Ajakirjanikud on viimasel ajal kangesti pressima hakanud, et eksperimentaalset ravimit on vaja sisse pumbata ka lastele.
Miks on vaja koolilapsi süstida kui nakkust kannavad ja levitavad ka vaktsineeritud ja haiglates on covidiga 99.99% ulatuses need, kes üle 21-aastased?
Kui tahate, siis süstige omaenda lapsi, aga teiste omad võiks siiski rahule jätta.
Lapsi on vaja vaktsineerida, kuna lapsed käivad koolis, see tähendab, igapäevastel rahvakogunemistel, kust nad toovad haiguse koju teistele pereliikmetele. Laps võib koroonat kergesti põdeda, aga lapselt nakkuse saanud vanaema sureb ära (isegi vaktsineeritud vanaema on suuremas ohus, kuna tema tervis on sageli kehvem juba).
Vaktsineeritud kannavad ja levitavad haigust palju kordi vähem.
Arusaamatu on, milles see “eksperimentaalsus” seisneb? Maailmas on üle 2,2 miljardi inimese täielikult vaktsineeritud, võimalike mõjude kohta kogutakse pidevat teavet, aga mõne arvates ikka on “eksperimentaalne”? Millal see eksperimentaalsus siis ära lõpeb? Kas siis, kui 3 miljardit on vaktsineeritud, või peab olema 4, 5 või 6 või 8 miljardit vaktsineeritud, et lõpeks see jauramine “eksperimentaalsest” ravimist?
Kolmanda faasi kliinilisse uuringusse kaasati Pfizeri vaktsiini puhul 44000 inimest. Seega on maailmas praegu täielikult vaktsineeritud nii palju inimesi, et nendest piisaks viiekümne tuhande 3 faasi kliinilise uuringu läbi viimiseks. Äkki lõpetaks juba selle jutu “eksperimentaalsest” vaktsiinist?