Kui poeg on rahumeelne ja närvidele ei käi, siis miks mees äkki tahtis ta välja visata?
Sest 18 kukkus! Ma ei tea, tegelikult.
Olime köögis, köök on kitsas, jäime üksteisele ette. Mees purtsatas siis, et poeg võiks välja kolida. Ma ei hakanud sel teemal tol hetkel pikemalt vestlema, hiljem, kui me kahekesi olime, küsisin, mida ta sellega mõtles. Selgus, et mõtles tõsiselt ja põhjusena tõi esile, et poeg ei osale kodutöödes. Mis on, muide, vale. Poeg osaleb kodutöödes. Lükkab lund, niidab muru, kaevab kompostihunnikut ümber, väiksematest tubastest töödest rääkimata. Jah, ta võiks teha rohkem, aga ei saa öelda, et ta üldse ei tee. Jah, ta võiks oma tuba rohkem koristada, aga seda ka ei ole, et üldse ei korista. Jah, ta võiks kassiliiva sagedamini vahetada, aga kord nädalas ikka vahetab. Seda, et ta pole kohe hommikul esimese asjana võimeline ilma söömata-joomata uksest välja kargama ja lund kühveldama, nagu mees on, seda ei saa minu arust pahaks panna – mina ka ei ole selleks võimeline, ma tahan enne kohvi juua ja süüa! Aga vaat, minu kohta mees ei arva, et ma peaksin sellepärast välja kolima, poja kohta arvab.
Noh ja kui ma ütlesin mehele, et sellisel juhul ma kolin välja koos pojaga, hakkaski ta turtsuma, et mis mõttes, milleks 18-aastasel veel ema vaja peaks olema, sai päris vihaseks.
Hiljem hakkas mind nunnutama ja poputama ja püüdis teha nägu, et seda jutuajamist pole olnud. Aga minul on paha tunne sees. Poeg on teda ikka isaeeskujuks pidanud ja peab temast väga lugu, nüüd siis selline asi.