arvuta uuesti. Meie sööme tihti nii, et eelroa kahepeale, pearoaks mina supi ja mees prae, ja magustoidu kahepeale. Ei õgi silmini, kolm käiku jääb mulle väga paljuks.
Mul oleks piinlik roogi kahepeale tellida, kui see just nii mõeldud pole. Päriselt ka-pole vaja käia, kui ei jaksa süüa või pole raha maksta.
arvuta uuesti. Meie sööme tihti nii, et eelroa kahepeale, pearoaks mina supi ja mees prae, ja magustoidu kahepeale. Ei õgi silmini, kolm käiku jääb mulle väga paljuks.
Mul oleks piinlik roogi kahepeale tellida, kui see just nii mõeldud pole. Päriselt ka-pole vaja käia, kui ei jaksa süüa või pole raha maksta.
See on pisiasi. PKs paljud peavad loomulikuks üle laua restoranis kaaslase taldrikust lihtsalt toitu näpsata.
Vaatan seda Mimosa menüüd, et ühel inimesel läheks seal normaalse (mitte koonerdava) söömise korral: eelroog 14€-15€ pearoog 22€ (suurem osa pearoogadest üle 20€) magustoit 9€ (võib-olla ka kohv 3€-4€) Seega ühe inimese toit 46€-50€ (kahepeale 92€-100€) ja lisaks pudel veini odavamast hinnaklassist 40€-50€. Isegi see linnapiiril odavrestoran läheks omajagu üle 100€ kahele maksma.
Mitte keegi ei väidagi, et restoranis ei saa mitusada eurot korraga laiaks lüüa. Muidugi saab! Väga vabalt!
Mina lihtsalt tõin enda kohta näite, et mul nii palju ei lähe. Mitut käiku ma süüa ei jaksa. Harva, kui võtan pearoa kõrvale magustoidu. Seda vaid siis, kui olen söönud kergema pearoa. Pärast burgerieinet (mis on sageli menüüs kõige odavam pearoog) ei lähe mul küll ükski magustoit enam. Ja alkoholi ma väljas üldse ei raatsi osta. Tarbin alkoholi küll, aga ainult kodus.
Kust need kogemused siis tulevad, kui kunagi pole kaloreid pingsalt lugenud. Pole vaja olnud paljudel inimestel. Ma ei usu nt iial, et mu vanaema, kes elas 99, luges kunagi kaloreid. Sõi leiba ja kartulit, trenni ei teinud hoopiski. Konjakit kaanis kuni surmani, pool liitrit nädas. Ma töötan vanainimestega heategevuse korras. Nendega, kes on vaimselt ja füüsiliselt tegusad ja vanuses 75 pluss on noorimad. Nendest umbes 70st memmest-taadist, keda ma kuus kohtan, pole küll kohe kindlasti makrodest kunagi keegi midagi kuulnud ja selleks, et teada, et redist saab ka teisele kolmanda juurde võtta, aga kooki iseenesest pole vaja kolme taldrikutäit, pole vaja end viia kaloti- ja makrolugemiseni. See on argimõistusega hoomatav. Äratab kaastunnet, kui keegi on pidanud suhteliselt noores eas sellega juba nii palju maadlema, et juba kõik harjumuslik ja peas.
Need saja-aastaseks elavad memmed-taadid, kellega kokku puutud, on enamuse oma elust elanud nõukaajal, kus oli kogu toitumine kardinaalselt teind. Siis ei olnud krõpse, hamburgereid, pitsasid, viinereid (olid defitsiit), naatriuglutamaati (kirjapilti ei saa kontrollida, kuna leheküljelt välja minnes kustutab kommentaari ära) jne jne aineid, mis tänapäeval isegi juba lapsed rasvunuks muudavad.
See on pisiasi. PKs paljud peavad loomulikuks üle laua restoranis kaaslase taldrikust lihtsalt toitu näpsata.
Mina ka näpsan! Miks see halb on?
😜
Need saja-aastaseks elavad memmed-taadid, kellega kokku puutud, on enamuse oma elust elanud nõukaajal, kus oli kogu toitumine kardinaalselt teind. Siis ei olnud krõpse, hamburgereid, pitsasid, viinereid (olid defitsiit), naatriuglutamaati (kirjapilti ei saa kontrollida, kuna leheküljelt välja minnes kustutab kommentaari ära) jne jne aineid, mis tänapäeval isegi juba lapsed rasvunuks muudavad.
No selleks ei pea ometi olema pähe harjutanud kõikide asjade makrosid ja kalorsust, et lihtsalt teada, mida süüa, mida süüa harva ja vähe ja mida üldse mitte süüa, kui just lausnälg pole.
Muide, su ajalooteadmised lonkavad. Nõukogude aja- räägin 1965-1990. aastatest, varem ei mäleta, olid kartulikrõpsud, mida siis kutsuti kartulivahvliteks, väga olemas. Pitsa on tegelikult lahtine pirukas, kui täpsem olla, on pirukas ameerikamoodi, paksupõhjaline pitsa. Plaadipirukaid ja plaadikooki tehti ikka, palju ja keegi ei lugenud makrosid. Hamburger ehk kotlett kahe saia vahel majoneesi ja salatiga…mitte kokkku panduna sedavõrd, aga kotletisai vüi kotlett ja juurde võiga sai, lisaks majonees või rohke hapukoor – see oli täiesti tavaline kodune eine. Nagu ka searasvas praetud kartulid. Vegetaga. Mis teatavasti koostiselt oli selline, et praktilisel võinuks pimedas helendada. Kunagi noorena, 80. aastatel sai suvel sigalas töötatud, malevas olime. Mis sa kujutled, et tollal ei süstitud sigadele igasugust kraami või. Eksid. Pead ma ei anna, et need olid antibiootikumid, aga mis nad eriti muud said olla. Kuule, mis tervislikkusest sa nõukogude ajal suuresti räägid, kui kodukeemia oli selline mürgiladu, mida enam ei tohi euroopassegi sisse tuua ega toota. Taimekahjurite vastu külvati mürke lennukilt ja need mürgid on ammu-ammu keelatud. See sinu teooria ei päde. Vanaks elamiseks või vähemalt tervena elatud aastate arvu suurendamiseks pole vaja teada makrosid ega kaloreid,pole vaja käia bodypumpis ega teha igapäevast kahetunnist jõusaalitiiru, pole vaja toituda keedetud kanarinnast tatraga. Pole vaja näidata näpuga inimese peale, kes virutab endale leivaga hinge alla 2 cm paksuse soolapekiviilu hommikusöögiks ja seda ilma hiina kapsa leheta, mõtle vaid. On vaja omada argimõistust, mda põrgatavad edasi-tagasi kaks ajurakku.
Nõukogude aja- räägin 1965-1990. aastatest, varem ei mäleta, olid kartulikrõpsud, mida siis kutsuti kartulivahvliteks, väga olemas
Kartulikrõpsu ja kartulivahvlid tulid Eestis müügile nõukaaja lõpus (pakun umbes alates 1987, enam vähem umbes sel ajal). Umbes samal ajal tekkisid ka esimesed hamburgeri/hot-dogi/friikate putkad. Ehk siis see kõik tekkis kooperatiivide/putkamajanduse ajastul.
Pitsa on tegelikult lahtine pirukas, kui täpsem olla, on pirukas ameerikamoodi, paksupõhjaline pitsa. Plaadipirukaid ja plaadikooki tehti ikka, palju ja keegi ei lugenud makrosid. Hamburger ehk kotlett kahe saia vahel majoneesi ja salatiga…mitte kokkku panduna sedavõrd, aga kotletisai vüi kotlett ja juurde võiga sai, lisaks majonees või rohke hapukoor – see oli täiesti tavaline kodune eine.
Pitsat minu kodus vene ajal küll ei tehtud. Hamburgerit ka mitte. Ka ei tea, et seda oleks sõbrannade kodus tehtud. Lahtist plaadikooki ja võileibu muidugi tehti, aga kodune plaadikook ei ole ju mingil moel võrreldav tänapäeval poest ostetud sügavkülma või kuskilt kiirsöögikohast ostetud pitsaga. Samamoodi ei ole võrreldav kodus tehtud võileib putkast ostetud burksiga. Vähemalt vene ajal oli neid kahjulikke E-aineid tavalises võileivas vähem.
Praekartuleid tehti tõesti. Ja Vegetat kasutati ka. Aga see ebatervislik fakt on suht kahvatu selle kõige kõrval, mida inimesed tänapäeval tarbivad.
Fakt on ka see, et kui 70-80ndate kooliõpilaste seas leidus klassi peale üks paks laps, siis tänapäeva koolilapsed on juba üleühe ülekaalus.
Üldiselt, ega viitsi sinuga pikalt vaielda (ma ei ole see, kellega sa seda toitumise juttu siin esialgu kerima hakkasid). Tuleb meelde, et ma olen sinu heietusi sellel teemal perekoolist juba varasemalt lugenud. Ja ma ei näe põhjust, miks sa pead kõike siia jälle uuesti kirjutama hakkama.
Üldiselt, ega viitsi sinuga pikalt vaielda (ma ei ole see, kellega sa seda toitumise juttu siin esialgu kerima hakkasid). Tuleb meelde, et ma olen sinu heietusi sellel teemal perekoolist juba varasemalt lugenud. Ja ma ei näe põhjust, miks sa pead kõike siia jälle uuesti kirjutama hakkama.
Ma ei mäleta küll, et oleksin kunagi varem midagi siia kirjutanud nõukogude aja toidulauast. Võin aga mürki võtta ja ei sure ära, et sõna “makro” pole minu käe alt enne tänast elus mitte kunagi, mitte kuskile kirjutatud saanud. Sõna kalor kindlasti on minu käest paberile lennanud. Kooli füüsikatundides. Aga perekooli…no ei usu… perekooli, siis pidi see küll 10 aastat tagasi olema. Sa ajad mind kellegagi sassi.
arvuta uuesti. Meie sööme tihti nii, et eelroa kahepeale, pearoaks mina supi ja mees prae, ja magustoidu kahepeale. Ei õgi silmini, kolm käiku jääb mulle väga paljuks.
Mul oleks piinlik roogi kahepeale tellida, kui see just nii mõeldud pole. Päriselt ka-pole vaja käia, kui ei jaksa süüa või pole raha maksta.
ei mina ega mu abikaasa ei armasta magusat, nii et 90% kordadest me üldse magustoitu ei telli, ülejäänud 9% jääb meile silma mõni magustoit, mida mõlemad tahaks natuke maitsta, nii et tellime kahe peale, 1% ehk oleme tellinud kaks magustoitu. pole elu sees piinlik olnud, miks peaks? 😀
ei mina ega mu abikaasa ei armasta magusat, nii et 90% kordadest me üldse magustoitu ei telli, ülejäänud 9% jääb meile silma mõni magustoit, mida mõlemad tahaks natuke maitsta, nii et tellime kahe peale, 1% ehk oleme tellinud kaks magustoitu. pole elu sees piinlik olnud, miks peaks? 😀
Meil on sama olnud. Oleme teenindajale isegi öelnud, et võtame ühe magustoidu kahe peale. Palun tooge kaks lusikat.
No selleks ei pea ometi olema pähe harjutanud kõikide asjade makrosid ja kalorsust, et lihtsalt teada, mida süüa, mida süüa harva ja vähe ja mida üldse mitte süüa, kui just lausnälg pole.
Keegi ei ole midagi sellisest asjast ju üldse rääkinudki, nii et sa mõtled siin postitajate kohta välja lugusid, mis ei vasta tõele. Lase aga käia, kui sa muud ei oska.
Mul oleks piinlik roogi kahepeale tellida, kui see just nii mõeldud pole. Päriselt ka-pole vaja käia, kui ei jaksa süüa või pole raha maksta.
sa oled küll mingites iidsetes stampides kinni, kus kramplikult kõike “õigesti” pidi tegema – mida muidu kelner mõtleb??
Täiesti normaalne on ka tippkohtades tellida eriti eelroogasid ja desserte jagamiseks.
Muidugi. Siis aga öeldakse seda tellimisel teenindajale ja teile serveeritakse see roog kahe väiksema portsjonina eraldi taldrikutel.
Loomulikult ütlen teenindajale, et me jagame eelrooga – ta toob kummalegi vastavad söögiriistad. Roog ise saabub kenasti ühel taldrikul. Nii me ju soovimegi! Ja justnimelt Noas ning teistes samaväärsetes kohtades. Võibolla oled sa mingis endisaja Glorias kinni, kus olid valged ranged linad ning üliväärikad teenindajad. Maailm on muutunud – naudingute poole pealt vabamaks ja mõnusamaks.
Loomulikult ütlen teenindajale, et me jagame eelrooga – ta toob kummalegi vastavad söögiriistad. Roog ise saabub kenasti ühel taldrikul. Nii me ju soovimegi! Ja justnimelt Noas ning teistes samaväärsetes kohtades. Võibolla oled sa mingis endisaja Glorias kinni, kus olid valged ranged linad ning üliväärikad teenindajad. Maailm on muutunud – naudingute poole pealt vabamaks ja mõnusamaks.
Eelroog on juba nii väike, milleks seda veel jagada?
Muidugi. Siis aga öeldakse seda tellimisel teenindajale ja teile serveeritakse see roog kahe väiksema portsjonina eraldi taldrikutel.
Küll on armas, kui kaunis dessert saabub kahes tükis, lössivajujuna taldrikul.
Eelroog on juba nii väike, milleks seda veel jagada?
kuna tahakski pigem pisikest ampsu enne pearooga?
kuna tahakski pigem pisikest ampsu enne pearooga?
Ongi pisike amps, ilma jagamatagi. Eelrooga süües ootad ju pearooga.
kuna tahakski pigem pisikest ampsu enne pearooga?
Ongi pisike amps, ilma jagamatagi. Eelrooga süües ootad ju pearooga.
sinu jaoks pisike, teise jaoks suur, inimesed ja isud erinevad. Ja äkki meile meeldibki jagades süüa? Teine võimalus teha seda nende ärritamiseks, kelle meelest on jagamine kohutav patt ja veidrus.
Muidugi. Siis aga öeldakse seda tellimisel teenindajale ja teile serveeritakse see roog kahe väiksema portsjonina eraldi taldrikutel.
Küll on armas, kui kaunis dessert saabub kahes tükis, lössivajujuna taldrikul.
Küll on tore terve perega üht pisikest kaunist desserti ühelt taldrikult süüa. Muidugi, vanasti sõid eestlased kõik ühest kausist. Sama komme on säilinud paljudel rahvastel Uuralite taga, kust ma meie pärit oleme.
See, et teile restos keegi märkust ei tee, on lihsalt normaalne viisakas teenindus. Aga see veel ei tähenda, et teenindaja mõtleks, nii toredad vabad kaasaegsed inimesed, nii armsalt siin nohisevad koos üht koogikest süüa. Tõenäoliselt nad ka köögis ei klatši. Küll aga mõtlevad ja teinekord seltskonnas arutavad, kuidas söögilauakombed kadunud on. Tänapäeval tõesti, kui restoranis ringi vaadata, siis vehitakse rääkides kahvli ja noaga ning aegajalt tuleb ette, et osutatakse kahvliga vestluspartnerile, temalt midagi küsides. See, kui pudenevat või tilkuvat ampsu üle laua kas ise kahmatakse või teine teisele kahvlitäit sööki suhu topib, on juba suht tavaline. Sellistes puhvetites ja dinerites peamiselt.
Kui sa arvad, et kuni märkust ei tehta ja mõned teised samamoodi söövad, on asi koššer, siis ju ta ongi. Mida aasta edasi…kahekümne aasta pärast räägivad su lapsed, et maailm on muutunud, avardunud ja nüüd on täitsa okei lauas matsutada, püksinööp pärast sööki valla teha ja nõujatuda tooli seljatoele hääälitsedes valjult mmmmmmmmmmmmm…..mämmmmmmmmmmmmmmmmmmmmuuuuu! Sinna see maailm liigub tõesti.
Võibolla oled sa mingis endisaja Glorias kinni, kus olid valged ranged linad ning üliväärikad teenindajad.
Muidugi on enamik inimesi kinni väärikates teenindajates, kui nad just mäkis ei ole. Ootame head teenindust. Ise ka pakume vastu väärikat klientuuri. Annaks taevas, et natuke läheks veel aega, enne kui michelini restoranides seltskond üksteist supilusikatega söötma hakkab.
Küll on tore terve perega üht pisikest kaunist desserti ühelt taldrikult süüa. Muidugi, vanasti sõid eestlased kõik ühest kausist. Sama komme on säilinud paljudel rahvastel Uuralite taga, kust ma meie pärit oleme. See, et teile restos keegi märkust ei tee, on lihsalt normaalne viisakas teenindus. Aga see veel ei tähenda, et teenindaja mõtleks, nii toredad vabad kaasaegsed inimesed, nii armsalt siin nohisevad koos üht koogikest süüa. Tõenäoliselt nad ka köögis ei klatši. Küll aga mõtlevad ja teinekord seltskonnas arutavad, kuidas söögilauakombed kadunud on. Tänapäeval tõesti, kui restoranis ringi vaadata, siis vehitakse rääkides kahvli ja noaga ning aegajalt tuleb ette, et osutatakse kahvliga vestluspartnerile, temalt midagi küsides. See, kui pudenevat või tilkuvat ampsu üle laua kas ise kahmatakse või teine teisele kahvlitäit sööki suhu topib, on juba suht tavaline. Sellistes puhvetites ja dinerites peamiselt. Kui sa arvad, et kuni märkust ei tehta ja mõned teised samamoodi söövad, on asi koššer, siis ju ta ongi. Mida aasta edasi…kahekümne aasta pärast räägivad su lapsed, et maailm on muutunud, avardunud ja nüüd on täitsa okei lauas matsutada, püksinööp pärast sööki valla teha ja nõujatuda tooli seljatoele hääälitsedes valjult mmmmmmmmmmmmm…..mämmmmmmmmmmmmmmmmmmmmuuuuu! Sinna see maailm liigub tõesti.
Mis pläma sa ajad? Igaüks tellib loomulikult endale oma desserdi, mitte ei sööda üht desserti mitme peale. Ei räägi mind keegi kusagil taga.
Pitsat minu kodus vene ajal küll ei tehtud. Hamburgerit ka mitte. Ka ei tea, et seda oleks sõbrannade kodus tehtud. Lahtist plaadikooki ja võileibu muidugi tehti, aga kodune plaadikook ei ole ju mingil moel võrreldav tänapäeval poest ostetud sügavkülma või kuskilt kiirsöögikohast ostetud pitsaga. Samamoodi ei ole võrreldav kodus tehtud võileib putkast ostetud burksiga. Vähemalt vene ajal oli neid kahjulikke E-aineid tavalises võileivas vähem. Praekartuleid tehti tõesti. Ja Vegetat kasutati ka. Aga see ebatervislik fakt on suht kahvatu selle kõige kõrval, mida inimesed tänapäeval tarbivad. Fakt on ka see, et kui 70-80ndate kooliõpilaste seas leidus klassi peale üks paks laps, siis tänapäeva koolilapsed on juba üleühe ülekaalus. Üldiselt, ega viitsi sinuga pikalt vaielda (ma ei ole see, kellega sa seda toitumise juttu siin esialgu kerima hakkasid). Tuleb meelde, et ma olen sinu heietusi sellel teemal perekoolist juba varasemalt lugenud. Ja ma ei näe põhjust, miks sa pead kõike siia jälle uuesti kirjutama hakkama.
Mina mäletan küll lahtiste pirukate (ehk siis tänapäeval pitsa) retsepte kokaraamatutest. Ja kotletisai oli vägagi tavaline asi minu kodus.
Aga see polegi oluline, kas tehti neid või mitte ja kas kartulivahvleid oli või mitte. Sulle üritatakse seletada, et oluline on tooraine. Ja see tooraine ei olnud nõukaajal sugugi mitte puhas ja öko nagu siin mõned usuvad. Pigem on praegune mitte-öko nõukaaegse kõrval öko. Nõukaajal oli plaanimajandus, kõike pidi pidevalt rohkem tootma ja kasvatama. Väetiseid pandide põldudele kuhjaga. Loomi toideti ei tea millest koosneva jõusöödaga. Mis nende keeduvorstide sees tegelikult oli, seda ei tea keegi jne.
See, et teile restos keegi märkust ei tee, on lihsalt normaalne viisakas teenindus. Aga see veel ei tähenda, et teenindaja mõtleks, nii toredad vabad kaasaegsed inimesed, nii armsalt siin nohisevad koos üht koogikest süüa. Tõenäoliselt nad ka köögis ei klatši. Küll aga mõtlevad ja teinekord seltskonnas arutavad, kuidas söögilauakombed kadunud on.
kas sa mõtled kogu aeg sellele, millise mulje sa teistele jätad? Selline Hyacint Bucketi moodi naisterahvas? Minul on ausalt täiesti suva, mida teenindaja mu viisist desserti jagada arvab. Tulen sööma bronnitud ajal, ei lärma, söön puhtalt ja viisakalt, annan tippi ja olen ettekandjatega sõbralik – usutavasti täiesti normaalne klient. Parem kui keegi, kes vingus näoga teenindusest vigu otsib (äkki pole sinu vääriline).
Läänes (Soomest Kreekani) on tavaline pigem familiaarne teenindus – ettekandja võib lausa kõrvallauast tooli haarata ja sööjatega lobisema kukkuda. On ette tulnud ja on väga tore. Tema teeb oma tööd ja mina naudin tema tööd – on vaba ja mõnus suhtlemine.
Selline kammitsetud reeglites kinniolemine on nii sovietilik.
Mis pläma sa ajad? Igaüks tellib loomulikult endale oma desserdi, mitte ei sööda üht desserti mitme peale. Ei räägi mind keegi kusagil taga.
Seda minagi. Miks sina erutud? Vastasin neile ideedele, et tänapäevane on süüa samast nõust mitme kahvliga. Seda, kes sind taga räägib, sa ei tea ka. Ma just hakkan, kohe räägin mehele niii palju kui sinust tean ja su postitustest 🙂
Me tellime mehega vahel 2-3 eelrooga ja siis paar erinevat magustoitu, mida jagada. Tihtipeale pearooga ei soovigi. Või sööme eel-ja pearoa ning magustoitu ei soovi. 3 käiku jääb paljuks. Tavaliselt restos tellime kumbki 1 alkohoolse joogi ja see ka kõik. Pudelite viisi veini sisse ei vala, sest kumbki veini ei joo. Klaasike cavat või proseccot on piisav ja parim jook on siiski vesi.
kas sa mõtled kogu aeg sellele, millise mulje sa teistele jätad? Selline Hyacint Bucketi moodi naisterahvas? Minul on ausalt täiesti suva, mida teenindaja mu viisist desserti jagada arvab. Tulen sööma bronnitud ajal, ei lärma, söön puhtalt ja viisakalt, annan tippi ja olen ettekandjatega sõbralik – usutavasti täiesti normaalne klient. Parem kui keegi, kes vingus näoga teenindusest vigu otsib (äkki pole sinu vääriline).
Läänes (Soomest Kreekani) on tavaline pigem familiaarne teenindus – ettekandja võib lausa kõrvallauast tooli haarata ja sööjatega lobisema kukkuda. On ette tulnud ja on väga tore. Tema teeb oma tööd ja mina naudin tema tööd – on vaba ja mõnus suhtlemine.
Selline kammitsetud reeglites kinniolemine on nii sovietilik.
Hea küll, siis te lähete noa peakoka saali, istute kahele kohale ja tellite ühe menüü ja sööte seda ühest taldrikust kumbki oma kahvliga. Muidugi keegi ei ütle sulle midagi.
Mina ei otsi teenindusest mingeid vigu, kus ma seda olen rääkinud. Eesti teenindustasemega olen ma 8 juhul kümnest väga rahul, küll aga on teinekord naljakaid kaaseinestajaid.
Olles lihtsalt päris kaua töötanud erinevate klientidega, küll otseselt teeninduses, rohkem aega siiski köögis või “köögipoolel”, ma lihtsalt tean, mis lugusid üksteise sünnipäevadel kleintidest räägitakse.
Tööl on rangelt keelatud kliente taga rääkida. See on iga hea teeninduasutuse reeglite esiviisikus. Muiata aga võib. Tasa-tasa.
Minul selles mõttes kama, et mina ei aja restoranis kätt teise taldrikusse ega hauka üle laua teise tellitud pardikoiba. Kui nad leiavad midagi muud minus arutada, andku tuld. Neid asju on. Näiteks jume või kingad. Aga need ei ole lauakombed.
Ka mulle on meeldinud, kui Sotimaal pubis tuli ettekandja ja pühkis käsi põlle sisse ja rääkis kolm sõna juttu, kusjuures ta rääkis sellest, miks kemps ummistunud on. Saksamaal on õlletoas lausa omanik minu ja mu mehe vahele end pressinud, väga äge.
Me siin rääkisime aga restoranidest. Ei istu restoranis tänu taevale ettekandja tellimuse vastuvõtmiseks naaberlauale ega vehi mina tilkuva kahvliga. Koer ja küla, küla ja koer.
kas sa mõtled kogu aeg sellele, millise mulje sa teistele jätad? Selline Hyacint Bucketi moodi naisterahvas? Minul on ausalt täiesti suva, mida teenindaja mu viisist desserti jagada arvab. Tulen sööma bronnitud ajal, ei lärma, söön puhtalt ja viisakalt, annan tippi ja olen ettekandjatega sõbralik – usutavasti täiesti normaalne klient. Parem kui keegi, kes vingus näoga teenindusest vigu otsib (äkki pole sinu vääriline).
Läänes (Soomest Kreekani) on tavaline pigem familiaarne teenindus – ettekandja võib lausa kõrvallauast tooli haarata ja sööjatega lobisema kukkuda. On ette tulnud ja on väga tore. Tema teeb oma tööd ja mina naudin tema tööd – on vaba ja mõnus suhtlemine.
Selline kammitsetud reeglites kinniolemine on nii sovietilik.
Hea küll, siis te lähete noa peakoka saali, istute kahele kohale ja tellite ühe menüü ja sööte seda ühest taldrikust kumbki oma kahvliga. Muidugi keegi ei ütle sulle midagi.
Mina ei otsi teenindusest mingeid vigu, kus ma seda olen rääkinud. Eesti teenindustasemega olen ma 8 juhul kümnest väga rahul, küll aga on teinekord naljakaid kaaseinestajaid.
Olles lihtsalt päris kaua töötanud erinevate klientidega, küll otseselt teeninduses, rohkem aega siiski köögis või “köögipoolel”, ma lihtsalt tean, mis lugusid üksteise sünnipäevadel kleintidest räägitakse.
Tööl on rangelt keelatud kliente taga rääkida. See on iga hea teeninduasutuse reeglite esiviisikus. Muiata aga võib. Tasa-tasa.
Minul selles mõttes kama, et mina ei aja restoranis kätt teise taldrikusse ega hauka üle laua teise tellitud pardikoiba. Kui nad leiavad midagi muud minus arutada, andku tuld. Neid asju on. Näiteks jume või kingad. Aga need ei ole lauakombed.
Ka mulle on meeldinud, kui Sotimaal pubis tuli ettekandja ja pühkis käsi põlle sisse ja rääkis kolm sõna juttu, kusjuures ta rääkis sellest, miks kemps ummistunud on. Saksamaal on õlletoas lausa omanik minu ja mu mehe vahele end pressinud, väga äge.
Me siin rääkisime aga restoranidest. Ei istu restoranis tänu taevale ettekandja tellimuse vastuvõtmiseks naaberlauale ega vehi mina tilkuva kahvliga. Koer ja küla, küla ja koer.
Mis seal vahet on, kas räägitakse taga kingi või lauakombeid.
Rasvadest, süsivesikutest ja valkudest räägiti küll juba nõukaajal ka. Mina teismelisena lugesin raamatut “Rasvumine” ja seal oli toodud toitude kalorsus, minul oli üheksakümnendatel pidevalt dieet, lugesin kaloreid ja arvestasin rasvu-süsivesikuid-valke välja. Tegelikult pole need toitumissoovitused üldse nii palju muutunud kui arvata võiks. Ikka soovitati rohkem köögivilja ja vähem rasvast-suhkrut-jahu süüa.
Seda minagi. Miks sina erutud? Vastasin neile ideedele, et tänapäevane on süüa samast nõust mitme kahvliga. Seda, kes sind taga räägib, sa ei tea ka. Ma just hakkan, kohe räägin mehele niii palju kui sinust tean ja su postitustest 🙂
Ära siis mind tsiteeri, kui sul miskit öelda on.
