Teema: Jama

#4150608:

Mees tahab, et minu poeg välja koliks. Poiss sai just 18 ja ta õpib. Ütlesin, et kui poeg peaks minema, siis lähen mina ka ja selle peale mees vihastas, et miks ometi, 18-aastane peab ise hakkama saama.

Seni on meil läbisaamine olnud hea, nûüd ma ei tunne ennast selles suhtes hästi.

Kelle korter?

Mina läheks koos pojaga.

Noo kuidas olukord on kodus?

Kallis TA, sul on veel hästi läinud. Minu mees nõudis, et meie ühised tütred koliksid välja niipea, kui on 18 täis saanud. Muudkui korrutas, et ei jõua ära oodata, kuni nad täisealiseks saavad ja tema neid rohkem üleval ei pea. Nüüd elab mees eraldi. Ma olen küll laste varajase iseseisvumise poolt, aga mulle ei meeldinud, et nende isa soovis seda lihtsalt enda mugavuse ja raha kokkuhoiu pärast.

#4152217:

Kallis TA, sul on veel hästi läinud. Minu mees nõudis, et meie ühised tütred koliksid välja niipea, kui on 18 täis saanud.

Minu isa, kellega mul on maailma parim suhe, soovis ka, et ma 18 saades välja koliksin. Mul sai siis ka keska lõpetatud ning oma korter oli olemas, mais sain 18 ja juunis kolisin välja. Suhted siiani suurepärased!

#4152417:

No kui ta sulle kohe korteri ka andis, miks siis mitte. Vaevalt et sa ise endale 18 aastaselt korteri ostsid.

Ei andnud tema, ma sain selle kümneselt päranduseks.

Tundub nagu ülereageerimine mõlemalt poolt. Ma küll ei ole seda väljendanud, aga ennastki on närvi ajanud, kui nt kaaslane pole teinud mingit asja piisavalt kiiresti, piisavalt hästi, piisavalt palju jne. Olen seda endale pidevalt korrutanud, et ma saan teist inimest võtta ainult sellisena, nagu ta on, mitte teda oma raamidesse suruda.

Mees võib-olla vaatabki, et poiss lorutab, sest ta pole sama töökas. Võib-olla pidi ta ise varakult iseseisvuma ja mõõdab sama puuga ka teistele. Väga lihtne argument oleks asja lahendanud: see, et poiss alles õpib ja tema kodust minema saatmine oleks ainuüksi rahalises mõttes täiesti põhjendamatu kulu. Mingi väljakolimisega ähvardamine on juba üle võlli reageerimine. Tundute jube pinges olevat, tasuks äkki aeg korraks kuskil maha võtta.

#4152427:

Tundub nagu ülereageerimine mõlemalt poolt. Ma küll ei ole seda väljendanud, aga ennastki on närvi ajanud, kui nt kaaslane pole teinud mingit asja piisavalt kiiresti, piisavalt hästi, piisavalt palju jne. Olen seda endale pidevalt korrutanud, et ma saan teist inimest võtta ainult sellisena, nagu ta on, mitte teda oma raamidesse suruda.

Mees võib-olla vaatabki, et poiss lorutab, sest ta pole sama töökas. Võib-olla pidi ta ise varakult iseseisvuma ja mõõdab sama puuga ka teistele. Väga lihtne argument oleks asja lahendanud: see, et poiss alles õpib ja tema kodust minema saatmine oleks ainuüksi rahalises mõttes täiesti põhjendamatu kulu. Mingi väljakolimisega ähvardamine on juba üle võlli reageerimine. Tundute jube pinges olevat, tasuks äkki aeg korraks kuskil maha võtta.

Kuidas see ähvardamine on, kui ma pole lihtsalt nõus poega hülgama? Kuidas?
Kui poiss ise tahaks omaette elada, oleks teine lugu. Aga ta ei taha praegu.

#4152431:

#4152427:

Tundub nagu ülereageerimine mõlemalt poolt. Ma küll ei ole seda väljendanud, aga ennastki on närvi ajanud, kui nt kaaslane pole teinud mingit asja piisavalt kiiresti, piisavalt hästi, piisavalt palju jne. Olen seda endale pidevalt korrutanud, et ma saan teist inimest võtta ainult sellisena, nagu ta on, mitte teda oma raamidesse suruda.

Mees võib-olla vaatabki, et poiss lorutab, sest ta pole sama töökas. Võib-olla pidi ta ise varakult iseseisvuma ja mõõdab sama puuga ka teistele. Väga lihtne argument oleks asja lahendanud: see, et poiss alles õpib ja tema kodust minema saatmine oleks ainuüksi rahalises mõttes täiesti põhjendamatu kulu. Mingi väljakolimisega ähvardamine on juba üle võlli reageerimine. Tundute jube pinges olevat, tasuks äkki aeg korraks kuskil maha võtta.

Kuidas see ähvardamine on, kui ma pole lihtsalt nõus poega hülgama? Kuidas?

Kui poiss ise tahaks omaette elada, oleks teine lugu. Aga ta ei taha praegu.

Enne võiks oma seisukoha selgeks teha ja mehele ära põhjendada, miks tema ettepanek on välistatud ja enam arutlusele ei tule, kui pojaga kolimisest hakata rääkima. Ma ei tea, ma käiks sellise tingimuse välja mingis äärmuslikus olukorras. Keegi ei sunni sind ju lapsest loobuma ega võta teda sinult ära, sina otsustad selle üle, et ta rahus kodus edasi elada saab. Teksti põhjal jääb mulle mulje, et siin on lihtsalt kommunikatsiooni probleem. Aga ma saan ka oma arvamuse kujundada ainult selle põhjal, mis kirja on pandud, mina üksikasju ei tea.

#4152431:

#4152427:

Tundub nagu ülereageerimine mõlemalt poolt. Ma küll ei ole seda väljendanud, aga ennastki on närvi ajanud, kui nt kaaslane pole teinud mingit asja piisavalt kiiresti, piisavalt hästi, piisavalt palju jne. Olen seda endale pidevalt korrutanud, et ma saan teist inimest võtta ainult sellisena, nagu ta on, mitte teda oma raamidesse suruda.

Mees võib-olla vaatabki, et poiss lorutab, sest ta pole sama töökas. Võib-olla pidi ta ise varakult iseseisvuma ja mõõdab sama puuga ka teistele. Väga lihtne argument oleks asja lahendanud: see, et poiss alles õpib ja tema kodust minema saatmine oleks ainuüksi rahalises mõttes täiesti põhjendamatu kulu. Mingi väljakolimisega ähvardamine on juba üle võlli reageerimine. Tundute jube pinges olevat, tasuks äkki aeg korraks kuskil maha võtta.

Kuidas see ähvardamine on, kui ma pole lihtsalt nõus poega hülgama? Kuidas?

Kui poiss ise tahaks omaette elada, oleks teine lugu. Aga ta ei taha praegu.

Sa oled ikka natuke dramaatiline ju ka. Poega hülgama? Kui kaua see 18-aastane siis emmega koos peaks elama?

Peaasi, et sa teda sellesse olukorda ei pane, et tulevikus hakkad ette heitma, et ta naise võtab ja ema “hülgab” pärast seda kui sina oma suhte tema pärast vastu taevast lasid.

Justnimelt hülgamine see ongi, kui sunnitakse kodust välja kolima äsja täiskasvanuks saanud last, kes seda veel teha ei tahaks. Mis tunne omal oleks selles olukorras?! Mu meelest isegi juba selline vihje või sõnastamata ootus on mehe poolt ääretult nõme ja lubamatu. Uskumatu lausa, et nii saab oma pereliikmesse suhtuda.

18-aastase noormehe iseseisvumine ei ole kindlasti mingi hülgamine. Meil on liiga palju täiskasvanud mehi, kes elavad emmedega 30nda eluaastani või kauemgi. Selles mõttes on noormehe iseseisvumise soodustamine ja rangem suhtumine igati õigustatud. Aga päevapealt välja tõstmine on ka äärmuslik. Tavaliselt lahkub noor kodust siis, kui gümnaasium või kutsekool on lõpetatud ja see on seotud teise linna õppima minekuga. Esialgu käiakse igal nädalavahetusel kodus, siis muutub vanemate külastamine harvemaks ja lõpuks loob noor oma pere. Iseseisvumine käib tavaliselt sujuvalt.

Vahet pole, kas 18-aastane saab hakkama või ei saa. Asi on suhtumises. Kas see mees arvab, et kui naise poeg välja kupatatakse, siis on probleemid lahendatud ja saab rõõmsalt koos naisega edasi elada? Kui naine vastu tahtmist seda näiteks teeks? Ja kas naine sellise mehega tahab enam koos olla? Keegi ju ei tahaks. Nii et mida TA täpselt kuulda meilt sooviks? Ja see pole üldse sama asi, mis 18 a inimese iseseisvumine oleks normaalselt.

#4152673:

18-aastase noormehe iseseisvumine ei ole kindlasti mingi hülgamine. Meil on liiga palju täiskasvanud mehi, kes elavad emmedega 30nda eluaastani või kauemgi. Selles mõttes on noormehe iseseisvumise soodustamine ja rangem suhtumine igati õigustatud. Aga päevapealt välja tõstmine on ka äärmuslik. Tavaliselt lahkub noor kodust siis, kui gümnaasium või kutsekool on lõpetatud ja see on seotud teise linna õppima minekuga. Esialgu käiakse igal nädalavahetusel kodus, siis muutub vanemate külastamine harvemaks ja lõpuks loob noor oma pere. Iseseisvumine käib tavaliselt sujuvalt.

Iseseisvumise toetamine ja hülgamine on erinevad asjad tõepoolest. Antud juhul soovis mees poisi hülgamist.

#4152772:

Kui see oleks vastupidi. Naine kurdab, et mehe täiskasvanud poeg elab isa juures, istub oma toas arvutis, naine peab noort täiskasvanud meest hooldama ja ümmardama, tema järelt koristama ja talle süüa tegema. Küllap saaks naine mõistmist ja kaastunnet oma raske elu pärast. Mina küll mõistaksin.

Mõistaksid? Et isa ei viska vastu lapse enese tahtmist välja oma äsja 18 saanud last tema sünnipäeval üksnes seetõttu, et lapsel vahetus just nüüd number 17 numbri 18 vastu?! Ja kust see jutt, et TA mees seda poega ümmardab, talle süüa vaaritab ja teda kasib?! Täitsa sooda, mis peresuhted ikka inimestel on. Ma ei viskaks sel moel välja mitte kedagi, see on ju absoluutselt hoolimatu ja alandav. Täiesti normaalne oleks poisiga rääkida hoopis, et nüüd, mil ta on täiskasvanu, millised plaanid tal tulevikuks on, kas läheb ülikooli (ja ülikoolis käivat last ka välja ei viskaks ega kostilt maha ei võtaks loomulikult!) või plaanib tööle minna (sellisel juhul ka välja ei viskaks, aga saaks lapsega kokku leppida nt mingi summa, millega oma palgast toetab toidu ja kommunaalide eest tasumist vms).

Väga kahju sellest poisist, ilmselt ei taha sellises kodus ollagi.