Meil oli mõned aastad tagasi samasugune lugu. Mees paisus üle 35 kilo. Kuigi ta jäi inimesena samaks, siis see suur rasvane kõht ja naiselikult paksud reied ja lödisevad õlavarred ja paisunud rinnad hakkasid mulle nii vastu, et mina ei suutnudki enam temaga lähedane olla. Mitu kuud elasime erinevates magamistubades, ilma seksita. Tema muudkui käis ja lunis. Minu poolt kindel ei. Ma mäletasin liiga selgesti, kui hea mul temaga oli, kui ta oli 35 kilo kergem. Võrdlusmoment sellega, mis ta paksuna oli, oli üsna kohutav. Higi voolab, ma olen tema higist üleni märg, kaua ei jõua, ähib ja hingeldab.
Aga isegi eraldi magamistoad ei muutnud mitte midagi. Siis ma pakkisin asjad ja kolisin välja.
Siis hakkas mees mingit toitumiskava jälgima. Umbes kuu aega suutis seda teha, siis lõi käega. ise räägib, et isud on lihtsalt nii suured ja kõikevõitvad, et tema ei saa sinna midagi parata, peab lihtsalt sööma, muidu on liiga piinarikas olla.
Ma ütlesin siis talle, et kui põhjuseks on isud, aga sa siiski tahad minuga koos olla, siis üks võimalus isudest lahti saamiseks on Reduksin, võta või jäta. Olen ise Eestis sündinud, aga vanemate poolt venelane ja panin talle Peterburgi endokrinoloogi juurde aja. Kehamassiindeks oli tal kõvasti üle 35 juba. Olime 4 päeva Peterburis, arst tegi talle analüüse (süda, maks, neerud, midagi veel) ja siis kirjutaski Reduksini välja, alguses 3 kuuks.
Mees oli lausa ümber vahetatud pärast ravimi võtma hakkamist. Aga umbes nädala pärast hakkas halama, et tema enam ei võta, öösel magada ei saa ja süda puperdab. Mina ütlesin, et ära siis võta, aga mina sinuga paksuna tegemist ei tee. On aeg igasugune suhtlemine lõpetada, sest ma ei talu sind enam. Lõpetasingi suhtlemise. Sõnumitele ei vastanud, kõnesid vastu ei võtnud.
Nägin teda tuttavate juures ca 4 kuud hiljem. Oli muutunud! Ligi 20 kilo alla võtnud selleks ajaks juba. Oli ise käinud Peterburis retsepti pikendamas. Aga mul oli selleks ajaks juba uus mees huviorbiidis, ja mulle ausalt öeldes ei läinud tema kaalukaotus üldse enam korda. Oli küll inimese üle hea meel, aga… tagasi ma teda ei tahtnud. Kõik need hingeldamised, higinired (ja higihaisud) olid liiga eemaletõukavad ja jäid meelde. Nii öelda rikkusid kõik ilusa ära, mis meil algusaastatel oli.
Aga mees jätkas kaalu langetamist. Me ei ole temaga koos, aga ma oskan öelda nii palju, et ta võttis aastaga üle 40 kilo alla ning viimastel aastatel ei ole enam paksemaks tagasi läinud. Kui palju ta seda rohtu kokku võttis, ma ei oska öelda, aga see reaalselt aitas teda, oli kohe silmaga näha. Ise ta ka seda kiitis, ütles, et kõrvalmõjud olid küll, aga kui tal oli valida, kas olla paks või olla unetu, siis ta valis selle, et ta on parem unetu. Minu arust õigesti tegi. Praegu küll Venemaale ei saa, aga kes soovib, võin selle endokrinoloogi kontaktid anda, juhuks kui jälle hakkab reisida saama. Või siis heas vormis vallalise mehe kontaktid võin ka anda, kes tutvuda soovib. Inimesena on ta tegelikult hooliv ja meeldiv. Ning nüüd ka tõesti heas sportlikus vormis. Aga minu jaoks ta enam atraktiivne ei ole, ükskõik millise Apollo ta endast teeks.
Arvan, et teemaalgatajal on sama. Kui juba inimene on muutunud eemaletõukavaks, siis see tunne ainult süveneb, ei kahane ka siis, kui mees kõhnub. Siis leiab naine lihtsalt uue põhjuse, miks rahulolematu olla.
