Ju neile ei sobinud, et nende ülimalt priiskav eluviis (kallis tõukoer, peaaegu täielik muumitasside jm kollektsioon koos eritellimusel riiuliga, reisid, restoranide külastused, kontserdikülastused, köök täis kallist tehnikat, maja nii täis tuubitud igasugust nänni sh apple’i arvutid ja suured telerid magamistubades jnejne) nähtavale toodi. Selle kõige finantseerimiseks neil enda sissetulekuteks ei oleks elu sees piisanud. Seda enam kui maja kommunaalmaksed 3000eur on. Kasutatakse annetajate raha, et endale luksuskaupu ja mõttetut nänni kokku osta. Laps ei saa sellest abi. Aruandlus eelnevate annetuste kohta on olematu, kes küsib, saab bloki ja kommentaar kustutatakse. Tegu on ka Tony Aaslaiu pere sõpradega, aga Kertu Kirsipuu kerjas juba ammu enne neid, seega idee saadi pigem temalt kui vastupidi. Kui mitu korda ta on puhta nahaga pääsenud nii, et inimesed usuvad ja saab raha kokku.
Kuule, sa ju ei tea, millise raha eest pere neid asju endale lubada on saanud, palju vanavanemad teeivad. Ma ka ei arva, et pere praegune raha küsimine normaalne on, aga kas see ikka on meie asi, milline köögitehnika neil on.
On ikka teiste asi, milline on annetuse küsija majanduslik olukord. Sest absoluutne enamus inimesi on valmis annetama eelkõige siis, kui annetuse küsijal on reaalne abivajadus. Kui siinsed väited nende elustiili kohta vastavad tõele, siis on tegu ju keskmisest oluliselt paremini elavate inimestega, sel juhul mingit reaalset abivajadust ei esine. Miks ei võiks siis sellest rääkida. Arvestades seda, kui palju on selle valkdonnas pettusi ette tulnud, on just oluline nendest asjadest rääkida. Meie seas on ka päris palju naiivseid/rumalaid inimesi, kes annetades siiralt usuvad, et nende abi on vajalik, kuigi tegelikkuses see nii olla ei pruugi, sealjuures võib annetajate majanduslik seis olla palju halvem, kui annetuse küsija oma.
Mina isiklikult arvan, et annetusi võib küsida mistahes põhjusel, ka siis kui reaalset abivajadust pole. Näiteks arutleti siin hiljaaegu, kas välismaa ülikoolis õppimiseks on ok annetusi küsida. Minu arvates on see igati ok. Arvan, et oluline pole mitte see, kas annetust on hädasti vaja või mitte, vaid annetust küsides tuleb olla aus. Nii näiteks võib keegi küsida annetusi Ferrari ostuks, sest see on tema eluunistus. Küll igaüks ise otsustab, kas annetab või mitte, oluline on, et otsuse tegemiseks vajalik info olemas oleks. Annetuse küsija ei tohiks avalikkust eksitada oma majandusliku olukorra või annetuse vajaduse kohta.
Mõtleme korra sellele, kui palju peab keskmine inimene vaeva nägema, et oma eluase osta ja mida inimesed selle nimel teevad. Mul on mitmed tuttavad just korteri ostuks raha kogunud. Sõbranna ostis nt 94 000 eurot maksva korteri. Tema palk on keskmisest kõrgem ja elustiil oli tal ka luksuslik (restoran nii kord nädalas, kallis toit, sapaad, kontserdid, 1-2 reisi aastas). Ta kogus korteri sissemaksuks 2 aastat nii, et tarbis vaid hädavajalikku, kõik üleliigsed kulud tõmbas nii nulli, kui vähegi sai. Ilmselt tuleb see jutt enamustele tuttav ette. Lisaks, miks peaks heal järjel inimene kogu maja ostuks vajamineva raha küsima annetustena ilma ise midagi panustamata? Kui mul oleks kodu kallist tehnikat ja luksusesemeid täis, siis müüksin need maha ja mis on vajalik, selle asendaksin odavama alternatiiviga, et ise ka mingi osa rahast kokku saada. Mul on kõrge palk, ometigi pole mul kunagi nii kallist tehnikat ja asju olnud, nagu annetuse küsijal väidetavalt on. Rõhutan uuesti üle, et kui annetuse küsija ütleks ausalt, et tahab hästi elada ilma ise panustamata, siis ongi kõik ok. Aga see, kui annetuse küsija elab paremini kui suur osa ühiskonnast ja väidab sealjuures, et tal raha pole, tekitab ju ilmselgelt küsimusi.
Väide, et maja jääks lapsele, on ka kummaline. Piiratud teovõimega laps ei hakka oma vara kunagi ise käsutamata.