Kus nüüd leiutas jalgratta, Villu Parvet juba kunagi kirjutas ju täpselt samalaadse raamatu (pealkiri oli midagi kutsikate ja veiniga).
Ei saanud googeldamata jätta ja nii leidsin Buduaari intervjuu Villu Parvetiga, kust siis ka järgnev lõik pärineb:
“„Võta see raamat ja pane endale…“
Ühel täiesti süütul hommikupoolikul sain telefonikõne, mille sisu oli just täpselt selline.
Tundmatu helistaja karjus telefoni: „Kas sina oled Villu Parvet?!“ Seda ütles ta kusjuures ülivihaselt. Hakkasin mõttes läbi võtma põhjusi, miks mingi tüüp võiks mind vihata, siis aga taipasin, et neid on liiga palju. Pealegi ma ei teagi, kellega ma räägin.
„Kuule, kes sa oled?“ küsisin kõigepealt. On küll vihane, aga las identifitseerib ennast.
„Timo,“ jätkas ta endiselt üliärritununa. Tundus, et mu küsimus andis ainult hoogu juurde. Seejärel tulistas ta välja oma sõnumi.
„Minu naine ostis su raamatu ja…,“ Timo juba röökis.
„… ja kui ta sai selle läbi, siis ta… läks minu juurest minema!“ Kogu ta jutt muutus aina vihasemaks. „Võta see raamat ja pane see endale pe**e!“ ütles ta viisakalt lõpetuseks ja katkestas ise kõne.”
😀
Raamat ise ilmus juba 2011 aastal.