Teema: järg: kas kõik õpetajad ikka leitakse sügiseks?

Tegelikult pole tundides internetiharjutuste tegemine sageli ka tehniliselt võimalik:
– koolil pole piisavalt laua- ja tahvelarvuteid;
– kool ei saa nõuda lastelt/vanematelt nutimobiili, tahvli või arvuti omamist;
– koolis puudub piisava vastupidavusega levi.

#2871128:

#2870723:

#2870577:

#2870479:

#2870461:

#2870435:

#2870151:

#2870080:

Nõus, suurem osa lapsi on normaalsed. Lapsevanemad on suuremas osas küll ebanormaalsed, direktorite puhul ka pead ei anna. Mina olen näinud kohutavalt vastikuid väikeste omavalitsuste koolijuhte.

Nagu näha on sinu suurim mure koolis lapsevanemad. Kui lapsed on normaalsed ja suurem osa vanematest ebanormaalsed, siis järelikult üle 50 protsendi lapsevanematest on “ebanormaalsed”. Ahistavad sind. Mind tõsiselt huvitab, kuidas nad seda teevad? Kuna tegemist on ikkagi massilise problemeega, siis sa võiksid lahti seletada.

Lapsed on arenevad isiksused. Nende puhul võib mõista, et teatud vanuses või arengustaadiumis või ka koduse olukorra tõttu on lastel sellised probleemid. St neid võib mõista ja loota, et ehk kasvavad oma probleemidest välja.

Täiskasvanud on väljakujunenud isiksused. Nende puhul loota, et ehk kasvavad oma probleemidest välja, on mõttetu.

Ja väga sageli on sügavalt õelal ja hüsteerilisel emal täiesti rahulik ja mõistlik laps. Võib ka vastupidi olla.

Jällegi, see 1+1 = 2 reegel inimeste puhul ei toimi. Alati ei ole nii, et normaalne laps võrdub normaalne vanem ja ebanormaalne laps võrdub ebanormaalne vanem.

Lapsed, sh nende probleemid, on minu töö. Vanemad ja nende probleemid ei peaks olema minu töö. Enamasti on nii, et vanemad, kes on just nagu mures lapse pärast, elavad tegelikult õpetajate peal välja isiklikke psüholoogilisi (sageli ka psühhiaatrilisi) probleeme.

Seda ma mõistan. Aga reaalselt puutub ju vanem õpetajaga kokku ca paar korda aastas (arenguvestlus+ klassikoosolek). Nendest kohtumistest oled järeldanud, et enamus vanemad on probleemsed?
Iseasi muidugi, kui lapsel on probleem, siis võetakse omavahel ühendust. Aga neid probleemidega lapsi pole ju klassis tavaliselt üle 2-3? Saan ka aru, et inimesi on igasuguseid aga enamus täiskasvanud inimesed oskavad viisakas vormis omavahel suhelda? Ma ei saagi aru, millest selline vastasseis õpetaja ja vanema vahel tekib? Loogika ütleb, et õpetaja ja vanemad teevad koostööd, et probleem lahendada? Miks või kuidas need vanemad õpetajat ründavad? Helistavad/tulevad kohale ja hakkavad heast peast sõimama? Ma lihtsalt pole tõesti sellisest asjast varem kuulnud, üritan aru saada. Sinu jutu järgi on ju iga teine vanem psühholoogiliste probleemidega ja elab neid õpetaja peal välja.

#2871155:

#2871128:

#2870723:

#2870577:

#2870479:

#2870461:

#2870435:

#2870151:

#2870080:

Nõus, suurem osa lapsi on normaalsed. Lapsevanemad on suuremas osas küll ebanormaalsed, direktorite puhul ka pead ei anna. Mina olen näinud kohutavalt vastikuid väikeste omavalitsuste koolijuhte.

Nagu näha on sinu suurim mure koolis lapsevanemad. Kui lapsed on normaalsed ja suurem osa vanematest ebanormaalsed, siis järelikult üle 50 protsendi lapsevanematest on “ebanormaalsed”. Ahistavad sind. Mind tõsiselt huvitab, kuidas nad seda teevad? Kuna tegemist on ikkagi massilise problemeega, siis sa võiksid lahti seletada.

Lapsed on arenevad isiksused. Nende puhul võib mõista, et teatud vanuses või arengustaadiumis või ka koduse olukorra tõttu on lastel sellised probleemid. St neid võib mõista ja loota, et ehk kasvavad oma probleemidest välja.

Täiskasvanud on väljakujunenud isiksused. Nende puhul loota, et ehk kasvavad oma probleemidest välja, on mõttetu.

Ja väga sageli on sügavalt õelal ja hüsteerilisel emal täiesti rahulik ja mõistlik laps. Võib ka vastupidi olla.

Jällegi, see 1+1 = 2 reegel inimeste puhul ei toimi. Alati ei ole nii, et normaalne laps võrdub normaalne vanem ja ebanormaalne laps võrdub ebanormaalne vanem.

Lapsed, sh nende probleemid, on minu töö. Vanemad ja nende probleemid ei peaks olema minu töö. Enamasti on nii, et vanemad, kes on just nagu mures lapse pärast, elavad tegelikult õpetajate peal välja isiklikke psüholoogilisi (sageli ka psühhiaatrilisi) probleeme.

Seda ma mõistan. Aga reaalselt puutub ju vanem õpetajaga kokku ca paar korda aastas (arenguvestlus+ klassikoosolek). Nendest kohtumistest oled järeldanud, et enamus vanemad on probleemsed?

Iseasi muidugi, kui lapsel on probleem, siis võetakse omavahel ühendust. Aga neid probleemidega lapsi pole ju klassis tavaliselt üle 2-3? Saan ka aru, et inimesi on igasuguseid aga enamus täiskasvanud inimesed oskavad viisakas vormis omavahel suhelda? Ma ei saagi aru, millest selline vastasseis õpetaja ja vanema vahel tekib? Loogika ütleb, et õpetaja ja vanemad teevad koostööd, et probleem lahendada? Miks või kuidas need vanemad õpetajat ründavad? Helistavad/tulevad kohale ja hakkavad heast peast sõimama? Ma lihtsalt pole tõesti sellisest asjast varem kuulnud, üritan aru saada. Sinu jutu järgi on ju iga teine vanem psühholoogiliste probleemidega ja elab neid õpetaja peal välja.

Mõtlesin, et siia enam ei kirjuta, sest ei jaga siin peamiselt sõna võtva õpetaja seisukohti ja direktor tundub normaalne, aga…
Enamus lapsi ja nende vanemad on igati normaalsed, kuid kahjuks on väga jubedaid erandeid ja kui kooli juhtkond sellisel juhul õpetajat ei toeta, siis on olukord hull ning head õpetajad lahkuvad koolist või tekivad kibestunud õpetajad.
Toon paar näidet koolielust.
Tore klass, 26 õpilast, 3 erivajaduslikku last. 2 neist lastest nö rasked, aga koostööaltite vanematega. 1 väga tore laps, kellel väga raske vanem. Mismõttes õpetaja ei luba enda peale karjuda, ei ole nõus 2-tunniste igapäevaste telefonikõnedega, ei vasta telefonile kl 20.00, ei vasta koheselt meilile, mis on saadetud 23.30 jne. Lisage sellele kooli juhtkond, kes leiab, et õpetaja peaks mingil imeväel probleeme ennetama ja sealjuures jõudma lisaülesandena veel ka mingisugust projekti kirjutada…
Toon teise näite veel.
Tore klass, toredad vanemad, palju bürokraatiat armastav juhtkond ja 1 väga keeruline laps, kelle vanem ei tunnistanud probleemi olemasolu 1,5 aastat. Laps oli füüsiliselt agressiivne klassikaaslaste ja õpetajate suhtes. Lisaks lõputud roppused, mis keskmise voorimehe sügavalt punastama paneks. Mõned lapsed kartsis kooligi tulla, juhtkond nõudis lisaks muule tööle muudkui aruandeid ja analüüse intsidentide kohta nagu lendavad lauad-toolid, löömised, veidrad sekauaalfantaasiad matemaatika tunnis jms. HTM, kuhu teised vanemad pöördusid, käskis koolil ise hakkama saada, st õpetajale veel suuremat paberitööd koos lugematute ümarlaudadega. Laps sai lõpuks, peale üht väga koledat intsidenti abi ja vajalikud ravimid, õpetaja loobus tööst.
Sarnaseid näiteid võiksin tuua veel mitmeid ja seda võiks ilmselt iga õpetaja. Sellest hoolimata on koolides palju häid õpetajaid, sest õnneks on palju koole, kus juhtkond saab aru, et nende ülesanne on õpetajaid toetada. Kahjuks ei ole see kõigis koolides nii ja direktori vallandamine on sageli aastatepikkune protsess ka KOV jaoks. Õpetaja(te)st saab selle ajaga aga endine või kibestunud õpetaja.

Väga sagedased on juhtumid, kus lapsed mõtlevad õpetajate vastu süüdistusi välja.
Sellised bürokraatidest koolijuhid ei tule iial õpetaja käest küsima, et mis juhtus. Sellised bürokraadid vaatavad sulle ainult oma kalasilmadega otsa ja teatavad, et õpetaja on läbinud psühholoogiaalase koolituse, ta on vanem inimene ja professionaal ja tema peab tagama olukorra, kus lastega konflikte ei teki. See on just selline enda mugavustsoonis oma sooja koha peal lösutav direktor, nagu siin teemaski sõna võtnud mees.
Ja kuidas see õpetaja siis ennast kaitseb? Ühe sõna teise sõna vastu. Ja kui direktoril on hoiak, et lapsevanemal on alati õigus, siis jääbki õpetaja lolliks.
Või on direktor selline paadunud “matemaatik”, kes ainult primitiivseid arvutustehteid oskab koolis teha, aga koolis on kõik palju keerulisem. Algatasid paar last ja vanemat (igavuse, kiusu – mille iganes pärast) intriigi. Sosistasid ühe kõrva, klatshisid teisega ja ongi laviin käima lükatud. Direktor loeb vaid kaebuste arvu, õpetajalt ei taha teadagi, mis juhtus, konstrueerib mingi oma reaalsuse kokku ja ongi õpetaja süüdi.

Jah, enamik lapsi on normaalsed, ebanormaalseid lapsevanemaid on rohkem kui normaalseid lapsi, kuid ka need on arvu poolest vähemuses.
Aga sellisele “matemaatikust” direktorile piisab ka kümnest ebanormaalsest lapsevanemast 400 vanema kohta, et õpetajale millessegi süvenemata kinga anda. Seda enam, kui direktor ei jaga konkreetse õpetaja õpetatavast valdkonnast mitte halligi.

Koolis taandub praktiliselt KÕIK direktorile.

Direktorite koolist minemasaatmisest: mulle on jäänud mulje, et vanemad (kes ei jaga koolielust ja selle toimemehhanismidest mitte kõige vähematki) söövad koolidest välja just neid häid ja teenekaid tegevpedagoogidest direktoreid. Tallinna lähiümbrusest on selliseid näiteid mitmeid tuua ja kui mõtlen sellele enda laialilammutatud kodukoolile, kus ka tubli ja teenekas direktor KOV-i poolt välja söödi, siis ei usu küll sellesse väitesse, et halvad direktorid saadetakse minema. Mina olen näinud ainult seda, kus minema on saadetud väga head direktorid ja asemele on võetud karjeristidest koolilammutajad.

#2871261:

Hea siinkirjutav õpetaja. Teil on väga paljudes asjades õigus, aga mulle tundub, et te vajate hoopis ise abi, et suudaksite sellest ennasthävitavast negatiivsusest välja tulla. Teie jutu põhjal julgen arvata, et olete stressis, ületöötanud ja näete kõike liiga mustades värvides. See on väga kurb, sest eelkõige kannatab enda vaimne tervis, samuti ei ole Teil enam jõudu nautida lastega tegelemist ega teha mingit koostööd kolleegide ega vanematega. Ma räägin oma kogemusest – kui mul oli kunagi tööl raske aeg, hakkasin samamoodi selliste kategooriliste negatiivsete näidetega lahmima. Mind aitas paariaastane tööpaus ja lapse saamine. See lõi uuesti asjad paika ning suutsin pärast tööle minnes kõike palju helgemates värvides näha. Te olete lihtsalt ületöötanud. Proovige puhata. Muidu võiks soovitada ka töökohta vahetada, aga kus see parem on. Muidugi töö lastega on raske ja väljakutsuv, kahjuks on aga igal kohal omad probleemid. Mõelge klienditeeninduse peale: pikad tööpäevad ja palju “toredaid” kliente. Need ülinõudlikud ja ebaõiglased lapsevanemad käivad samuti tooteid ja teenuseid tarbimas ja komposteerivad seal ka teenindajate närve. Juhtkond võib eraettevõttes veelgi hullem olla. Mõnes kohas ei maksta palkagi ausalt ega õigeaegselt välja – probleem, mida õpetajal kunagi ei esine.

Või mõelgem arstidele – hommikust õhtuni tuleb tegeleda haigete ja muidu raskete patsientidega, kellest oi kui paljud on kiuslikud, targutavad, hüpohondrikud, kaebavad, kahtlustavad või lihtsalt pahas tujus. Ja millised intriigid veel võivad haiglates olla…

Kui vähegi võimalik, vähendage oma koormust. Võimalusel loobuge aastaks-paariks klassijuhatamisest (jah, tean, et juhtkond ei taha sellest tavaliselt kuuldagi, kuid antud juhul on see konkreetselt Teie vaimse tervise huvides. Kui direktor ausast jutust aru ei saa, küsige nt töötervishoiuarstilt paber). Oluline on see, et leiate kuidagi võimaluse ennast taastada ja küllap need lapsed, vanemad ja juhtkond siis ka natuke normaalsemaks muutuvad.

Soovitan sama.
Õpetajate Lehes oli mõni aeg tagasi üks selleteemaline artikkelgi: http://opleht.ee/2017/11/labipolemine-algab-hiilivalt/

Ma pole elus lasknud endale klassijuhatamist kaela määrida, sest kuna ma ei tööta täiskohaga koolis siis mul lihtsalt pole aega ega soovigi sedalaadi tööd teha. Puhtalt aineõpetajana olen kohtunud mõne lapsevanemaga ehk korra aastas ja nad ei kirjuta ega helista mulle.

Jah, tänapäeval on liiga palju bürokraat-karjeristidest ülemusi, seda sugugi mitte ainult koolides. See on kurb, aga isegi aeg-ajalt õpetajana töötades proovin alati ka laste kriitilist mõtlemist arendada ning väldin ülesandeid, mis tuleb ära teha “linnukese kirjasaamiseks”. Näiteks, kui laps oli haige, siis ta ei pea kõiki kontrolltöid järele tegema, piisab minuga vestlemisest. Sel teemal on olnud palju ütlemist ja vaidlusi, aga minu arust just niisugune väga jäik reeglitest (kui tahes mõttetutest) kinnipidamine ja et kõik lapsed peavad kõike tegema ühtmoodi ja ühepalju meie praeguses koolielus soodustab bürokraatlikku mõtteviisi. Ma ei ole täiskohaga ja pidevalt koolis tööl just seetõttu, et minu arvates ei ole suurepärane ja järgimist vääriv koostöö lapsevanematega see, kui korra aastas kutsutakse kokku lastevanemate esindajad, lastakse neil teha grupitööd teemal “mis värvi võiks olla koridoride seinad” ja siis minnakse sõbralikult lahku, vähegi sisulisemaid probleeme arutamata (kiusamine, info liikumine, arendavad üritused jpm). Ent meie bürokraatlikus maailmas saab direktsioon teha “linnukese” ja aruannetesse kirjutada ilusat juttu. Teisalt on kogu seda bürokraatlikku jama vaja projektirahade taotlemiseks, ilma ei saa.

#2871479:

Selles teemas ärritab mind algusest peale see direktor. Olen selliseid näinud ja see on õudne, mida sellised karjerist-bürokraadid on kokku keeranud: …

Mõtlen, et täpselt nii, nagu sind ärritab direktor, keda sa pole tegelikult näinudki, võib mõni muidu täiesti normaalne lapsevanem ärrituda mingi sinu mõtte, ütluse või tegevuse peale. Sest just see asi – tema arvates – paigutab sinu tema jaoks ebameeldivasse inimgruppi. Täpselt nagu tolle oletatava direktori sõnavõtud siin paigutavad tema sinu jaoks ebameeldivasse inimgruppi. Sa oled nõus kirjutama 40 kommentaari ilma inimest tundmata! Ja täpselt nagu sinu peale ärritunud lapsevanem on sinuga tegelikult sõnagi vahetamata eneses kindel, et sa oled jobu ja kõik sellised õpetajad hävitavad laste enesehinnangut ja mida iganes veel, oled sina kindel, et see direktor on jobu. Koostöö ja teineteise kuulamine on seega välistatud.

Kui foorumipostituste põhjal ühe koolidirektori sedasi enda jaoks paika paned, kas teed sedasama ka sinu poole mis tahes murega pöörduvate lastevanematega?
Kas lapsevanem, kes tormab kooli süüdistusega, et ese X on varastatud, on ebanormaalne oma loru tupsununnukest igal võimalusel õigustav kanaemme? Või on selles klassis äkki üks lapsuke, keda teised millegipärast norivad ja süüdistavad oma kadunud asjade varastamises, nii et see kooli tormanud lapsevanem on oma lapselt ja tolle sõpradelt korduvalt kuulnud jutte vargustest koolis ning nüüd tegi kuulujuttude põhjal ennatliku otsuse ning tormas uurima, miks selle väidetavalt varastava lapsega ometigi midagi ette pole võetud.
Kas lapsele erikohtlemist nõudev vanem on ka hull ja ebanormaalne või on tal ehk häid mõtteid, kuidas tema lapse suhtumist kooli saaks parandada? Võib-olla see vanem näeb, kuidas ta laps on kooli tõttu peaaegu depressioonis ning on lapsega pikki vestlusi maha pidanud, kuidas olukorda parandada? Kas peab alati olema diagnoos ja arstitõend, et lapse eripäradega arvestada?

Ja kas võib olla, et suvalisel ajal mingi teise aine hinde pärast sulle helistav lapsevanem on lapselt kuulnud, et oled õiglane ja toetav, ning seepärast helistabki just sulle oma hüsteeriliselt nutva lapse kõrvalt? Ta tahaks lihtsalt erapooletut nõu ja abi targalt inimeselt ning mõtles enne helistamist, et kellaaeg pole tõesti just parim, aga alati on võimalus telefoni mitte vastu võtta või asja arutamisest keelduda. Aga sina lahterdad ta hetkega ebanormaalseks lapsevanemaks ja tegelik probleem jääb jällegi selgitamata.

#2871659:

Jah, tänapäeval on liiga palju bürokraat-karjeristidest ülemusi, seda sugugi mitte ainult koolides. See on kurb, aga isegi aeg-ajalt õpetajana töötades proovin alati ka laste kriitilist mõtlemist arendada ning väldin ülesandeid, mis tuleb ära teha “linnukese kirjasaamiseks”. Näiteks, kui laps oli haige, siis ta ei pea kõiki kontrolltöid järele tegema, piisab minuga vestlemisest. Sel teemal on olnud palju ütlemist ja vaidlusi, aga minu arust just niisugune väga jäik reeglitest (kui tahes mõttetutest) kinnipidamine ja et kõik lapsed peavad kõike tegema ühtmoodi ja ühepalju meie praeguses koolielus soodustab bürokraatlikku mõtteviisi. Ma ei ole täiskohaga ja pidevalt koolis tööl just seetõttu, et minu arvates ei ole suurepärane ja järgimist vääriv koostöö lapsevanematega see, kui korra aastas kutsutakse kokku lastevanemate esindajad, lastakse neil teha grupitööd teemal “mis värvi võiks olla koridoride seinad” ja siis minnakse sõbralikult lahku, vähegi sisulisemaid probleeme arutamata (kiusamine, info liikumine, arendavad üritused jpm). Ent meie bürokraatlikus maailmas saab direktsioon teha “linnukese” ja aruannetesse kirjutada ilusat juttu. Teisalt on kogu seda bürokraatlikku jama vaja projektirahade taotlemiseks, ilma ei saa.

#2871479:

Selles teemas ärritab mind algusest peale see direktor. Olen selliseid näinud ja see on õudne, mida sellised karjerist-bürokraadid on kokku keeranud: …

Mõtlen, et täpselt nii, nagu sind ärritab direktor, keda sa pole tegelikult näinudki, võib mõni muidu täiesti normaalne lapsevanem ärrituda mingi sinu mõtte, ütluse või tegevuse peale. Sest just see asi – tema arvates – paigutab sinu tema jaoks ebameeldivasse inimgruppi. Täpselt nagu tolle oletatava direktori sõnavõtud siin paigutavad tema sinu jaoks ebameeldivasse inimgruppi. Sa oled nõus kirjutama 40 kommentaari ilma inimest tundmata! Ja täpselt nagu sinu peale ärritunud lapsevanem on sinuga tegelikult sõnagi vahetamata eneses kindel, et sa oled jobu ja kõik sellised õpetajad hävitavad laste enesehinnangut ja mida iganes veel, oled sina kindel, et see direktor on jobu. Koostöö ja teineteise kuulamine on seega välistatud.

Kui foorumipostituste põhjal ühe koolidirektori sedasi enda jaoks paika paned, kas teed sedasama ka sinu poole mis tahes murega pöörduvate lastevanematega?

Kas lapsevanem, kes tormab kooli süüdistusega, et ese X on varastatud, on ebanormaalne oma loru tupsununnukest igal võimalusel õigustav kanaemme? Või on selles klassis äkki üks lapsuke, keda teised millegipärast norivad ja süüdistavad oma kadunud asjade varastamises, nii et see kooli tormanud lapsevanem on oma lapselt ja tolle sõpradelt korduvalt kuulnud jutte vargustest koolis ning nüüd tegi kuulujuttude põhjal ennatliku otsuse ning tormas uurima, miks selle väidetavalt varastava lapsega ometigi midagi ette pole võetud.

Kas lapsele erikohtlemist nõudev vanem on ka hull ja ebanormaalne või on tal ehk häid mõtteid, kuidas tema lapse suhtumist kooli saaks parandada? Võib-olla see vanem näeb, kuidas ta laps on kooli tõttu peaaegu depressioonis ning on lapsega pikki vestlusi maha pidanud, kuidas olukorda parandada? Kas peab alati olema diagnoos ja arstitõend, et lapse eripäradega arvestada?

Ja kas võib olla, et suvalisel ajal mingi teise aine hinde pärast sulle helistav lapsevanem on lapselt kuulnud, et oled õiglane ja toetav, ning seepärast helistabki just sulle oma hüsteeriliselt nutva lapse kõrvalt? Ta tahaks lihtsalt erapooletut nõu ja abi targalt inimeselt ning mõtles enne helistamist, et kellaaeg pole tõesti just parim, aga alati on võimalus telefoni mitte vastu võtta või asja arutamisest keelduda. Aga sina lahterdad ta hetkega ebanormaalseks lapsevanemaks ja tegelik probleem jääb jällegi selgitamata.

Erinevus minu ärrituse ja lapsevanemate ärrituse vahel. Selle direktori sõnavõtte olen ma siin otse lugenud, mitte ei ole mulle keegi neid ümber jutustanud (nt nagu laps vanematele kodus). Ma olen ise samuti reaalses elus selliseid direktoreid jm koolijuhte kohanud. No kõik on lausa üks-ühele sarnane neil. Seega ei kujuta ma mingeid deemoneid ette, ma tean täpselt, et nad on olemas.

Tead, ma pole viimaste aastate jooksul ühtki inimlikku ja mõistetavat kaebust lapsevanematelt kuulnud. Kaebused käivad stiilis, et õpetaja ei austa meid (aga seda, et teie, lapsed, ei võta õppevahendeid tundi kaasa, ei tööta tunnis kaasa, karjute ja segate teistel õppimast, kuritarvitate nutitelefoni tunnis jne ne, sellest lapsed vanematele ei räägi). Paljud vanemad deklareerivad, muuseas, et kõigis neis pattudes on õpetaja süüdi.
Kõik need lapsevanemate kaebused praegusel ajal on lihtsalt mugav võimalus õpetajat kiusata. Nt teevad kaebamiskõnesid teised õpetajatest lapsevanemad (loogika on see, et kui meie peale kaevatakse, siis kaebame meie ka). Mõnel on laps hulkuma hakanud – süüdlaseks jälle kuri õpetaja koolis.
Hiljuti kaebas üks klassijuhataja, et tal on kokku lepitud ekskursioon ja osa selle rahadest tuleb maksta sulas. Neil on klassis olemas oma laekur-raamatupidaja, kes raha kogumisega tegeleb. Ja see vanem teatas ekskursiooni hommikul, et ta on haige ja ei saa tulla tooma seda sularaha kooli. Et kas õpetaja ei maksaks need paarsada eurot omast taskust? Palgapäevani oli jäänud 3 päeva ja võib vaid arvata, et õpetajal oma madala palgaga sellist summat küll konto peal ei olnud. Olen ise analoogse olukorra klassijuhatajana üle elanud. Vanemad teavad, kui väikesed on õpetajate palgad ja sõidavad ikka häbematult õpetajate rahakoti seljas. Kui õpetaja vihastab sellise suhtumise peale, on õpetaja jälle paha, sest ei oska lastega sõbralikult suhelda.

Loomulikult olen ma inimlik olukordades, mis inimlikkust nõuavad: tulen vastu pikalt haiglas olnud õpilastele järelvastamistel, ei torgi tunnis depressioonist nõrkenud last jne.

Aga enamik lapsevanemate kaebustest on lihtsalt puhas ja selge kius ja õelus. Ja selle eest tuleks õpetajat riiklikul tasemel kaitsma hakata. Õpetajatel on niigi pingeline töö ja naeruväärselt väike palk.

#2871659:

Kas lapsevanem, kes tormab kooli süüdistusega, et ese X on varastatud, on ebanormaalne oma loru tupsununnukest igal võimalusel õigustav kanaemme? Või on selles klassis äkki üks lapsuke, keda teised millegipärast norivad ja süüdistavad oma kadunud asjade varastamises, nii et see kooli tormanud lapsevanem on oma lapselt ja tolle sõpradelt korduvalt kuulnud jutte vargustest koolis ning nüüd tegi kuulujuttude põhjal ennatliku otsuse ning tormas uurima, miks selle väidetavalt varastava lapsega ometigi midagi ette pole võetud.
Kas lapsele erikohtlemist nõudev vanem on ka hull ja ebanormaalne või on tal ehk häid mõtteid, kuidas tema lapse suhtumist kooli saaks parandada? Võib-olla see vanem näeb, kuidas ta laps on kooli tõttu peaaegu depressioonis ning on lapsega pikki vestlusi maha pidanud, kuidas olukorda parandada? Kas peab alati olema diagnoos ja arstitõend, et lapse eripäradega arvestada?
Ja kas võib olla, et suvalisel ajal mingi teise aine hinde pärast sulle helistav lapsevanem on lapselt kuulnud, et oled õiglane ja toetav, ning seepärast helistabki just sulle oma hüsteeriliselt nutva lapse kõrvalt? Ta tahaks lihtsalt erapooletut nõu ja abi targalt inimeselt ning mõtles enne helistamist, et kellaaeg pole tõesti just parim, aga alati on võimalus telefoni mitte vastu võtta või asja arutamisest keelduda. Aga sina lahterdad ta hetkega ebanormaalseks lapsevanemaks ja tegelik probleem jääb jällegi selgitamata.

Ei lahterdaks. Aitaks olukorda lahendada. Mureliku vanema pöördumisviis ja toon on teistsugune.

#2873232:

https://www.postimees.ee/4650878/kardla-pohikooli-eksamil-porus-ligi-pool-klassi

Oo, meie mataõps lehes täna! Täiega äge õps oli! Tunnis sai kogu aeg pulli, ega me seal eriti ei õppinud, sest õps ei teadnud ise pedagoogilistest võtetest midagi, ajalehest sain just teada ka, et ta on vapsee keskharidusega, aga suva, sest tunnis oli ägeeeee, rääkisime niisama juttu, vaatasime filme, mõnikord niisama istusime telefonis. Dire oli ka õpsiga jumala rahul, sest õpilased olid nii õnnelikud (SILMAD SÄRASID!) ja lapsevanemad oli ka rahul, kuna lapsed ei vingunud kodus enam, et mata on raske.

Ma loodan südamest, et selliseid direktoreid nagu teemaalgataja, oleks koolides üha rohkem! Et te paljuneks nagu nirgid! See on mu soov! See toob Eesti koolile õnne ja rõõmu!

Põhikooli eksam läks osadel veits pekki, aga järgmisel aastal saab uuesti proovida ja tegelt pole matet vaja ka, sest ma ei taha nagunii keskkooli edasi minna, kuna mu vend töötab Soomes ehitajana ja saan sinna nagunii suure raha eest tööle. Ainult mõned kõrgharidusega lapsevanemad ei olnud rahul, et selline õps meile tööle pandi, aga savi, keda see huvitab, teised on täiega rahul ja dire ka. Loodan, et saan järgmisel aastal jälle sama õpsi tundides osaleda.

Ilus lugu, aga ei vasta tõele. Selle matemaatikaõpetaja viga on see, et ta peaks õpetama gümnaasiumis, mitte põhikoolis, sest ta õpetab neid, kes vaevuvad õppima. Pullivendi ta tõepoolest õpetama ei vaevu. Ja keskhariduse puhul on millegipärast mainimata jäetud, et tal on kõrgharidus lõpetamisel.

#2873590:

#2873232:

https://www.postimees.ee/4650878/kardla-pohikooli-eksamil-porus-ligi-pool-klassi

Oo, meie mataõps lehes täna! Täiega äge õps oli! Tunnis sai kogu aeg pulli, ega me seal eriti ei õppinud, sest õps ei teadnud ise pedagoogilistest võtetest midagi, ajalehest sain just teada ka, et ta on vapsee keskharidusega, aga suva, sest tunnis oli ägeeeee, rääkisime niisama juttu, vaatasime filme, mõnikord niisama istusime telefonis. Dire oli ka õpsiga jumala rahul, sest õpilased olid nii õnnelikud (SILMAD SÄRASID!) ja lapsevanemad oli ka rahul, kuna lapsed ei vingunud kodus enam, et mata on raske.

Ma loodan südamest, et selliseid direktoreid nagu teemaalgataja, oleks koolides üha rohkem! Et te paljuneks nagu nirgid! See on mu soov! See toob Eesti koolile õnne ja rõõmu!

Põhikooli eksam läks osadel veits pekki, aga järgmisel aastal saab uuesti proovida ja tegelt pole matet vaja ka, sest ma ei taha nagunii keskkooli edasi minna, kuna mu vend töötab Soomes ehitajana ja saan sinna nagunii suure raha eest tööle. Ainult mõned kõrgharidusega lapsevanemad ei olnud rahul, et selline õps meile tööle pandi, aga savi, keda see huvitab, teised on täiega rahul ja dire ka. Loodan, et saan järgmisel aastal jälle sama õpsi tundides osaleda.

Ilus lugu, aga ei vasta tõele. Selle matemaatikaõpetaja viga on see, et ta peaks õpetama gümnaasiumis, mitte põhikoolis, sest ta õpetab neid, kes vaevuvad õppima. Pullivendi ta tõepoolest õpetama ei vaevu. Ja keskhariduse puhul on millegipärast mainimata jäetud, et tal on kõrgharidus lõpetamisel.

Paraku on pullivendade osakaal viimasel ajal ka gümnaasiumis väga suur…

#2873686:

Kommenteerin siin esimest korda, sest lihtsalt ei saa vait olla. Tean oma nahale väga lähedaselt värske haridustöötaja kogemust ning tahaksin kahe käega toetada siin sõna võtnud direktorit. Olles töötanud nii erasektoris kui ka avalikus sektoris, on koolis kõige üllatavam nn vanade õpetajate tohutu hala, kui raske ja tänamatu töö neil on. Ega ikka ole küll.

Ei ole enamikes koolides bürokraatiat palju, väga kaugel sellest. Aga kuna enamikel õpetajatel, eriti nn vanal kaadril pole ei teiste riikide konteksti ega ka arusaama, kui palju tööd ja millest palga eest peab Eestis teistes valdkondades tegema, siis uputaksegi enesehaletsusse. Teadmiseks ka, et pea igal pool Eestis on õpetaja palk ikka väga palju kõrgem keskmisest. Koormuse küsimus on juba teine asi, kuid selle peab lahendama tööandja ehk koolijuht.

Siin aga jõuame teise koolis nn vanade õpetajate (pole vanus, vaid mentaliteet) seas levinud müüdini “las see juht laseb meil tööd teha ja ärgu vaevaku koolituste, ainekavade, koostöö ja muu sellise jamaga”. Esiteks peaks sellise juhi lahti laskma, kes peabki enda ülesandeks vaid lõpetamise käskkirjale allkirja panna ning loodab, et ka palga määrab õpetajatele mingi määrus omavalitsusest või riigist. See pole juhtimine. Kahjuks sellist mittejuhtimist on jätkuvalt väga palju. Sellega käib kahasse ka mittevastutamine 

Koolitused, ainekavad ja muu selline jama on hädavajalik. Õpetaja, see ONGI sinu töö. Hoida end kursis didaktiliste, arengupsühholoogiliste jm arengutega. Jagada ka professionaalset teadmist ja õppida teistelt õpetajatelt. See viimane on nn vanal kaardiväel kõige keerulisem. Mitte üheski teises tänapäevases töökohas enam meeskond ei saaks toimida nii nagu “vanade õpetajate” domineeritud koolides, kus tunnivaatlust peetakse hullemaks privaatsuse rikkumiseks kui paljaste piltide internetti laadimist.

Digitaalsete töövahendite pädev, ja ma rõhutan pädev haldamine peaks olema iga õpetaja püha kohustus. PowerPoint pole digitaalne õppevahend. Filmilõik pole digitaalne õppevahend. Näiteks GoogleDrive grupitööde keskkonnana on digitaalne vahend, kus õpetajana saan jälgida, kuidas konkreetsed grupid edenevad ning milline kasutaja ja kui palju on panustanud. Kahjuks aga kasutavad paljud õpetajad tulenevalt oma pädevustest digitaalseid õppevahendeid nagu pildiga tahvlit, kuhu joonistamine on “palju keerulisem”. Aga see on juba palju pikem jutt.

Rahulolematu ja kõiketeadev vana kaardivägi ongi põhjus, miks säravamad isikud paljudest koolidest ära lähevad. Teine põhjus on koolijuht ja õppetoolide juhid, kes tegelikult ei oska ega taha juhtida. Mis muuhulgas tähendab oma õpetajate toetamist ja mitte ainult kakluses lapsevanematega vaid ka hea töö tegemisel. See tähendab meeskonna loomist, kes teeb koostööd ning mitte ei ütle koridoris tere ja õpetajate toas selle jagamist, kui loll on üks või teine vanem-õpilane-kolleeg. See tähendab halbadest õpetajatest lahti saamist. See on ka õpetajate seas kõige keerulisem – mingi väärastunud professionaalne au sunnib kaitsma inimesi, kes pole 10-20 aastat oma tööga hakkama saanud. Kui aga ise oma ridasid ei puhasta, kes siis seda teeb.

Aga siin sõna võtnud kurjadele õpetajatele soovitan käia paaril õppereisil Soomes, Rootsis või Saksamaal. Vaadake, milline on teiste elu ja keskkond enne, kui räägite, kui halb on Eestis. Minge töötage samalaadsel kohal erasektoris, kus korraga üle 2 nädala puhkust välja võtta ei saa ning tööd hinnatakse igakuiselt tulemuste järgi ning mitte lihtsalt “protsessi täitmist”.

Koolijuhile soovin jõudu, sest usun, et ta hoolib õigetest asjadest.

ps! “virisevatest naistest” lihtsalt niipalju, et enamus õpetajaid ongi koolis naised. Leiab ka “virisevaid mehi”.

Olen käinud õppereisil Soomes. Kui Soome kolleegid meie palka ja töökoormust kuulsid, pidid nad pe*seli kukkuma. Nad raputasid päid ja soovitasid meil küll mujale tööle minna. Mina muidugi seda tegingi.

#2873686:

Kommenteerin siin esimest korda, sest lihtsalt ei saa vait olla. Tean oma nahale väga lähedaselt värske haridustöötaja kogemust ning tahaksin kahe käega toetada siin sõna võtnud direktorit. Olles töötanud nii erasektoris kui ka avalikus sektoris, on koolis kõige üllatavam nn vanade õpetajate tohutu hala, kui raske ja tänamatu töö neil on. Ega ikka ole küll.

Ei ole enamikes koolides bürokraatiat palju, väga kaugel sellest. Aga kuna enamikel õpetajatel, eriti nn vanal kaadril pole ei teiste riikide konteksti ega ka arusaama, kui palju tööd ja millest palga eest peab Eestis teistes valdkondades tegema, siis uputaksegi enesehaletsusse. Teadmiseks ka, et pea igal pool Eestis on õpetaja palk ikka väga palju kõrgem keskmisest. Koormuse küsimus on juba teine asi, kuid selle peab lahendama tööandja ehk koolijuht.

Siin aga jõuame teise koolis nn vanade õpetajate (pole vanus, vaid mentaliteet) seas levinud müüdini “las see juht laseb meil tööd teha ja ärgu vaevaku koolituste, ainekavade, koostöö ja muu sellise jamaga”. Esiteks peaks sellise juhi lahti laskma, kes peabki enda ülesandeks vaid lõpetamise käskkirjale allkirja panna ning loodab, et ka palga määrab õpetajatele mingi määrus omavalitsusest või riigist. See pole juhtimine. Kahjuks sellist mittejuhtimist on jätkuvalt väga palju. Sellega käib kahasse ka mittevastutamine 

Koolitused, ainekavad ja muu selline jama on hädavajalik. Õpetaja, see ONGI sinu töö. Hoida end kursis didaktiliste, arengupsühholoogiliste jm arengutega. Jagada ka professionaalset teadmist ja õppida teistelt õpetajatelt. See viimane on nn vanal kaardiväel kõige keerulisem. Mitte üheski teises tänapäevases töökohas enam meeskond ei saaks toimida nii nagu “vanade õpetajate” domineeritud koolides, kus tunnivaatlust peetakse hullemaks privaatsuse rikkumiseks kui paljaste piltide internetti laadimist.

Digitaalsete töövahendite pädev, ja ma rõhutan pädev haldamine peaks olema iga õpetaja püha kohustus. PowerPoint pole digitaalne õppevahend. Filmilõik pole digitaalne õppevahend. Näiteks GoogleDrive grupitööde keskkonnana on digitaalne vahend, kus õpetajana saan jälgida, kuidas konkreetsed grupid edenevad ning milline kasutaja ja kui palju on panustanud. Kahjuks aga kasutavad paljud õpetajad tulenevalt oma pädevustest digitaalseid õppevahendeid nagu pildiga tahvlit, kuhu joonistamine on “palju keerulisem”. Aga see on juba palju pikem jutt.

Rahulolematu ja kõiketeadev vana kaardivägi ongi põhjus, miks säravamad isikud paljudest koolidest ära lähevad. Teine põhjus on koolijuht ja õppetoolide juhid, kes tegelikult ei oska ega taha juhtida. Mis muuhulgas tähendab oma õpetajate toetamist ja mitte ainult kakluses lapsevanematega vaid ka hea töö tegemisel. See tähendab meeskonna loomist, kes teeb koostööd ning mitte ei ütle koridoris tere ja õpetajate toas selle jagamist, kui loll on üks või teine vanem-õpilane-kolleeg. See tähendab halbadest õpetajatest lahti saamist. See on ka õpetajate seas kõige keerulisem – mingi väärastunud professionaalne au sunnib kaitsma inimesi, kes pole 10-20 aastat oma tööga hakkama saanud. Kui aga ise oma ridasid ei puhasta, kes siis seda teeb.

Aga siin sõna võtnud kurjadele õpetajatele soovitan käia paaril õppereisil Soomes, Rootsis või Saksamaal. Vaadake, milline on teiste elu ja keskkond enne, kui räägite, kui halb on Eestis. Minge töötage samalaadsel kohal erasektoris, kus korraga üle 2 nädala puhkust välja võtta ei saa ning tööd hinnatakse igakuiselt tulemuste järgi ning mitte lihtsalt “protsessi täitmist”.

Koolijuhile soovin jõudu, sest usun, et ta hoolib õigetest asjadest.

ps! “virisevatest naistest” lihtsalt niipalju, et enamus õpetajaid ongi koolis naised. Leiab ka “virisevaid mehi”.

Mina olen enne kooli 10 aastat erasektoris tööd teinud, seega oskan võrrelda küll. Veel praegugi kutsutakse erasektorisse tööle, kuid mind hoiab veel vähemalt järgmise aasta koolis kinni see paindlik tööaeg. Mulle on seda väga vaja. Aga peale järgmist aastat ehk vabastangi oma töökoha mõne erialase hariduseta “särasilmale” ja tulevikus ilmselt juba pagulasele. Erasektoris oli töö täielik lust ja lillepidu, võrreldes kooliga.
Kui nüüd Lääne koolidega võrdlema hakata, siis 1) palk on seal üle keskmise, mõnes kohas ikka lausa väga kõrge, 2) õpetajatele on valmis trükitud kõik tunnikonspektid, mingit jalgratta leiutamist õhtuti kodus ei ole vaja teha, 3) suurem osa saab neist peale 5-8 aastat töötamist terve AASTA tasustatud puhkust, 4)reeglid on koolides väga selgelt paigas ja nende rikkumisel algab väga selgelt välja töötatud kadalipp: sotsiaaltöötajad, lastekaitse, politsei, kohus, laste vanematelt ära võtmine üsna tühistelgi põhjustel, 5)klassis töötab 2-3 õpetajat korraga.

Sellisest koolisüsteemist võivad Eesti õpetajad unistama jäädagi.
Oma olematute teadmistega koolielu tegelikkusest saategi varsti klassitäite kaupa läbikukkujaid lõpueksamitel ja riigieksamiteni sellised ilmselt enam ei jõuagi.
Ega “ei saa mitte vaiki olla” Eesti lapsevanemateni ei jõuagi kohale see, kuidas nad Eesti haridust oma naiivselt roosade prillidega ja seejuures ülima õelusega õõnestavad.

Eestis on juba sellised maakonnad, kus karjeristid (sh ka koolijuhid) on oma kaukatäitmishimus praktiliselt terve maakonna lagastanud. Noored põgenevad neist paigust kohe, kui jalad vähegi kandma hakkavad. Ja keegi ei vastuta. Hall mass on vaikides pealt vaadanud, kuidas kõik suuremad riiklikud asutused on alla käinud ja hiljem on riik neid lihtsalt sulgenud. Ja siis tuleb mõni uus minister “mainekujunduskampaaniate ideedega”! Mis maine saab enam olla lõhki juhitud maakonnal?
Nendes maakondades ei saa toidupoodigi nii minna, et sealt ostetud üle aja seisnud toidust toidumürgitust, allergiat vm tõbe endale külge ei korja.
Ja see kõik on vastutustundetute karjeristide-ametnike töö tagajärg! Samuti vaikiva halli massi passiivse tegevusetuse tagajärg.

Kui meil on juba terveid allakäinud maakondi (mitte enam üksikuid linnu või külasid), siis võib väga kiiresti juhtuda, et sama sünnib ka terve Eesti riigiga. Nii et karjeristidst juhte, kel puudub vähimgi vastutustunne oma töö eest, ei tohi lasta võimu juurde, veelgi enam ei tohi neid võimul olles toetada.

#2873904:

#2873890:

#2873686:

Sa vajad tõesti ravi. Mis see ometi on, mis inimese nii tigedaks teeb? Tegelikult tekitab su jutt mulje, et põed mingit paranoiat. Tegelikult ka, see ei ole normaalse inimese jutt.

Tõepoolest, kuidas on küll võimalik nii “sõbraliku” inimese peale nagu sina vihastada?

#2873841:

#2873686:

Kommenteerin siin esimest korda, sest lihtsalt ei saa vait olla. Tean oma nahale väga lähedaselt värske haridustöötaja kogemust…

Saan su kommentaarist aru, et

* õpetajatöö ei ole raske (jäi selgusetuks, kas sa ise ka õpetajana päriselt töötasid)

* koolis ei ole palju bürokraatiat

* õpetaja töötasu on kõrge

* õpetaja töö on “protsessi täitmine”, mitte orienteeritud tulemusele

* teemaalgajata on suurepärane koolijuht

Tekkis küsimus: kui töö on kerge, bürokraatiat pole, töötasu on suurepärane (!!!) ja õpetaja ei vastuta tulemuse eest, siis miks kuradi pärast õpetajatest puudus on? Miks kuradi pärast just noortest õpetajatest puudus on? Miks on meie õpetajaskonna keskmine vanus 48 ja noori õpetajaid peale ei tule? Miks peab looma spetsiaalse algatuse Noored Kooli, et noori õpetajaid kooli saada? Miks lõpetab matemaatikaõpetaja erialal alla kümne inimese? Võiks ju lõpetada 30! Selliste töötingimuste juures, mida sa kirjutasid, peaks ju kooli tööle olema ju meeletu tung! Palun selgita mulle seda paradoksi: kool on ideaalsete töötingimustega kõrgesti tasustatud töökoht, aga millegipärast ei taha noored kooli tööle minna. Ootan su selgitust.

Jah, olen õpetanud. Õpetajatöö nõuab kindlasti teatud iseloomuomadusi ning õppimisvõimet (ja sealhulgas hariduspaberit), kuid tegemist ei ole maailma kõige raskema tööga. Küll on tegemist väga tänuväärse tööga, mis annab inimesele palju rohkem kui kellelegi kasumi teenimine.

Jah, koolis on bürokraatiat, kuid näiteks ainekavadega tegelemine ei ole bürokraatia. Enda koolitamine pole bürokraatia. Koostöö teiste õpetajatega pole bürokraatia. Mõistlikud koolid, millega olen lähedalt kokku puutunud on ka pärisbürokraatia hulka õpetajatel edukalt ära vähendanud.

Täiskohaga õpetaja tasu on täiesti korralik. Ärge tulge mulle rääkima mingist 1150 eurosest palgast. See on ju töötasu alammäär. Loomulikult on ka inimesi, kes saavad ka seda. Tegelik palk on see, mis on töölepingus kirjas koos igasugu “lisatasudega” (absurdne väljend, sest kõik on tegelikult palga osa). Ma ikka tean õpetajaid omajagu ning mitte kellelgi v.a. paar täiesti algajat, pole brutopalk alla 1300 euro (jälle täiskoormuse peale). Tean õpetajaid, kellel on 2000 või isegi direktorist kõrgem. Enamasti pole palk “kõrge”, kuid kindlasti keskmisest kõrgem. Koormus on jällegi teine teema… Aga rääkida nagu mõni siin teemas, et 2500 kätte oleks okei… anna jumal kannatust, see on 3200 eurone palk mida ei saa mõni 100 inimesega asutuse tippjuhtki. Me elame siiski Eestis.

See on hea küsimus, miks ei taha noor kooli jääda – kasutaks siin Äli Leijeni loetelu: suhted, töötasu, töötingimused ja töökoormus. Noor tuleb tihti keskkonda, kus koostöö on väike ja tugi halva juhtimise tõttu puudulik. Mentorid ei oska mentordada ning koolijuhid juhtida. Inimsuhetega vaeva ei nähta. See pole õnneks enam reegel, kuid siiski liiga levinud. Täiesti absurd, et ka tänapäeval on koole, kus uus õpetaja saab kõige raskemad klassid ja vanad kalad arvavad, et nii ongi normaalne. Ja lõpuks on ka palk tähtis ning siin on probleem tihti hoopis see, et õpetaja ei saa täiskohaga tööd, mis tähendab ka osakoormuse palka.

Aga mu peamine idee on selles, et maailm pole hukkas. Kui õpetaja enda töös sära ja sädet ei näe, kõik „uued ideed on lollid, ninnunännu jne“ ning ennast ümbritsevate probleemidega konstruktiivselt suhestuda ei suuda, on praegu terve tööturg valla. Kasutaks siis võimalust ära. Oleks parem nii talle, lastele kui ka ühiskonnale.

#2873978:

#2873841:

#2873686:

Kommenteerin siin esimest korda, sest lihtsalt ei saa vait olla. Tean oma nahale väga lähedaselt värske haridustöötaja kogemust…

Saan su kommentaarist aru, et

* õpetajatöö ei ole raske (jäi selgusetuks, kas sa ise ka õpetajana päriselt töötasid)

* koolis ei ole palju bürokraatiat

* õpetaja töötasu on kõrge

* õpetaja töö on “protsessi täitmine”, mitte orienteeritud tulemusele

* teemaalgajata on suurepärane koolijuht

Tekkis küsimus: kui töö on kerge, bürokraatiat pole, töötasu on suurepärane (!!!) ja õpetaja ei vastuta tulemuse eest, siis miks kuradi pärast õpetajatest puudus on? Miks kuradi pärast just noortest õpetajatest puudus on? Miks on meie õpetajaskonna keskmine vanus 48 ja noori õpetajaid peale ei tule? Miks peab looma spetsiaalse algatuse Noored Kooli, et noori õpetajaid kooli saada? Miks lõpetab matemaatikaõpetaja erialal alla kümne inimese? Võiks ju lõpetada 30! Selliste töötingimuste juures, mida sa kirjutasid, peaks ju kooli tööle olema ju meeletu tung! Palun selgita mulle seda paradoksi: kool on ideaalsete töötingimustega kõrgesti tasustatud töökoht, aga millegipärast ei taha noored kooli tööle minna. Ootan su selgitust.

Jah, olen õpetanud. Õpetajatöö nõuab kindlasti teatud iseloomuomadusi ning õppimisvõimet (ja sealhulgas hariduspaberit), kuid tegemist ei ole maailma kõige raskema tööga. Küll on tegemist väga tänuväärse tööga, mis annab inimesele palju rohkem kui kellelegi kasumi teenimine.

Jah, koolis on bürokraatiat, kuid näiteks ainekavadega tegelemine ei ole bürokraatia. Enda koolitamine pole bürokraatia. Koostöö teiste õpetajatega pole bürokraatia. Mõistlikud koolid, millega olen lähedalt kokku puutunud on ka pärisbürokraatia hulka õpetajatel edukalt ära vähendanud.

Täiskohaga õpetaja tasu on täiesti korralik. Ärge tulge mulle rääkima mingist 1150 eurosest palgast. See on ju töötasu alammäär. Loomulikult on ka inimesi, kes saavad ka seda. Tegelik palk on see, mis on töölepingus kirjas koos igasugu “lisatasudega” (absurdne väljend, sest kõik on tegelikult palga osa). Ma ikka tean õpetajaid omajagu ning mitte kellelgi v.a. paar täiesti algajat, pole brutopalk alla 1300 euro (jälle täiskoormuse peale). Tean õpetajaid, kellel on 2000 või isegi direktorist kõrgem. Enamasti pole palk “kõrge”, kuid kindlasti keskmisest kõrgem. Koormus on jällegi teine teema… Aga rääkida nagu mõni siin teemas, et 2500 kätte oleks okei… anna jumal kannatust, see on 3200 eurone palk mida ei saa mõni 100 inimesega asutuse tippjuhtki. Me elame siiski Eestis.

See on hea küsimus, miks ei taha noor kooli jääda – kasutaks siin Äli Leijeni loetelu: suhted, töötasu, töötingimused ja töökoormus. Noor tuleb tihti keskkonda, kus koostöö on väike ja tugi halva juhtimise tõttu puudulik. Mentorid ei oska mentordada ning koolijuhid juhtida. Inimsuhetega vaeva ei nähta. See pole õnneks enam reegel, kuid siiski liiga levinud. Täiesti absurd, et ka tänapäeval on koole, kus uus õpetaja saab kõige raskemad klassid ja vanad kalad arvavad, et nii ongi normaalne. Ja lõpuks on ka palk tähtis ning siin on probleem tihti hoopis see, et õpetaja ei saa täiskohaga tööd, mis tähendab ka osakoormuse palka.

Aga mu peamine idee on selles, et maailm pole hukkas. Kui õpetaja enda töös sära ja sädet ei näe, kõik „uued ideed on lollid, ninnunännu jne“ ning ennast ümbritsevate probleemidega konstruktiivselt suhestuda ei suuda, on praegu terve tööturg valla. Kasutaks siis võimalust ära. Oleks parem nii talle, lastele kui ka ühiskonnale.

Mis imemaailmas sina küll elad? Vähemalt 1300 õpetaja palk? See on ilmselt koos klassijuhatamisega. Klassijuhatamine onn niivõrd ajamahukas ja närvesööv töö, et enamik õpetajaid keeldub kategooriliselt seda tööd tegemast. Kui õpetaja teenib juba 2000 palka, siis teeb ta juba 2 kohaga tööd! See tähendab kuskil 40 ainetundi nädalas ja iga päev 8 tundi! Mis lisatasudest sa õpetajate puhul räägid? Koolidel ei jagu raha koopiapaberi jaokski!
Rasked klassid on kõigil õpetajatel, sest igas koolis on neid 1-2, tõenäoliselt aga 5-6 tükki.
Kui õpetajatöö nii tulus ja tore oli, miks sa küll sellest siis loobusid?