Ja tõesti, nüüd aitab!
Inimene ei saa aru, et tema eluviis on ebatervislik; et igal aastal järjest suurenevad rõivanumbrid võiksid mõtlema panna; et kunagised korvpallisõbrad on võõrdunud. Isiklikest tervisehädadest ei räägigi – väsimus, unetus, norskamine, higistamine, jõuetus.
Ma ei proovigi enam selgitada, et teine ja kolmas kämblasuurune paneeritud lihalatakas on liiast, et kaks kotletti võiks olla lagi ja teist kahte ei ole vaja tunni aja pärast saia peale lõigata.
Et viil marineeritud kurki ei ole päevane salatiports ja et telekas näitab pilti ka ilma hilisöiste kalapulkadeta.
Kui nüüd keegi arvab, et mina neid kotlette ja šnitsleid teen, siis ei – ta teeb neid ise. On hea kokk ja kui ise tahab, teeb kas või südaöösel seapraadi.
Toorainet ostab ka ise muidugi.
Minu tehtud toite kiidab küll, aga on viimastel aastatel hakanud sisuliselt kohe peale sööki endale uut einet valmistama.
Väidab, et “kere on hele”, ükskõik siis, mida me just sõime.
Lapsed kodust läinud, oleme 50ndates, seega hea, et nemad niisugust õgardlust pealt ei näe.
Laste väiksemad olles toitus mees normaalselt, käis 2-3 korda nädalas sõoradega hobikorvpallitrennis, suusatas, käisime ratastega sõitmas.
Nüüd aasta-aastalt on kõik see ära jäänud ning arvan, et ta enam ei jaksakski eriti liigutada. Ainuke, mille vastu veel huvi tunneb, on looduslikus veekogus ujumine – seal võib ta tõesti tunde madistada.
Kahjuks aga koju tulles tuleb kohe ka see heleda kere jutt kaasa.
Talvel ujulasse muidugi ei lähe.
Mul oli alguses valus ja nüüd juba vastik seda tervise lõhkumist ning paisuvat keret vaadata. See ei ole see inimene, kellega ma abiellusin! Kuhu see inimene jäi, ma ei suuda aru saada.
Õnneks pole tal alko-tubakasõltuvust, on vaid see toit, toit, toit…
Olen pakkunud minna dietoloogi v mõne toitumisnõustaja juurde, aga “kes suudab santi sundida, kui sant ei taha kõndida”, eks? Ta ise ju ei näe, et midagi oleks valesti.
“Ponks poiss!”, kiidab vahel naerdes oma vatsa silitades, aga ma enam ei taha niisugust “poissi”. Ja see ongi lapsik pigistada silmad kinni ning arvata, et liigsöömise ja ülekaalu tafajärjel midagi ei juhtu.
Krt, intelligentne inimene, 22 aastat omaenda firmat pidanud, koolitatud ja edukas mees, aga nii puupea kui asi puudutab toitu ja söömist.
Ja mina enam ei jaksa.
Kindlasti mitte maailma esimene sellise põhjusega lahutus, aga kindlasti mitte ka väga tavapärane.
Või äkki on veel mingeid kahe silma vahele jäänud variante päästa 25 aastat kestnud tegelikult hea ja armastust täis kooselu?