kas kellelgi on olnud nii, et mees on suhte algul teinud ettepaneku (esimese 6 kooselukuu jooksul) ja naine ei ole valmis olnud (nagu mina). Aga nüüüd on ca 2 aastat möödas ja kõik see abielujutt on soiku jäänud, ehkki olen saanud ka ühe nö. kihlasõrmuse. Kui aga mingis kontekstis ütlesin mehele, et me pole ju abikaasad, vaid elukaaslased, siis mees arvas, et mis vahet seal on. No ma ütlesin, et minu jaoks on suur vahe. Mees siis jälle, et sina arvad nii, ja see sinu arvamus. No mis mulje teile, kallid kogemustega käod, jääb, kas mees siis nüüd ongi seda meelt, et pole mõtet abielluda, nagunii kooselu käes? Ja veel seda ka, et meile kummalegi ei oleks see esimene abielu. Abielu on aga mulle väga tähtis, ilma selleta ei taha küll leppida… Palun kogemusi!
Teema: jälle see abieluettepanek
Mul samuti, ootan ja ootan ja ootama vist jäängi ettepanekut. Tulnuks targem olla ja mitte enne kokku kolida. Nüüd on hilja…
Kui vanad te olete?
Mina 29 ja mees saab 34, peres kaks last, koos oldud 5aastat. Ootan ka 😀 ja räägitud on sel teemal mehega palju–tema poolsed vatused on-et kuidas ma saan sulle nüüd ettepanekut teha, kui koguaeg seda nina alla viskad! Nüüd pole pikka aega jutuks tulnud, kuid hinges kriibib ikka. Meie kohtumise lugu ka selline, et enne minuga kohutmist oli ta väidetavalt juba 1a üksi elanud (enne seda suhtes 7 aastat). Eelmine naine olevat ta teise mehe pärast maha jätnud…Krt, ise arvan, et ta pikka aega vb armastas veel seda teist…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas kellelgi on olnud nii, et mees on suhte algul teinud ettepaneku (esimese 6 kooselukuu jooksul) ja naine ei ole valmis olnud (nagu mina). Aga nüüüd on ca 2 aastat möödas ja kõik see abielujutt on soiku jäänud, ehkki olen saanud ka ühe nö. kihlasõrmuse. Kui aga mingis kontekstis ütlesin mehele, et me pole ju abikaasad, vaid elukaaslased, siis mees arvas, et mis vahet seal on. No ma ütlesin, et minu jaoks on suur vahe. Mees siis jälle, et sina arvad nii, ja see sinu arvamus. No mis mulje teile, kallid kogemustega käod, jääb, kas mees siis nüüd ongi seda meelt, et pole mõtet abielluda, nagunii kooselu käes? Ja veel seda ka, et meile kummalegi ei oleks see esimene abielu. Abielu on aga mulle väga tähtis, ilma selleta ei taha küll leppida… Palun kogemusi![/tsitaat]
aga miks sa seda uut ettepanekut ootad? ütle, et oled nüüd järelemõelnud ja vastus on \”jah\”. seejärel paku välja edasine tegevusplaan.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas kellelgi on olnud nii, et mees on suhte algul teinud ettepaneku (esimese 6 kooselukuu jooksul) ja naine ei ole valmis olnud (nagu mina). Aga nüüüd on ca 2 aastat möödas ja kõik see abielujutt on soiku jäänud, ehkki olen saanud ka ühe nö. kihlasõrmuse. Kui aga mingis kontekstis ütlesin mehele, et me pole ju abikaasad, vaid elukaaslased, siis mees arvas, et mis vahet seal on. No ma ütlesin, et minu jaoks on suur vahe. Mees siis jälle, et sina arvad nii, ja see sinu arvamus. No mis mulje teile, kallid kogemustega käod, jääb, kas mees siis nüüd ongi seda meelt, et pole mõtet abielluda, nagunii kooselu käes? Ja veel seda ka, et meile kummalegi ei oleks see esimene abielu. Abielu on aga mulle väga tähtis, ilma selleta ei taha küll leppida… Palun kogemusi![/tsitaat]
Minul ka sarnane olukord.
Peale teise lapse sündi 8 a tagasi, kui koos olime elanud 4 aastat, tegi mees sel teemal juttu. Mina aga olin kahtlev. Ja sinnapaika see jutt ka jäi.
Kuid mõni kuu tagasi, kui me mõlemad mehega lapsega arsti juures olime, küsis me perearst mehelt, et mitu poega peaks naine mehele veel sünnitama, et ta ka naiseks võetaks (meil juba 2 poissi olemas) 🙂
No on ikka mökud mehed!
Kui mees on kardinaalne abielu vastane, et ei taha ja kõik, no siis saan aru, seda tuleb enne öelda. Aga lihtsalt kui mees arvab, et abielluda on mõttetu, ei viitsi ja see on vaid paber–siis sellest ei saa ma aru. Miks ei või armastav mees teha seda lihtsalt selle pärast, et see teeb naise nii õnnelikuks. Kas on siis nii palju tahta endast natuke anda?
Meil kippus ka asi pärast ettepanekut soiku jääma- jäin lapseootele ja siis olin beebiga ametis. Mees aga ütles, et küll järgmisel suvel teeme ja siis jälle, et järgmisel suvel. Kuna ma ikka väga soovisin temaga abielluda, siis ütlesin ühel kevadel ise, et nüüd tahangi abielluda ja kui tema ka huviline on siis hakkame planeerima. Ta oli nõus :). Praegu olemed 1,5 a abielus ja mõlemad väga rahul.
Minu arvamus on, et kui midagi tahad, siis küsi otse. Keegi teine su mõtteid ja unistusi teostama ei hakka kui ikka ise!
Mul ühele tuttavale naisele ütles mees kogu aeg, et ta ei ole valmis ei abieluks ega lastesaamiseks. Nii kaua ütles, kuni koos oldud juba kümme aastat, naine juba 30aastane, mees veel aastakese vanem. Varsti pärast oma juubelit kolis naine välja ja ütles, et tal vanus juba selline, et peab hakkama ringi vaatama, ehk õnnestub kellegagi ikka päriselt ühist elu rajama hakata. Mees käis kuu aega ringi ja vigises ja ägises, enne kui sõrmusega ukse taha läks, aga lõpuks ikka läks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina arvan et mees on praegusel hetkel lihtsalt võtab vabalt…on tekkinud teatav kindlustunne, et kuhu ma ikka lähen. ja pealegi, tema arvab ilmselt, et tema on nüüd juhtpositsioonil ja hoiab mind selle minu ootusega lõa otsas..nii ma tunnen…[/tsitaat]
arvad sa ise ka nii? kui mitte, siis tekitagi revolutsiooniline olukord, kus vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi oleks vaja.
Olge rõõmsad, et abielus pole. See paber annab ainult väärika proua tunde, aga vaat kui vanas eas peate seda seniilset vanameest üleval pidama, siis kahetsete. Eesti abieluseadus on väga jõhker, keskealisena mõtleksin ikka viis korda, enne kui kellegiga ametlikult abielluksin.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No on ikka mökud mehed!
Kui mees on kardinaalne abielu vastane, et ei taha ja kõik, no siis saan aru, seda tuleb enne öelda. Aga lihtsalt kui mees arvab, et abielluda on mõttetu, ei viitsi ja see on vaid paber–siis sellest ei saa ma aru. Miks ei või armastav mees teha seda lihtsalt selle pärast, et see teeb naise nii õnnelikuks. Kas on siis nii palju tahta endast natuke anda?[/tsitaat]
Mina olen märganud, et see meeste \”ei poolda abielu\” jutt kehtiv ainult nii kaua, kuni mees selle ÕIGE naise leiab. Siis jäetakse olemasolev kooselupartner lihtsalt maha ja abiellutakse selle õigega. Ja abiellutakse justnimelt selle pärast, et sellele ihaldusväärsele naisele kindlalt käpp peale panna ja ta enda omaks kuulutada ja elimineerida oht, et mõni teine mees selle naise endale naiseks saaks võtta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
icc, jah, minu elukaaslane on minust 10 a vanem, ehk peaks tõesti hoopis õnnelik olema, et ei ole veel abielu ja tegelt ikka noorema vaatama.[/tsitaat]
Ma lahutatud naine, mul hea targutada 🙂 Aga tegelikult ka, kui teie mees peaks näiteks liiklusõnnetusse sattuma või insuldi saama – kui abielus olete, on teil automaatselt kohustus teda üleval pidada. Ja kui ta on ikka 10 aastat voodihaige, kujutage ette… Nii et kes kangesti tanu alla tahab, siis võite meest hirmutada, et kaote kohe nelja tuule poole, kui temaga midagi juhtub.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ma lahutatud naine, mul hea targutada 🙂 Aga tegelikult ka, kui teie mees peaks näiteks liiklusõnnetusse sattuma või insuldi saama – kui abielus olete, on teil automaatselt kohustus teda üleval pidada. Ja kui ta on ikka 10 aastat voodihaige, kujutage ette… Nii et kes kangesti tanu alla tahab, siis võite meest hirmutada, et kaote kohe nelja tuule poole, kui temaga midagi juhtub. [/tsitaat]
Kuidas saab nii mõelda? Jäb auto alla, on voodihaige–jah, kujutan ette, et see on üliraske naisele, aga ma abiellus armastusest ja jään igal juhul ome mehe kõrvale. Sinu jutust jääb mulje, et oi kui paha on abielus olla, kui juhtud midagi jubedat, ei saagi haiget abikaasat nii lihtsalt kukele saata ja uut tervet otsima hakata. Kui sellised mõtted, siis jah, ei ole tõesti mõtet abielluda!
no kle mida sa nüüd vingud. mees tegi ettepaneku, siis sulle ei kõlvanud, \”ma ei olnud valmis\”. ja nüüd nutad, et ple abielus? võtnud siis võimalus vastu, kui pakuti ja see abielu sulle nii krdi important on. võibolla on mehel ka tuhin üle läinud ja \”ta pole hetkel valmis\”. silmakirjalik kuidagi ple sa teemaalgataja või?
Jah, ma lahkusin sellisest suhtest ,mille üks põhjus oli just seesama. Oleks ma kohe teadnud, et mees on abieluvastane ja paras naistevihkaja. Kahetsen, et sellisega üldse lapse tegin. No hea vähemalt, et neid mitu ei teinud. Tuli mõistus enne pähe õnneks. Tahtis küll last, aga just nii ma ütlesingi, et teine laps tuleb minu nimega. Kukuti kohe kisama, et sellist asja ei ole. Tundsin ka peres ennast nagu tulnukas. Laps ja mees on sama nimega, mina hoopis teise. Ka sama jutt oli, et raha pole, aga kui pulmad, siis peab ikka suur pidu olema, mis kestab mitu päeva. Juba see pani solvuma, et mees nägi pulmades vaid pidu, kus sõbrad kõik kokku kutsuda ja ennast segi juua mitu päeva. Ma ei osanud enam sellisega midagi teha. Otsustasin, et olen väärt paremat ja aidaa talle. Loodan siiski kunagi 1 kord elus abielluda. Minu jaoks see tähendab palju ja nii ongi. Tundetud inimesed, kes hakkavad mingit paberijuttu ajama. Pole asi vaid paberis, vaid mõnele on asi puhtalt vaimne heaolu, mis on suhtes väga oluline.
Meil nii oli. Mees tegi esimese ettepaneku ~6k pärast kohtumist kui teatasin, et olen rase (planeeritud laps oli). Ma seda ei osanud oodata ja ütlesin, et abiellumiseks ma küll valmis pole. Kui laps sündis ära siis tuli teine ettepanek umbes 1,5a hiljem. Olime pulmas ja tantsu ajal mees tegi ettepaneku ja põhimõtteliselt panime paika, et abiellume järgmisel suvel. Kuu hiljem avastasin, et olen rase ja rasedana ma ise ei tahtnud… sõrmusega ettepanek tuli viimasest 1,5a hiljem. See oli tõeline – laskumine ühele põlvele, sõrmus, lilled ja minult tuli JAH (eelmisel korral vastasin ka \”jah\”). Läks jälle aega mööda, jutud jäid soiku ja kogu aeg oli kuupäeva paika panemise peale jutt, et ega seda raha pole, tema tahab kirikus kindlasti abielluda, pidu peab 2 päeva kestma jne.
Kui olime pea 5a koos elanud ja ikka abielus polnud siis kevadel ütlesin mehele, et kui sel suvel ei abiellu siis on kõik meie vahel. Kaua võib kihlatud olla! Järgmisel päeval ütles mees, et leeriaeg kinni pandud (tema soov oli kiriklik laulatus), leerikool sai läbi, leidsime ka raha ning pidasime suvel pulmad.
Sel aastal peame 10. pulma-aastapäeva ning 15. kooselu-aastapäeva. Meie kolmest lapsest ainult viimane on sündinud ametlikku abiellu.
Päris jube, kuidas abielu välja pressitakse. Püüdke kujutada ette vastupidist – teil on oma kaaslasega kõik ilus ja tore ja soovite, et nii jääkski. Aga teine pool hakkab manipuleerima ja abielu välja pressima.
Kahju, et sarnased inimesed kokku ei satu. Minu kaaslane on enne abielus olnud ja ma ei näe mingit põhjust miks ta uuesti abielluma peaks. Kas selleks, et äkki teist korda lahutada. Rohkem õnne võib olla mitte abielludes.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui vanad te olete?
Mina 29 ja mees saab 34, peres kaks last, koos oldud 5aastat. Ootan ka 😀 ja räägitud on sel teemal mehega palju–tema poolsed vatused on-et kuidas ma saan sulle nüüd ettepanekut teha, kui koguaeg seda nina alla viskad! Nüüd pole pikka aega jutuks tulnud, kuid hinges kriibib ikka. Meie kohtumise lugu ka selline, et enne minuga kohutmist oli ta väidetavalt juba 1a üksi elanud (enne seda suhtes 7 aastat). Eelmine naine olevat ta teise mehe pärast maha jätnud…Krt, ise arvan, et ta pikka aega vb armastas veel seda teist…[/tsitaat]
Miks sa ometi vallalisena lapsed said?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mina olen märganud, et see meeste \”ei poolda abielu\” jutt kehtiv ainult nii kaua, kuni mees selle ÕIGE naise leiab. Siis jäetakse olemasolev kooselupartner lihtsalt maha ja abiellutakse selle õigega. Ja abiellutakse justnimelt selle pärast, et sellele ihaldusväärsele naisele kindlalt käpp peale panna ja ta enda omaks kuulutada ja elimineerida oht, et mõni teine mees selle naise endale naiseks saaks võtta.[/tsitaat]
Just nii see minuga oligi. 7 aastat rääkis mees iganenud ja mõttetust paberist, meie armastus on ju niigi suur. Kuni…leidis teise ja abiellus temaga 4 kuud peale tutvumist. Enam ei olnud mõttetu igand?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris jube, kuidas abielu välja pressitakse. Püüdke kujutada ette vastupidist – teil on oma kaaslasega kõik ilus ja tore ja soovite, et nii jääkski. Aga teine pool hakkab manipuleerima ja abielu välja pressima.
[/tsitaat]
Abielu hävitab selle ilusa ja toreda? Kuidas?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Abielu hävitab selle ilusa ja toreda? Kuidas?[/tsitaat]
Nagu öeldakse – kui see pole katki, siis ära paranda seda.
tegelikult pean rohkem silmas, et abielluda saab ikka ainult siis kui mõlemad seda soovivad. Sundida ju ei saa. Ja kui üks juba on lahutatud ka eelnevalt… no milleks siis muudkui per.büroo vahet joosta.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sundida ju ei saa. Ja kui üks juba on lahutatud ka eelnevalt… no milleks siis muudkui per.büroo vahet joosta.[/tsitaat]
Ja kui mehel ikka tõsine vastumeelsus on ja perebürood silmaotsaski näha ei taha, ei lähe lapsele nimegi panema, et mitte meest traumeerida.
Kui mu mees mind \”ära võtta\” poleks tahtnud, oleks mu lapsed igatahes minu nime peal, sest kui ta pole eneses piisavalt kindel, et minuga abielluda, on ju loogiline, et lapsed on selle nimega, kes Eestis tõenäolisem kasvataja, lastevanemate koosolekul käija jne on.
[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja kui mehel ikka tõsine vastumeelsus on ja perebürood silmaotsaski näha ei taha, ei lähe lapsele nimegi panema, et mitte meest traumeerida.
Kui mu mees mind \”ära võtta\” poleks tahtnud, oleks mu lapsed igatahes minu nime peal, sest kui ta pole eneses piisavalt kindel, et minuga abielluda, on ju loogiline, et lapsed on selle nimega, kes Eestis tõenäolisem kasvataja, lastevanemate koosolekul käija jne on.[/tsitaat]
Ok, selles mõttes oleme erinevatel platvormidel, et mul lapsi pole ja ei soovi ka. Lähtusin ainult \”abieluettepaneku\”-teemast praegu.
\”Ja kui mehel ikka tõsine vastumeelsus on ja perebürood silmaotsaski näha ei taha…\” Vat siin on jälle see aksioom, et naised tahavad alati ja väga abielluda ja mehed üldse mitte. Väga tihti on ka vastupidi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
\”Ja kui mehel ikka tõsine vastumeelsus on ja perebürood silmaotsaski näha ei taha…\” Vat siin on jälle see aksioom, et naised tahavad alati ja väga abielluda ja mehed üldse mitte. Väga tihti on ka vastupidi.[/tsitaat]
Pole tglt aksioomi, lähtusin teemaalgatusest – teemaalgataja on ju naine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Meil nii oli. Mees tegi esimese ettepaneku ~6k pärast kohtumist kui teatasin, et olen rase (planeeritud laps oli). Ma seda ei osanud oodata ja ütlesin, et abiellumiseks ma küll valmis pole. .[/tsitaat]
omapärane. Lapse isa valik peaks ju ikka olulisem otsus olema, temaga oled elu lõpuni seotud, tahad või ei taha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
