Mina elasin jobu mehega, sest olin vahepeal pikka aega üksi olnud, siis ilmus välja üks mees, keda teadsin juba kooliajast. Alguses oli viisakas, tore, ei joonud, kinkis lilli jne. Ma küll ülepea armunud ei olnud, aga ta oli tore, no tundeid oli, aga mitte päris silmipimestavaid. Sain juba alguses aru, et ta ei ole päris see, kellena end paista laseb. No siiski mõtlesin, et üksi ka jama olla, kui enam ei meeldi, lõpetan suhte. Aasta aega oli tore, siis kolis minu juurde. Poole aastaga sealt edasi kukkusid tal kõik maskid eest ja ma ütlesin talle, et koligu välja, suhe läbi, nii ei saa elada. Ta oli selline klassikaline kolmas eesti, jõi ennast täis ja siis hakkas mind litsiks sõimama (kooselule eelnevalt ei olnud iial midagi sellist). Ju ta arvas, et nüüd ma olen tal käpa all ja võib teha, mida tahab, ei oska öelda. Kuna elas minu pinnal ütlesin talle, et koligu välja. Mees ei koli.
Ikka siis üritas suhtejuttu rääkida, oli isegi mingeid psühholoogiaraamatuid lugenud jne, ajas mingit täielikku eneseabiõpiku juttu suust välja, kinkis jälle lilli. vahepeal jõi ennast täis ja siis jälle tulid litsid ja libud sealt ridamisi. Ühe korra jõudis mulle isegi kallale tulla (ilma eelneva tülita) ja siis järgmisel päeval väitis, et ma olen selle kõik välja mõelnud. Selleks ajaks ma juba korra olin talle öelnud, et koligu minema. No ikka ei läinud.
Lõpuks ma sain temast lahti siiski nii, et kaasasin sugulased ja hakkasin ise tema asju pakkima. Panin asja suure kella külge, kirjutasin sotsiaalmeediasse. Kui ma seda ei oleks teinud, võimalik, et ootaksin siiamaani, millal vägivaldne jobu ise välja kolib.
Kokku kestis see jant kaks aastat. Lapsi meil polnud. Tagantjärele on veel mitu korda üritanud tagasi roomata, ignoreerin.
P.S. ma ei olnud temast mingil moel majanduslikul sõltuv. Lihtsalt alguses ta pingutas ja ma lollilt mõtlesin, et kui ka suhe luhta läheb, siis seda on kerge lõpetada.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 09.04 17:08; 09.04 20:47; 10.04 08:35;