Teema: Jesper Parve raamatute fenomen

#3360321:

#3360312:

Olen edukas ja intelligentne inimene, aga näiteks Alari Kivisaar mulle meeldib. Samuti meeldivad mulle nö jalaga-perse-filmid.

Aga oma intelligentsusest ja edukusest hoolimata sa ju ei oska siia kirja panna, miks see Kivisaar sulle täpselt meeldib?

Jalaga-maeiteakuhu filmidest rääkimata.

Ehk siis see edukus on sul ainult naabri autoga võrreldes selgunud ja intelligentsus on üldse mingi kosmose teema. Sinu arust on.

Vabandage, kas teil on mingisugune häire, et lambist asju ette kujutate? Mulle on alati meeldinud toores huumor ja Alari Kivisaar suudab seda kuidagi eriti mahlaselt serveerida, samuti need jalaga-perse-filmid. Olen oma eluteel näinud ilmselt kogu ühiskonna läbilõiget ning selle tõttu võib-olla ma ei olegi muutunud selliseks snoobiks ja kibestunud teiste inimeste põhjuseta halvustajaks nagu sina.

#3360738:

Parim

“Mulle mõjus “Mees 2” käsiraamatuna meeste kohta, kellest soovin hoiduda: empaatia- ja kujutlusvõimeta, harimatud, kitsarinnalised, tühja pea, labase suuvärgi ja tüütu jutuga. Pealkiri võinuks seega vabalt olla “Mees, keda sa endale ei taha”.”

Mul hakkas Pautsist täitsa kahju, et ta oli sunnitud selle raamatu läbi lugema. Aga jah- imelik, et selline saast müüb.

Et sellised raamatud meeldivad, teeb intelligentse inimese küll kurvaks, aga paraku saab intelligentne inimene ka aru, et enamus inimesi on siiski ühelambiliste vastuvõtjatega. Kuulavad Sünnet, kümme aastat tagasi kuulasid Meie Meest. Loevad eneseabiõpikuid. Vaatavad Vana Baskini teatrit või mõnd lihtsakoelisemat suvelavastust. Paraku-paraku nii on, et lihtsakoelisi inimesi on palju rohkem, kui intelligentseid inimesi. Nõia-Nastjad ja Süsti-Karinid müüvad, mis mühiseb. Tõnu Õnnepalust palju paremini. Inimesed suhtlevad enamjaolt omasugustega. Kui su ümber on teised samasugused intelligendinärud, siis võib kergesti jääda mulje, et kõik inimesed suudavad vabalt diskuteerida eri filosoofiakoolkondade paradigmadest ja kinos käivad peamiselt novembris. Tegelikkus on midagi muud ja sina oma suures vaimsuses oled paraku hoopis vähemuses. Mida varem sellest aru saad, seda vähem esitad naiivseid küsimusi.

#3363553:

Et sellised raamatud meeldivad, teeb intelligentse inimese küll kurvaks, aga paraku saab intelligentne inimene ka aru, et enamus inimesi on siiski ühelambiliste vastuvõtjatega. Kuulavad Sünnet, kümme aastat tagasi kuulasid Meie Meest. Loevad eneseabiõpikuid. Vaatavad Vana Baskini teatrit või mõnd lihtsakoelisemat suvelavastust. Paraku-paraku nii on, et lihtsakoelisi inimesi on palju rohkem, kui intelligentseid inimesi. Nõia-Nastjad ja Süsti-Karinid müüvad, mis mühiseb. Tõnu Õnnepalust palju paremini. Inimesed suhtlevad enamjaolt omasugustega. Kui su ümber on teised samasugused intelligendinärud, siis võib kergesti jääda mulje, et kõik inimesed suudavad vabalt diskuteerida eri filosoofiakoolkondade paradigmadest ja kinos käivad peamiselt novembris. Tegelikkus on midagi muud ja sina oma suures vaimsuses oled paraku hoopis vähemuses. Mida varem sellest aru saad, seda vähem esitad naiivseid küsimusi.

Elus näide sellest, kes teise kohta ütleb, see ise on. 🙂 Ükski intelligentne inimene ei paneks mainitud isikuid ühte lahtrisse.

#3363755:

Loevad eneseabiõpikuid.

Minu arust sellised “millised on naised-millised on mehed” raamatud ongi eneseabiõpikud.

Mul on üks sõbranna, kes Parve raamatuid väga kiidab ja on saatnud lõikudest pilte, seetõttu olen väga põgusalt natuke näinud, mis seal kirjas on. Mulle isiklikult ei meeldinud. Samas mul see sõbranna ongi selline, et loeb mingit teooriat ja siis võtab seda puhta kullana ja annab teistele ka nõu, et “mehed tahavad nii ja naised tahavad naa”. Ta on väga hea sõbranna, aga olen omaette mõelnud, et tõenäoliselt sellepärast ta endale pikalt meest leidnud ei olegi, et ta kuidagi võtabki kõiki mehi ühesugustena, täpselt nagu sellistes raamatutes kirjutatakse, hoomamata, et kõik inimesed on siiski erinevad oma ootuste ja soovidega.

Kus nüüd leiutas jalgratta, Villu Parvet juba kunagi kirjutas ju täpselt samalaadse raamatu (pealkiri oli midagi kutsikate ja veiniga).

Aga eks ta tõesti sellistele vähe lihtsakoelisematele mimmudele ole, kes tahavad teada, miks nende “Kalevipojast meha” reede õhtul sõpradega joob ja nendega “Seksi ja linna” vaadata ei taha. Loevad suu ammuli ja loodavad, et ehk saavad sealt nippe, kuidas mehele “parem naine” olla.

#3366287:

Kus nüüd leiutas jalgratta, Villu Parvet juba kunagi kirjutas ju täpselt samalaadse raamatu (pealkiri oli midagi kutsikate ja veiniga).

Ei saanud googeldamata jätta ja nii leidsin Buduaari intervjuu Villu Parvetiga, kust siis ka järgnev lõik pärineb:

“„Võta see raamat ja pane endale…“

„Kuule, kes sa oled?“ küsisin kõigepealt. On küll vihane, aga las identifitseerib ennast.
„Timo,“ jätkas ta endiselt üliärritununa. Tundus, et mu küsimus andis ainult hoogu juurde. Seejärel tulistas ta välja oma sõnumi.
„Minu naine ostis su raamatu ja…,“ Timo juba röökis.
„… ja kui ta sai selle läbi, siis ta… läks minu juurest minema!“ Kogu ta jutt muutus aina vihasemaks. „Võta see raamat ja pane see endale pe**e!“ ütles ta viisakalt lõpetuseks ja katkestas ise kõne.”

😀

Raamat ise ilmus juba 2011 aastal.

#3360044:

Jesper Parve raamatud troonivad müügiedetabelite tipus ja mind hakkas huvitama, mis on nende fenomen.

Küsimus tekkis sellest, et praegu on Apollos kuu raamatuks tema kirjastuse “Naine – otse ja ausalt”, mis loetud katkendite põhjal tundub veel lihtsam ja labasem kui originaalteos.

Mõlemad said Saalomon Vesipruuli nimelise kirjanduspreemia osaliseks. 😀