja tuled, kui tead, et naabritel koerad lahtiselt on.

Ise jalutasin ka küla vahel oma koertega (rihmas) ja olid paar elanikku, kes olid jube tigedad, et julgesin nende majast oma koeraga mööduda. Neil suured koerad, kellel aias püsimisega vist oli probleeme, sest olid vihased, kui möödusin. Üks ütles, et mis vean oma koera sealt mööda. Tegemist oli suhteliselt suure avaliku teega, kus liiklus ka arvestatav. Teine õiendas, et ega tema ei vastuta, kui tal koer üle aia hüppab. No ükskord hüppaski, aga minu koertega oli ta sõbralik ja jäi hoopis sappa tolgendama. No sellisel juhul ei vastuta mina, kui tema koer sedasi auto alla jääb. Teisest aiast ma aga enam mööduda ei julgenud, sest seal oli paar suurt ja tigeda olekuga kaukaaslast, kes aia najale väga tihedalt hüppasid ja see ei tundunud piisavalt kõrge ega tugev, et turvaline tunduda. Hakkasin käima kaarega üle põllu. Seda ka talvel suurte hangedega. Ebanormaalne ju. Ja omanikel oli õigust ülegi, et aga mida vean siis oma koera sealt mööda. Et nemad siis ei vastuta, kui tulevad 2 suurt kaukaaslast ja ründavad mind ja mu koera. Sama omaniku koer oli varasemalt kolanud aiast väljas ning hammustanud juba inimest.

See lahtiste koerte probleem on kahjuks seni tõsine probleem ja näitab, kui madal on inimeste vastutustunne.

Ma olen nii nõus! Meil on tõesti loomaomanikega väga suured probleemid.

Ma ei tea, et Eestis oleks koeraomanikega tervikuna suured probleemid. Pigem on ikka nii, et enamik koeraomanikke on väga vastutustundlikud ja teadlikud ning väike osa on probleemseid.

#4154597:

#4154563:

#4154557:

#4154544:

#4153940:

Aia ehitamine oleks olnud elementaarne. Ma ei saa sellest aru, et elavad seal juba mitmendat põlvkonda aga aeda ehitatud ei saa,

See õnnetus oleks võinud ju juhtuda ka aia olemasolu korral. Unustati värav lahti või julgeti väravast välja astuda. Ehk kui naabrite koerad hulguvad, siis peaksin ma endale ehitama aia ja väljaspool seda tohiksin liigelda ainult autoga? Halloooo, tulge maa peale selle ohvri süüdistamisega ometi. Kordan, õnnetus oleks võinud juhtuda ka õhtuse jalutuskäigu ajal.

See on tõesti haige, kuidas Eesti ühiskonnas lõputult ohvrit süüdistatakse. Oleks olnud aed ja näiteks saanud pureda selle väikse koeraga rihmas jalutades, siis oleks mõni jälle targutanud, et aga mis sa jalutad siis oma koeraga ringi, eriti kui tead, et võib liikuda lahtiseid koeri. Või mis sa üldse oma aiast välja tuled, kui tead, et naabritel koerad lahtiselt on.

Ise jalutasin ka küla vahel oma koertega (rihmas) ja olid paar elanikku, kes olid jube tigedad, et julgesin nende majast oma koeraga mööduda. Neil suured koerad, kellel aias püsimisega vist oli probleeme, sest olid vihased, kui möödusin. Üks ütles, et mis vean oma koera sealt mööda. Tegemist oli suhteliselt suure avaliku teega, kus liiklus ka arvestatav. Teine õiendas, et ega tema ei vastuta, kui tal koer üle aia hüppab. No ükskord hüppaski, aga minu koertega oli ta sõbralik ja jäi hoopis sappa tolgendama. No sellisel juhul ei vastuta mina, kui tema koer sedasi auto alla jääb. Teisest aiast ma aga enam mööduda ei julgenud, sest seal oli paar suurt ja tigeda olekuga kaukaaslast, kes aia najale väga tihedalt hüppasid ja see ei tundunud piisavalt kõrge ega tugev, et turvaline tunduda. Hakkasin käima kaarega üle põllu. Seda ka talvel suurte hangedega. Ebanormaalne ju. Ja omanikel oli õigust ülegi, et aga mida vean siis oma koera sealt mööda. Et nemad siis ei vastuta, kui tulevad 2 suurt kaukaaslast ja ründavad mind ja mu koera. Sama omaniku koer oli varasemalt kolanud aiast väljas ning hammustanud juba inimest.

See lahtiste koerte probleem on kahjuks seni tõsine probleem ja näitab, kui madal on inimeste vastutustunne.

Ma olen nii nõus! Meil on tõesti loomaomanikega väga suured probleemid.

Ma ei tea, et Eestis oleks koeraomanikega tervikuna suured probleemid. Pigem on ikka nii, et enamik koeraomanikke on väga vastutustundlikud ja teadlikud ning väike osa on probleemseid.

Minu kogemus on teistsugune ja mulle tundub, et meil on päris palju probleemseid koeraomanikke.

mulle ei tundunud hetkekski, et Sandra vinguks ja halaks, täiesti vastupidi. mõtlesin tema adekvaatset juttu kuulates, et ta kas on emotsionaalselt väga küps, mis ei ole tema vanust arvestades tõenäoline või ta on juhtunust (surmalähedane kogemus siiski) käesoleva ajani emotsionaalselt tuim ning tunded tekivad millalgi hiljem, kui psüühika on taastunud ja hakkab tavalist rada liikuma. kui tema seisund on selline, siis pole ka jutul, et vaata, kui hästi sul läks – ei surnudki 24-aastaselt ära, mõtet, sest inimene ei ole tuimuse tõttu võimeline positiivseid tundeid kogema.
on ka muidugi kolmas variant olemas, et inimene teeb ennast rahustitega hetkeks ekraani-kõlbulikuks ning rahustite mõju lõppedes, elab oma väga rasketes emotsioonides edasi.

#4154305:

#4154233:

#4154207:

#4154183:

#4154127:

#4154125:

#4154076:

Kahju, et Sandral relva ei olnud.

Mõni sõbranna on siin täiesti mõistuse kaotanud.

Ma ei ole ta sõbranna, ma ei tunne teda üldse, aga antud naine jäi oma peanahast ilma ja juustest ning sai korraliku trauma.

Jah, mul on kahju, et tal ei olnud enesekaitseks midagi vänget.

Kõrv oli mu meelest nagu peamine kaotus siiski, ei? Juuksed kasvavad tagasi.

Juuksed kasvavad tagasi? Sa ikka tead, mis ta peaga juhtus? Ta peab peanahka kasvatama kõigepealt.

No näha siiski oli, et see juusteta laik ei olnud väga suur, küllap see laheneb, Juuksed olid tal paksud, kasvavad uuesti ja katavad selle laigu.

Minu jaoks oli veider kuulata seda hala poisipea üle. Kõrva puudumine tundub ma jaoks palju suurema kaotusena.

Sa oled ikka empaatiavõimetu ja südametu inimene. Ei tea palju ise halaksid, kui su peas oleks üks 15cm täiesti karvutu laik ja lisaks veel palju arme, kus karvad ei kasva. Väga kohatu nimetada seda halvaks!

Tegemist on väga noore ja väga ilusa tüdrukuga, kel olid varem väga ilusad pikad juuksed. Ma ei saa aru, kui rumal peab olema, et mitte aru saada, kuidas selline asi naisterahvale mõjub, kui välimuses selline muutus toimub. Täpselt samamoodi elavad naised üle keemiaravi tõttu juuste kaotust. Tal tõmmati suur lapp nahka täielikult peast ära. Mis väike laiguke. On ju selgelt näha, et ala on päris korralik. Seda ei varja midagi juuksed ära. Natuke pead liigutad on kohe see suur karvutu latakas näha. Lisaks ta ütles ise ka, et tal on vaid üks väiksem ala peaküljel, mis täiesti puutumatuks jäi. Ülejäänud pea on selliseid väiksemaid arme täis. Ja fotodelt oli näha, et ei jäänud ilma tervest kõrvast, vaid kõrvanibust ja ka ülevalt mingist osast. Tundus, et põhiline osa kõrvast on siiski alles. Aga selline muutus mõjubki rängalt, kui oled noor ja ilus ning välimus on su jaoks tähtis osa enesehinnangust. Lisaks on ju kõik käed ja jalad täis rohkeid suuremaid ja väiksemaid arme.

Lihtsalt kohatu ilkumine. Perekool oma headuses. Inimene puretakse peaaegu surnuks, tal tõmmatakse peast nahk ära ja pool kõrva ära ja siis ikka tullakse siin ilkuma, et näe, polnud midagi nii puhtad, tüli kestnud neil aastaid ja mis see loll siis filmis ja jooksma hakkas ja üleüldse miks aeda polnud. Uskumatu ikka, kui südametud ja pahatahtlikud võivad mõned olla. Kui sõbrad lükkavad teise vette ja ta selle tagantjärjel sureb, siis hakatakse ka õigustama, et no tavaline nali ju. Mõni siin tuleks tõesti vastutusele võtta oma kommentaaride eest. Kuskilt peaks ikkagi piir jooksma.

Naised, keda pole loodus erilise iluga õnnistanud või kes lihtsalt ei pööra oma välimusele tähelepanu, neile ongi “mis haldab oma poisipea pärast”.

See tüdruk sai eluaegse trauma ja märgi välimusele. Ei kujuta ette, kuidas ta edaspidi tunneb nähes suuri koeri.

Arvan, et tunneb  end normaalselt suurte koerte juuresolekul ja ilmselt juba praegu. Miks? Sest saatest jäi mulje, et tegemist on aruka ja hea loomi armastava noore inimesega, kes on kahe jalaga maas ja suudab aru saada põhjuse-tagajärje seosest ning ei laienda aset leidnud juhtumit kogu koerkonnale ja oma ülejäänud elule. Erinevalt sinust, kes sa tegeled ainult halaga, nagu ka paljud teised siin. Kogu see pere võiks teile eeskujuks olla oma positiivsusega.

#4154639:

Osad arvavad, et kui külas on kuskil suured koerad, siis ei tohiks igaks juhuks lapsigi saada, mõtle, hakkavad äkki OMA aias kilkama või jooksma, äkki mängivad OMA aias veesõda. Ei tohiks suvel aias grillipidugi pidada, kuna kõik eelpool nimetatu võib külakoeri äkki ärritada ja igasugune ründamine oleks seejuures põhjendatud (kuna 100m pealt filmiminegi oli siin mõne arvates provotseeriv tegevus). Saan aru, et maal ei tohi kiiruga bussilegi joosta, sest koerad jooksevad lahtiselt ringi ja võivad sind pureda ja rünnata, ehk ära tappagi ja see oleks justkui ok, sest ise olid süüdi. Koerad tuleb ikka ühiskonda sulanduda, mitte et kõigil teistel peab elu seisma jääma ja külarahvas peab oma toas peidus olema, kui mõnel naabril koer on.

Vabandust, aga mingit OMA AEDA ei ole, kui ala on piiramata. Rääkimata sellest, et kuidas saad sa üldse öelda, et oled “oma aias”, kui aeda kui sellist ju pole 😀 Maksimaalselt oled oma maja ees.

Ja veelkord, kui antud juhtumi korral oleks olnud OMA AED, siis oleks ehk traagika olemata.

#4154695:

Mul tekkis küsimus, et ilmselgelt sajad inimesed on annetanud otse Sandra kontole (Facebookis on tema konto jagamisi tuhandeid olnud) ja ta sai saatelt 5000 eurot, siis kuidas asjad raha taha jäävad? Kas Haigekassa ei maksa? Kas annetatud rahast ei piisa taastamiseks? Eestis käib enamus taastamist läbi Tervisekassa, saab ka eraldi avalduse teha ja see vaadatakse läbi ja tihti eraldatakse raha. Mul on olnud koerarünnaku tõttu samasugused haavad jalgadel nagu saates nägin, need õmmeldi kokku ja hiljem sain armiravi, muud jalgadele ei tehtud kuigi mõned haavad olid mul väga sügavad ja lihased said kõvasti muljuda. Peanaha teema tundub keeruline, aga meil on mitme kliiniku lehel hinnakirjad väljas, võib-olla ta ei ole paremate ja suuremate kliinikutega rääkinud?

Ära pea teda saamatuks, et ei ole rääkinud. On ja mitmete erinevatega. Kõrva Eestis ei taastata ja peanahaga on selline teema, et isegi implantaadiga venitades ei veni nahk nii palju, et saaks kõik see ala kaetud. Siirdatud reienahale aga juuksed kasvama ei pruugi hakata, sest juuksejuurel pole õiget kasvukohta. Talle siirdati praegu natuke oma juukseid selle siirdatud reienaha peale ja sügiseks on teada, kas hakkavad kasvama ehk on väga tõenäoline, et tal jääbki lõpuks pähe juusteta ala!
Raha osas võin nii palju öelda, et see summa, mis kohe peale õnnetust kogunes ei olnud üldse nii suur, kui Sa ilmselt ette kujutad. Ja juhin tähelepanu ka sellele, et tema ei olnud üldse kursis, et tema küla rahvas teeb ürituse, kus talle raha kogutakse ja selle ürituse kuulutus mööda FBd ringlema hakkas.
Tavalise ravi maksab loomulikult Tervisekassa, aga iluopid sinna alla tõenäoliselt ei käi. Meil ei maksta krooniliselt haigete laste ega osade vähihaigetegi ravi kinni ju. Miks peaks siis kellegi kõrva taastamist makstama?
Välismaal opid aga maksavad ilmselgelt hingehinda + reis.
Ta on siiralt tänulik kõikidele ja rõõmustab, et inimesed on nii hoolivad ja osavõtlikud.
Ma loodan, et ta seda teemat siin eespool olevatelt lehtedelt kunagi lugema ei satu, las talle jääb see arvamus.

#4154688:

Arvan, et tunneb  end normaalselt suurte koerte juuresolekul ja ilmselt juba praegu. Miks? Sest saatest jäi mulje, et tegemist on noore, kaks jalga maas, aruka inimesega, kes suudab aru saada põhjuse ja tagajärje seosest ning ei laienda seda kogu koerkonnale ja oma ülejäänud elule. Erinevalt sinust, kes tegeleb ainult halaga, nagu ka paljud teised siin. Kogu see pere võiks teile eeskujuks olla oma positiivsusega.

Kusjuures Sul on täiesti õigus! Nii tema kirjelduse kui ka muus osas. Ta ei karda koeri, kui need on koos omanikuga.

#4154644:

mulle ei tundunud hetkekski, et Sandra vinguks ja halaks, täiesti vastupidi. mõtlesin tema adekvaatset juttu kuulates, et ta kas on emotsionaalselt väga küps, mis ei ole tema vanust arvestades tõenäoline või ta on juhtunust (surmalähedane kogemus siiski) käesoleva ajani emotsionaalselt tuim ning tunded tekivad millalgi hiljem, kui psüühika on taastunud ja hakkab tavalist rada liikuma. kui tema seisund on selline, siis pole ka jutul, et vaata, kui hästi sul läks – ei surnudki 24-aastaselt ära, mõtet, sest inimene ei ole tuimuse tõttu võimeline positiivseid tundeid kogema.

on ka muidugi kolmas variant olemas, et inimene teeb ennast rahustitega hetkeks ekraani-kõlbulikuks ning rahustite mõju lõppedes, elab oma väga rasketes emotsioonides edasi.

Ka Sul on õigus. Ta ei vingu ega hala. Ta on väga optimistlik ja positiivne. Ülejäänud Sinu kommentaarile kirjutan kahe käega alla. Olen ka ise seda mõelnud, et ta on veel tuim ja psüühika sassis.
Ta arvas päriselt, et ta sureb ära! See noor inimene on üle elanud surmahirmu!
Pool aastat pidavat olema see aeg inimestel, kuni psüühika taastub ja siis võib inimene koost laguneda. Ta saab ka teraapiat praegu, et ehk läheb kõik hästi.

Mis puutub nende koerte omanikku, siis võimalik, et kohus kunagi mõistab temalt välja need ravikulude summad, aga sinna läheb mitu aastat. Mind häiris ka, et saates seda üldse ei puudutatud, aga see on juba saate tegijate möödapanek.
Koerad muide ei hulkunud kunagi, kui omanik kodus oli, seega tundsid nad oma territooriumit väga hästi.
Ka sel õhtul ei olnud omanikku kodus.

Miks seal saates? Teda kutsuti mitu korda enne, kui ta nõustus ja tal oli selleks oma tingimus, et läheb. Ta soovis, et leitaks, kes kõrva korda teeb ja seda talle ka lubati.
Parukas oli talle täielik üllatus, samuti raha.

PS. Nüüd vast said põletavamad küsimused vastuse ja rohkem ma seda teemat lahti ei kirjuta.

Selgelt öeldi ju välja, et sellist kõrva taastamist Eestis teha ei saa.

Mitte keegi ei käse ju annetada. Surmani tyytavad juba àra need vingumises. Mina ei jää vaesemaks annetatud paarikümnest eurist ja minu pärast pangu Sandra kasvõi geelkyyned minu raha eest omale. Ta on kõike seda ja veelgi rohkem väärt. Lihtsalt nii hea meel on, et tema ilus nàgu on alles. Kyll kõik muu saab ka korda

#4154688:

#4154305:

#4154233:

#4154207:

#4154183:

#4154127:

#4154125:

#4154076:

Kahju, et Sandral relva ei olnud.

Mõni sõbranna on siin täiesti mõistuse kaotanud.

Ma ei ole ta sõbranna, ma ei tunne teda üldse, aga antud naine jäi oma peanahast ilma ja juustest ning sai korraliku trauma.

Jah, mul on kahju, et tal ei olnud enesekaitseks midagi vänget.

Kõrv oli mu meelest nagu peamine kaotus siiski, ei? Juuksed kasvavad tagasi.

Juuksed kasvavad tagasi? Sa ikka tead, mis ta peaga juhtus? Ta peab peanahka kasvatama kõigepealt.

No näha siiski oli, et see juusteta laik ei olnud väga suur, küllap see laheneb, Juuksed olid tal paksud, kasvavad uuesti ja katavad selle laigu.

Minu jaoks oli veider kuulata seda hala poisipea üle. Kõrva puudumine tundub ma jaoks palju suurema kaotusena.

Sa oled ikka empaatiavõimetu ja südametu inimene. Ei tea palju ise halaksid, kui su peas oleks üks 15cm täiesti karvutu laik ja lisaks veel palju arme, kus karvad ei kasva. Väga kohatu nimetada seda halvaks!

Tegemist on väga noore ja väga ilusa tüdrukuga, kel olid varem väga ilusad pikad juuksed. Ma ei saa aru, kui rumal peab olema, et mitte aru saada, kuidas selline asi naisterahvale mõjub, kui välimuses selline muutus toimub. Täpselt samamoodi elavad naised üle keemiaravi tõttu juuste kaotust. Tal tõmmati suur lapp nahka täielikult peast ära. Mis väike laiguke. On ju selgelt näha, et ala on päris korralik. Seda ei varja midagi juuksed ära. Natuke pead liigutad on kohe see suur karvutu latakas näha. Lisaks ta ütles ise ka, et tal on vaid üks väiksem ala peaküljel, mis täiesti puutumatuks jäi. Ülejäänud pea on selliseid väiksemaid arme täis. Ja fotodelt oli näha, et ei jäänud ilma tervest kõrvast, vaid kõrvanibust ja ka ülevalt mingist osast. Tundus, et põhiline osa kõrvast on siiski alles. Aga selline muutus mõjubki rängalt, kui oled noor ja ilus ning välimus on su jaoks tähtis osa enesehinnangust. Lisaks on ju kõik käed ja jalad täis rohkeid suuremaid ja väiksemaid arme.

Lihtsalt kohatu ilkumine. Perekool oma headuses. Inimene puretakse peaaegu surnuks, tal tõmmatakse peast nahk ära ja pool kõrva ära ja siis ikka tullakse siin ilkuma, et näe, polnud midagi nii puhtad, tüli kestnud neil aastaid ja mis see loll siis filmis ja jooksma hakkas ja üleüldse miks aeda polnud. Uskumatu ikka, kui südametud ja pahatahtlikud võivad mõned olla. Kui sõbrad lükkavad teise vette ja ta selle tagantjärjel sureb, siis hakatakse ka õigustama, et no tavaline nali ju. Mõni siin tuleks tõesti vastutusele võtta oma kommentaaride eest. Kuskilt peaks ikkagi piir jooksma.

Naised, keda pole loodus erilise iluga õnnistanud või kes lihtsalt ei pööra oma välimusele tähelepanu, neile ongi “mis haldab oma poisipea pärast”.

See tüdruk sai eluaegse trauma ja märgi välimusele. Ei kujuta ette, kuidas ta edaspidi tunneb nähes suuri koeri.

Arvan, et tunneb end normaalselt suurte koerte juuresolekul ja ilmselt juba praegu. Miks? Sest saatest jäi mulje, et tegemist on aruka ja hea loomi armastava noore inimesega, kes on kahe jalaga maas ja suudab aru saada põhjuse-tagajärje seosest ning ei laienda aset leidnud juhtumit kogu koerkonnale ja oma ülejäänud elule. Erinevalt sinust, kes sa tegeled ainult halaga, nagu ka paljud teised siin. Kogu see pere võiks teile eeskujuks olla oma positiivsusega.

Sa võiksid tõesti ometi kord vait jääda. Muidu ehk kunagi satub Sandra siia ja loeb su nõmedaid üllitisi. Saad aru, et ei saa avalikult valimatult igasugust jura välja ajada. See on kõigile nähtav ja võib teha inimestele haiget. Mingitel teemadel võiks ilmumise ometi lõpetada. Eks seda ole näha, kui positiivseks ise jääd, kui mingisse raskesse õnnetusse satud. Seni ole vait ja ära õpeta, kuidas keegi asju kogema peab.

Ma pole midagi halanud, vaid rõhutanud, et inimesel on täielik õigus tunda, mida ta tunneb. Meie ei tea, mida ta koges ja tunneb. Seda enam võiks vait olla ja mitte süüdistada inimest haldamises, kui tahab et ta peas poleks suur karvutu latakas ja kõrv näeks enam-vähem tavapärane välja.

Seda ju praegu ütled, sest ma pole midagi halanud, vaid öelnud, et oligi raske ja traumeeriv õnnetus ja ongi raske vigastus ja inimesel on õigus negatiivseid tundeid tunda. Sina nimetad seda haldamiseks ja käsid kõigil muudkui kohe ja ainult positiivne olla. Parem ole vait. Ja lõpeta targutamine. Panid kohe selle aiatargutuse ka otsa. Justkui aia puudumine annaks õiguse et iga loom ja inimene võib valimatult inimese koduterritooriumil käia ja pureda. Mul endal oli maal ridaelamus elades juhtum kus ükskord ei saanud kodutrepist alla, sest naabermaja koer oli jälle lahti ja jooksis mulle trepi alla vastu, haukus ja lõrises. Kindlasti selles ka ise süüdi. Mis mõttes ei pane oma ridaka sissesõidule ka aeda ette. Muidu võivadki koerad valimatult ringi joosta ja teisi pureda.

#4154688:

#4154305:

#4154233:

#4154207:

#4154183:

#4154127:

#4154125:

#4154076:

Kahju, et Sandral relva ei olnud.

Mõni sõbranna on siin täiesti mõistuse kaotanud.

Ma ei ole ta sõbranna, ma ei tunne teda üldse, aga antud naine jäi oma peanahast ilma ja juustest ning sai korraliku trauma.

Jah, mul on kahju, et tal ei olnud enesekaitseks midagi vänget.

Kõrv oli mu meelest nagu peamine kaotus siiski, ei? Juuksed kasvavad tagasi.

Juuksed kasvavad tagasi? Sa ikka tead, mis ta peaga juhtus? Ta peab peanahka kasvatama kõigepealt.

No näha siiski oli, et see juusteta laik ei olnud väga suur, küllap see laheneb, Juuksed olid tal paksud, kasvavad uuesti ja katavad selle laigu.

Minu jaoks oli veider kuulata seda hala poisipea üle. Kõrva puudumine tundub ma jaoks palju suurema kaotusena.

Sa oled ikka empaatiavõimetu ja südametu inimene. Ei tea palju ise halaksid, kui su peas oleks üks 15cm täiesti karvutu laik ja lisaks veel palju arme, kus karvad ei kasva. Väga kohatu nimetada seda halvaks!

Tegemist on väga noore ja väga ilusa tüdrukuga, kel olid varem väga ilusad pikad juuksed. Ma ei saa aru, kui rumal peab olema, et mitte aru saada, kuidas selline asi naisterahvale mõjub, kui välimuses selline muutus toimub. Täpselt samamoodi elavad naised üle keemiaravi tõttu juuste kaotust. Tal tõmmati suur lapp nahka täielikult peast ära. Mis väike laiguke. On ju selgelt näha, et ala on päris korralik. Seda ei varja midagi juuksed ära. Natuke pead liigutad on kohe see suur karvutu latakas näha. Lisaks ta ütles ise ka, et tal on vaid üks väiksem ala peaküljel, mis täiesti puutumatuks jäi. Ülejäänud pea on selliseid väiksemaid arme täis. Ja fotodelt oli näha, et ei jäänud ilma tervest kõrvast, vaid kõrvanibust ja ka ülevalt mingist osast. Tundus, et põhiline osa kõrvast on siiski alles. Aga selline muutus mõjubki rängalt, kui oled noor ja ilus ning välimus on su jaoks tähtis osa enesehinnangust. Lisaks on ju kõik käed ja jalad täis rohkeid suuremaid ja väiksemaid arme.

Lihtsalt kohatu ilkumine. Perekool oma headuses. Inimene puretakse peaaegu surnuks, tal tõmmatakse peast nahk ära ja pool kõrva ära ja siis ikka tullakse siin ilkuma, et näe, polnud midagi nii puhtad, tüli kestnud neil aastaid ja mis see loll siis filmis ja jooksma hakkas ja üleüldse miks aeda polnud. Uskumatu ikka, kui südametud ja pahatahtlikud võivad mõned olla. Kui sõbrad lükkavad teise vette ja ta selle tagantjärjel sureb, siis hakatakse ka õigustama, et no tavaline nali ju. Mõni siin tuleks tõesti vastutusele võtta oma kommentaaride eest. Kuskilt peaks ikkagi piir jooksma.

Naised, keda pole loodus erilise iluga õnnistanud või kes lihtsalt ei pööra oma välimusele tähelepanu, neile ongi “mis haldab oma poisipea pärast”.

See tüdruk sai eluaegse trauma ja märgi välimusele. Ei kujuta ette, kuidas ta edaspidi tunneb nähes suuri koeri.

Arvan, et tunneb end normaalselt suurte koerte juuresolekul ja ilmselt juba praegu. Miks? Sest saatest jäi mulje, et tegemist on aruka ja hea loomi armastava noore inimesega, kes on kahe jalaga maas ja suudab aru saada põhjuse-tagajärje seosest ning ei laienda aset leidnud juhtumit kogu koerkonnale ja oma ülejäänud elule. Erinevalt sinust, kes sa tegeled ainult halaga, nagu ka paljud teised siin. Kogu see pere võiks teile eeskujuks olla oma positiivsusega.

Sa vist ei vaadanud saadet? Ta ju ise ütles, et seda Sandrat, kes enne oli, seda ei ole enam. Sa üldse kujutad ette, mis tunne on, kui sa lamad poolteadvusetuna, ilma peanahata, maas ja saad aru, et need on ilmselt viimased hetked sul enne surma? Kujutad sa üldse ette, mis eluaegse trauma see jätab? Isegi siis, kui ta elukaaslane oli ta poolelutu keha maast sülle võtnud, üritasid need koerad teda mehe sülest tagasi rebida, et oma tapatöö lõpuni viia. Selge on see, et see jätab talle elu lõpuni haavad hinge.

#4154924:

Võiks selle teema kokku võtta, sest see ei vii kuhugi. Eestis haigestub ligi 6000 inimest igal aastal vähki, tuhandetele tehakse keemiaravi ja kaotavad mitte ainult juuksed, vaid ka oma elu. Muidugi on traagiline, et selline sündmus juhtus, kuid oleks aeg edasi liikuda ja Eestis tuleks märgata ka teisi inimesi, raskete haigustega ja puudega inimesi.

Sa oled ikka tõeline ampaatiavõimetu jobu…

#4154930:

#4154924:

Võiks selle teema kokku võtta, sest see ei vii kuhugi. Eestis haigestub ligi 6000 inimest igal aastal vähki, tuhandetele tehakse keemiaravi ja kaotavad mitte ainult juuksed, vaid ka oma elu. Muidugi on traagiline, et selline sündmus juhtus, kuid oleks aeg edasi liikuda ja Eestis tuleks märgata ka teisi inimesi, raskete haigustega ja puudega inimesi.

Sa oled ikka tõeline ampaatiavõimetu jobu…

Ma tunnen kaasa õnnetuses osalejale, kuid hetkel olen toeks lapsevanemale kes matab lähiajal oma teismelise lapse vähi tõttu. Mul on liikumispuudega laps ja ta ei saa kunagi terveks. Mul on olnud nahavähk ja kahjuks palju kokkupuuteid vähiga inimestega, võtsin ettevõttese tööle üliõpilase kelle elukaaslane põdes luuvähki ja naine sai igal ajal töölt ära minna, et kooli minna, mehele toeks olla ja last kasvatada. Paljud ei tahtnud teda tööle võtta. Võimalik, et mõne silmis ma olengi empaatiavõimetu jobu, aga armid paranevad, juuksed kasvavad tagasi, Eesti ravisüsteem aitab taastusraviga aga elus on hetki kus tuleb edasi minna ja selle ümber toimuv draama ei aita paranemisele kaasa.

#4154985:

#4154930:

#4154924:

Võiks selle teema kokku võtta, sest see ei vii kuhugi. Eestis haigestub ligi 6000 inimest igal aastal vähki, tuhandetele tehakse keemiaravi ja kaotavad mitte ainult juuksed, vaid ka oma elu. Muidugi on traagiline, et selline sündmus juhtus, kuid oleks aeg edasi liikuda ja Eestis tuleks märgata ka teisi inimesi, raskete haigustega ja puudega inimesi.

Sa oled ikka tõeline ampaatiavõimetu jobu…

Ma tunnen kaasa õnnetuses osalejale, kuid hetkel olen toeks lapsevanemale kes matab lähiajal oma teismelise lapse vähi tõttu. Mul on liikumispuudega laps ja ta ei saa kunagi terveks. Mul on olnud nahavähk ja kahjuks palju kokkupuuteid vähiga inimestega, võtsin ettevõttese tööle üliõpilase kelle elukaaslane põdes luuvähki ja naine sai igal ajal töölt ära minna, et kooli minna, mehele toeks olla ja last kasvatada. Paljud ei tahtnud teda tööle võtta. Võimalik, et mõne silmis ma olengi empaatiavõimetu jobu, aga armid paranevad, juuksed kasvavad tagasi, Eesti ravisüsteem aitab taastusraviga aga elus on hetki kus tuleb edasi minna ja selle ümber toimuv draama ei aita paranemisele kaasa.

Mida sa tood oma täiesti asjassepuutumatu teema siia sisse?

Et ema kes matab oma ühe lapse, talle oleks ka sobilik ütelda, et mida sa vingud, mõni ema matab isegi 2-3 last? Lõpetad ära äkki?