Teema: Jama

#4152776:

Täiesti normaalne oleks poisiga rääkida hoopis, et nüüd, mil ta on täiskasvanu, millised plaanid tal tulevikuks on, kas läheb ülikooli (ja ülikoolis käivat last ka välja ei viskaks ega kostilt maha ei võtaks loomulikult!) või plaanib tööle minna (sellisel juhul ka välja ei viskaks, aga saaks lapsega kokku leppida nt mingi summa, millega oma palgast toetab toidu ja kommunaalide eest tasumist vms).

No ma ei tea, kui see poiss käib hetkel 11. klassis, siis on natuke vara rääkida sellest, kuidas ta nüüd täiskasvanu on ja kas ta hakkab ülikooli minema. Suviti tööl käia võiks võimalusel ka noorem kui 18, nii et see pole ka asi, millest just sel hetkel rääkida. Alkohol, energiajoogid ja suits on ehk teemad, millest just 18. sünnipäeva puhul rääkida.

#4152786:

No ma ei tea, kui see poiss käib hetkel 11. klassis, siis on natuke vara rääkida sellest, kuidas ta nüüd täiskasvanu on ja kas ta hakkab ülikooli minema. Suviti tööl käia võiks võimalusel ka noorem kui 18, nii et see pole ka asi, millest just sel hetkel rääkida. Alkohol, energiajoogid ja suits on ehk teemad, millest just 18. sünnipäeva puhul rääkida.

Tundub jah, et ühegi perekoolika laps ei ole keskkooli jõudnud. Sain hulga miinuseid kui küsisin, et kas tänapäevase kooliaastate hulka teate.

Mulle jääb mulje, et meest ehk häirib tema enda distantseeritud suhe oma lastega. Mingil põhjusel ta nendega ometi tihedalt ei lävi. See võib tekitada kurbust, mida ta elab välja suunates oma segaseid tunded sinu ja ka su pojale.

Mul mingit head soovitust ei ole, peale selle, et küsida kas ta mõtles seda ikka päris tõsiselt ja miks ta nii ütles. Ja mingi purustamise peale, siis täiskasvanud inimene peab ikka vastutuse võtma oma sõnade eest ja aru saama, miks end tehtud viisil väljendas ja mida sellega mõtles. Kui ei suuda, siis ma isiklikult kahtleks, kas temaga üldse mõtet suhet jätkata on. Vanusega ei lähe keegi normaalsemaks.

Mulle tundub, et teemaalgataja on midagi olulist rääkimata jätnud, et endale sobivaid vastuseid saada. Ei paista sugugi loogiline, et pärast seda kui rahumeelselt on aastaid koos elatud, hakkaks mees korraga keset kooliaastat nõudma, et naise poeg, kes on väidetavalt vaikne, viisakas ja abivalmis, välja koliks.

Mees lihtsalt mõtles, et kuna emal on korter olemas ja poiss täisealine, siis koligugi omaette elama. Eks rahaliselt muidugi aidatakse, sest poiss ju õpib veel, aga vähemalt nina all ei tolgenda. Võõra mehe mõtlemine, pole ju tema poeg.

#4152511:

Sa oled ikka natuke dramaatiline ju ka. Poega hülgama? Kui kaua see 18-aastane siis emmega koos peaks elama?

Äkki näiteks kutsekooli lõpetamiseni oleks päris normaalne? Mis sa ise arvad? Või ongi nii, et nii kui number muutub, peab lapse kodunt välja viskama?

#4152459:

Aga ma saan ka oma arvamuse kujundada ainult selle põhjal, mis kirja on pandud, mina üksikasju ei tea.

Kui sa oled sama kägu, kellele ma vastasin, siis oled sa juba teinud rea oletusi, mis ei põhine minu kirjutatul – oled teinud need oletused enda eelarvamuste põhjal.

#4152666:

#4152428:

#4151197:

Noo kuidas olukord on kodus?

Praegu ei ole mees seda teemat uuesti üles võtnud.

Kui te ei räägi seda selgeks, siis see jääb vinduma ja plahvatate selle mingis olukorras välja. Lapsel ka nõme tunne, et ei tea millal astuma nüüd peab hakkama.

Jah, see pinge on praegu õhus. On olnud ka muid sõnavahetusi. Tegin mehele ettepaneku pöörduda pereterapeudi poole, sellepeale ta solvus. Ütlesin, et mina näen tema käitumises järsku muutust ja kas ta oskaks mulle palun öelda, mis teda tegelikult ärritab, vastas, et ta pole ärritunud vaid täiesti rahulik. Minule tema toon rahulikuna küll ei tundu.

Aga kui ma küsin, kas ta tahab, et ma välja koliks (koos pojaga), siis vastab, et ei. No selle küsimuse peale ka solvub.

#4152511:

#4152431:

#4152427:

Tundub nagu ülereageerimine mõlemalt poolt. Ma küll ei ole seda väljendanud, aga ennastki on närvi ajanud, kui nt kaaslane pole teinud mingit asja piisavalt kiiresti, piisavalt hästi, piisavalt palju jne. Olen seda endale pidevalt korrutanud, et ma saan teist inimest võtta ainult sellisena, nagu ta on, mitte teda oma raamidesse suruda.

Mees võib-olla vaatabki, et poiss lorutab, sest ta pole sama töökas. Võib-olla pidi ta ise varakult iseseisvuma ja mõõdab sama puuga ka teistele. Väga lihtne argument oleks asja lahendanud: see, et poiss alles õpib ja tema kodust minema saatmine oleks ainuüksi rahalises mõttes täiesti põhjendamatu kulu. Mingi väljakolimisega ähvardamine on juba üle võlli reageerimine. Tundute jube pinges olevat, tasuks äkki aeg korraks kuskil maha võtta.

Kuidas see ähvardamine on, kui ma pole lihtsalt nõus poega hülgama? Kuidas?

Kui poiss ise tahaks omaette elada, oleks teine lugu. Aga ta ei taha praegu.

Sa oled ikka natuke dramaatiline ju ka. Poega hülgama? Kui kaua see 18-aastane siis emmega koos peaks elama?

Peaasi, et sa teda sellesse olukorda ei pane, et tulevikus hakkad ette heitma, et ta naise võtab ja ema “hülgab” pärast seda kui sina oma suhte tema pärast vastu taevast lasid.

Mine õige persse.

#4153602:

Kuidas lapse riigieksamid kodupingete taustal minna võiksid?

#4153595:

Poiss on alles teist aastat kutsekoolis, sel aastal pole lõpetamisest mõtet rääkida.

Millised riigieksamid?

Rääkisin mehega, leidsin lõpuks rahulikuma momendi. Selgus, et ei, ta ei mõelnud seda, et ma peaksin poja kohe välja viskama. Tema hinnangul ei õpi poiss piisavalt hästi ja ta kardab, et jätab kooli pooleli. Küsisin, kuidas peaks noort inimest aitama või motiveerima paremini õppima see, kui tema kallal niimoodi naaksuda, sellele vastas, et “Ega ma siis halva pärast”, aga hakkas siis jälle ketrama, et kui poiss nii halvasti õpib, siis ta niikuinii ei lõpeta seda kooli… jne. Minu katsed talle selgeks teha, et selline halva ennustamine ei aita mitte kedagi, jäid viljatuks. Pojal on jah ühes aines võlgnevus, rumal pisike võlgnevus, mille taha jääb kogu mooduli hindamine (moodulist 90% on tehtud, aga kogu moodulit ei hinnata enne, kui kõik alamoodulid on sooritatud) ja mind ennast ka vihastab, et ta seda väikest asja ära ei tee ja muudkui venitab, aga need “kas sa tahad kärulükkajaks minna” jutud ei aita ei teda ega mind.

Kusjuures ise on mees ka omal ajal ühe kooli pooleli jätnud, hiljem läks teise, selle lõpetas, sai tööle… Ta enda poegadest ka üks jättis vahepeal ülikooli pooleli, siis läks teise kohta õppima. Nii et tal peaks olema kogemus olemas, et kooli pooleli jätmine pole veel maailma lõpp, see lihtsalt venitab natuke protsessi.

Ma ise arvan, et mehel lihtsalt tervis logiseb, aga ta ei taha endale tunnistada, et ta paha tuju on sellest tingitud, käib ringi ja on kogu maailma peale tige. Arstiaeg on ühe kuu pärast, no vähemalt on ta nõus arstile minema. Või siis on vanamehel tekkinud mõni armulugu ja ta kas püüab nende meetoditega meist lahti saada või lihtsalt oma süütunnet teistele peegeldada.

Ning need idioodid, kes siin enne prääksusid, et: “sa pidid seda enne teadma, sa jätad midagi rääkimata” – ei, enne oligi meil kõik korras, ning jah, ma jätan rääkimata näiteks enda, mehe ja poja kinganumbrid, kehapikkuse, kaalu, meie elukoha, nimed(!), id-kaardi numbrid, erialad, automargid ja veel tohutult palju asju. Piinlik küll, aga ennast parandada ma ka ei kavatse. Elage selle teadmatusega.

#4153840:

Või siis on vanamehel tekkinud mõni armulugu ja ta kas püüab nende meetoditega meist lahti saada või lihtsalt oma süütunnet teistele peegeldada.

Ja kui see peaks nii olema, siis võiks ta võtta selge seisukoha, kuidas ta oma eluga kavatseb edasi minna, aga kui ma ta käest otse küsin: “Kas sa tahad, et me minema koliksime”, siis ta solvub ja ei vasta. Ma ei ole hiromant, teate.

#4153846:

Enne on vaja ikka aplaava üles tõmmata, selle asemel et inimese moodi suhelda.

Aplaava tõmbas üles ikka see, kes hakkas seda: “kui laps saab 18, peab ta välja kolima” agendat ajama.

#4153884:

#4153846:

Enne on vaja ikka aplaava üles tõmmata, selle asemel et inimese moodi suhelda.

Aplaava tõmbas üles ikka see, kes hakkas seda: “kui laps saab 18, peab ta välja kolima” agendat ajama.

Igaüks vastutab oma väljaütlemiste eest. See näpuga näitamisest, et aga tema alustas, võiks olla välja kasvanud. Aga ei, enne jõutakse juba esimese emotsiooni pinnalt üle reageerida ja alles siis hakatakse asju arutama, kui suur konflikt on juba maha peetud.

#4153979:

#4153931:

#4153884:

#4153846:

Enne on vaja ikka aplaava üles tõmmata, selle asemel et inimese moodi suhelda.

Aplaava tõmbas üles ikka see, kes hakkas seda: “kui laps saab 18, peab ta välja kolima” agendat ajama.

Igaüks vastutab oma väljaütlemiste eest. See näpuga näitamisest, et aga tema alustas, võiks olla välja kasvanud. Aga ei, enne jõutakse juba esimese emotsiooni pinnalt üle reageerida ja alles siis hakatakse asju arutama, kui suur konflikt on juba maha peetud.

Luba ma täpsustan – nii et mees võib esimese emotsiooni pinnalt halvasti ütleda, aga naine sellele reageerida ei või? kas nii?

Ja kui naine täiesti emotsioonitult leiab, et kui mees tahab tema lapse välja visata, siis ema lahkub koos lapsega, siis see on üle reageerimine, kas nii? Sest et normaalne naine viskaks ometi lapse kohe esimesel nõudmisel välja ja jääks meest ümmardama edasi? Nii, jah?

Manipuleerivate inimestega ongi elus nii, et nende arust võib halvasti või valesti öelda või teha, kuid sellele samamoodi vastu reageerida ei tohi. Ei ole soovitav ka välja näidata, et see ei meeldi ja ei tohi tunda mingeid tundeid, mis väljendaksid sinu meeleolu või seisukohta. Saad petetud ja lahutad, ole vait, sest muidu oled armukade, ei saa elatist, ole vait, sest muidu oled kibestunud mehe uue suhte peale. Ometi on sellise asja ülle elanud inimesel olla õigus nii kibestunud, kui pettunud, armukade või kui sind lüüakse ja ahistatakse- vihane. Aga tegelikult on õigus ja lausa kohustus oma tunded välja öelda ja mõtted. Ei saa ju elada teise tahtmise järgi, eriti, kui see on vale.