Tööintervjuu peaks olema vestlus, kus nii tööandja kui kandidaat toovad välja võimalused ja oskused, mida neil üksteisele pakkuda on. Sain kandidaadina hiljuti halva kogemuse. Vestlus oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Tulevane ülemus rõhutas terve vestluse vältel, et nende ettevõttes tuleb anda endast rohkem, kui tavaliselt oodatakse. Kogu tööaeg peab olema maksimaalselt efektiivne. Töötama peab tohutult suure entusiasmiga. Kui suur ülemus üle lombi ootab raportit, siis tuleb see valmis teha iga hinna eest sõltumata sellest, et minu tööaeg on läbi. Üldjuhul, kui sellist motivatsiooni oodatakse, siis peaks see olema ka vääriliselt tasustatud. Kuulates ligi tunnikese neid õpetussõnu, siis julgesin küsida ka tasustamise kohta. Naljanina hakkas rääkima laptopist, töötelefonist, reisikulude kompenseerimisest, tasuta puuviljadest(igaks juhuks mainin, et kolm esimest on Minu kontoritöö puhul seadusega ettenähtud,kui töövahendid TLS§28 ). Väga suur tahtmine oli laua tagant püsti tõusta ja minema jalutada. Oodatakse sellist pühendumist, kuid palganumbri mainimisest nihverdatakse kohe kõrvale! Kui mul oleks seal firmas osalus, siis ehk võiksin sedamoodi rabeleda puuviljade eest, kuid puhtalt töörõõmust ei tee meist enamik tööd. Kui küsiti, et mis mind motiveerib, siis loomulikult mainisin ka töötasu. Tundub, et see oli vale vastus. Sellised jobud tööandjad ajavad närvi. Ega sellise suhtumisega kedagi asjalikku ei leiagi. Tulevad jooksikud, kes kahe kuu pärast lahkuvad.
Teema: Jobud tööandjad
Aga võta seda kui positiivset kogemust – saidki ju info, mis neil pakkuda on (ülekoormus, ületunnid, puuviljad palga kompensatsiooniks). Kui oleks sulle töökohta müünud ja hiljem kogu see jama selgunud, siis oleks ju oluliselt kehvem olukord?
Nii on jah, et ei otsita mitte töötajat vaid orja.
Peaksin seda samuti positiivseks kogemuseks – said vaid tunniga teada, et seal töötada ei taha.
Naljanina hakkas rääkima laptopist, töötelefonist, reisikulude kompenseerimisest, tasuta puuviljadest
Jajah. Varsti räägitkse Maximas kah kassapidajale, et kujuta ette, milline boonus, sa ei peagi omale ise kassat ostma…:)
Kusjuures, tead, mis selle oina jutt pärast sõpradele on? – Et jõle s..itt on ikka Eestis omale head töötajat leida ning kõik tööotsijad on jobud.
Tõtt-öelda ongi õigem, kui tööandja siidikäpad ja nahavedajad kõigepealt välja praagib.
Ma olen paaril korral näinud kõrvalt seda, et inimesed võivad olla oma palganumbriga vägagi rahul, saavad täpselt sellist palka, mida küsivad, aga ikka lahkuvad tööandja juurest. Palk ei ole ainuke motivaator. Loeb ka see, milline on töö sisu – kas pakub piisavalt pinget, või on üleliia pingeline? Kas sobid kolleegidega? Kui ei sobi mõne isiksusega, siis kuidas ülemused sellise olukorra mõlemale osapoolele sobivalt ära lahendavad? Kas ettevõttes pakutakse koolitusi ja arenemisvõimalusi? Kas kollektiiv veedab ühiselt aega ka tööajaväliselt?
Mind huvitaksid need küsimused enne palganumbrit. Kui kõik muu sobib, siis ei kõhkleks ise soovitud numbrit nimetada ja oodata-vaadata, kuidas potentsiaalne tööandja sellele reageerib. Kas nõustub küsitud numbriga või peab kõrgeks, aga pakub näiteks võimalikku palgatõusu peale katseaega, kogemuste kogunedes. Või pakub veel mõnd hüve palgale lisaks.
Ei võtaks isegi väga tõsiselt tööotsijat, kes enda motivaatoriks esimesena nimetab raha.
Ei võtaks isegi väga tõsiselt tööotsijat, kes enda motivaatoriks esimesena nimetab raha.
Teemaalgtaja jutust sellist muljet ei jäänud.
Seega, mis see praegu siia puutus? Kas õige oleks paar kuud tööl ära käia ja siis alles palgast hakata rääkima?
Jah, said vähemalt kohe teada ja loobusid ilma, et aega rohkem kui see tund oleks raisanud. Veidi lohutab ehk ???? Mulle lubati vestlusel, et veidi aja pärast saan kõrgema koha, et kuna spetsiifilist haridust ka nagu on, mis neil vaja. Heh, aga osutusin pärisorjaks hoopis seal ja palkaja osutus väga vastiku iseloomuga inimeseks. Kui julgesin natuke nuriseda, mainiti, et a’la kui haridust pole, siis nii on ???? Tõsiseks kavalaks ja valelikuks ussiks osutus.
Teemaalgtaja jutust sellist muljet ei jäänud.
Seega, mis see praegu siia puutus? Kas õige oleks paar kuud tööl ära käia ja siis alles palgast hakata rääkima?
Vastupidi – teemaalgatus räägib ainult ja ainult palgast, s.o. rahast!
Teemaalgataja naeruvääristas kogu tööandja poolt antud infot ja marutas sellepärast, et talle ei öeldud üht numbrit. Ühtlasi jõudis ta ennustada, et tema kandidatuur ei ole tööandja jaoks sobiv, sest ta nimetas enda motivaatoriks muuhulgas ka raha. Kogu see teema keerleb ümber raha!
Kui väike see palk siis oli? St kas turul sama ametikoha pakutuga tõesti nadi või ise lootsid lihtsalt suuri summasid?
Mu meelest ka positiivne, et nii lihtsa vaevaga said aru, et koht ei ole sinu jaoks. Mul nii lihtsalt ei läinud – eks ma olin veidi lollike ka sel hetkel. Ei osanud töövestlusel paljusid asju küsida ja võtsin mõningaid iseenesestmõistetavalt (nt koolitus või tutvustus uuele töötajale), mida lõpuks ei olnudki. Häirekellad hakkasid lööma juba esimesest nädalast, aga uhkus ei lubanud ära tulla ja seda lollust tunnistada. Lubatud toredast kollektiivis oli ka ikka väga palju mõrasid. Ületunnid olid mul ka, sest hooajaliselt väga muutuv ja osa ajast paratamatu, sellega olin ok ja teadsin ette. Aga kui ka muul ajal hakati kogu kollektiivile ette heitma, et nad lahkuvad määratud tööajal ega jää kauemaks… Oleks tõesti võinud seda juba intervjuul mainida. Seal oli küll meeldiv vestlus, mainitud – tööd meil jätkub – mind ei hirmutanud, aga oleks pidanud kohe mõned maneerid ja küsimused peas alarmi tööle ajama.
Nüüd otsin uut tööd ja olen käinud ainult meeldivatel vestlustel. Paar korda olen aru saanud kohe vestluse käigus, et ega ma ei sobi tiimi või positsioonile, aga sellegipoolest on minuga oldud meeldivad, põhiasjad nagu palk, puhkustekord jms kohe selgeks räägitud.
Aga teemaalgataja, kas sina oma numbri ütlesid, mida sa saada soovid?
Potentsiaalne tööandja kirjeldas tööolusid ja inimtüüpi, keda nad otsivad. Loomulik, et selline pühendumus nõuab ka vastavat tasu. Kui sinul oleks soov sellesse ettevõttesse tööle minna ja vastavalt pühenduma, siis selge see, et sina esitad enda hinna, mille eest sa oled nõus selliselt tööd tegema. Eriti veel siis, kui sinu esmane motivaator on töötasu. Jaurata selle üle, et SELLISED tingimused ja isegi töötasu ei nimetatud, on natuke lapsik. Kas sulle üldse sobiks niimoodi tööd teha, oled sa selline inimene (kohusetundlik, pühendunud, ettevõtte edusse panustav)? Või tekivad need omadused sulle automaatselt siis, kui sulle mingist numbrist suuremat palganumbrit näidatakse?
Mina tööandjana proovin vestlusel kõik ausalt ära rääkida. Jah, on palju tööd, vahepeal on pingeline ka. Kolleegid on toredad ja toetavad, kedagi üksi ei jäeta oma mures. Üsna noor kollektiiv, kus on hinnatud omavahel sõbralikult lõõpimine ja vähene ametlikkus ja bürokraatia. Tean, et see kõigile ei sobi. Ja ma ei tahakski töövestlusel jätta muljet, et meil on siin “Proua Marje, palun täitke vorm 411, siis saame kaaluda, kas aitame teid teie tööalase probleemiga, aga kindlasti ei saa te vastust enne esmaspäeva, sest praegu on juba reede pärastlõuna ja kes siis reedel tervet päeva tööd teeb”.
Mina esitan enda nägemuse ja ootan kandidaadilt lisaks enda tutvustamisele ka seda, et kas ja millistel tingimustel tema sellesse pilti sobib. Loomulikult on mul olemas palganumber, mida ma saan veidi siia-sinna kõigutada, aga milleks ma peaks selle välja käima? Palgaläbirääkimised tulevad siiski nende kandidaatidega, kelle puhul on vastastikune sobivus kindlaks tehtud. Ja kui mul on selle ametikoha palgavahemik 1800-2000, siis ma ei välista seda tegelast, kes küsis 2500 kui ta mulle sobis vaid asun läbirääkimistesse. Samuti ei võta ma tööle eelkõige seda, kes küsis 1000, et jess, odavalt saadud. Nagunii, kui ma ta tööle võtaks, maksaks ma talle selle 1800.
Kogu see teema keerleb ümber raha!
Kui raha ei makstaks, ei käiks keegi tööl. Väga vähestel on õnne väikese palga eest unistuste kohal töötada nii, et see kaaluks väikese palga üle.
Töövestlusel võib tööandja igasugu asju lubada või ükskõik millest rääkida. Lõppkokkuvõtteks ongi selleks kaalukausiks, kas just sinna tööle minna või mitte, ikkagi raha. Kui sobiva rahasummaga kaasnevad head töötingimused ja võimalused, siis on kõik väga hästi. Kui aga hiljem selgub, et tegelikkus ei vasta lubatule või kirjeldatule, siis on vähemalt sobiv palganumber olemas.
Mina ütlesin oma numbri kohe. Mul on number CV-s ja alati täpsustan enne vestlusele minekut, kas numbrit märkasite.
Vestlusel tôöandja ainult muheles ja hakkas oma nn “hüvesid” ette lugema. Tegelikult peale vestlust seedisin natuke saadud infot ja sellistel tingimustel nagu tööandja pakkus, tõusis mu palgasoov veel 900 euro võrra brutos. Tegemist on vastutusrikka tööga, mul on erialane magistrikraad ja 5+ aastat kogemust. Pealegi ma ise ei kandideerinud kuhugi, vaid nad kutsusid mind vestlusele ise. Arvan, et võin ja peangi küsima korralikku palka. Orjata võin, aga korraliku tasu eest.
Seega pakkus ta palka, mida sa ise tahtnud olid esialgu? See on ju hea. See, et nüüd, pärast tööülesannete ja võimaluste selgumist leiad, et nende eest tahad rohkem palka on ju ka ok – see oligi tutvumine ja siin on võimalus läbirääkimisteks. Kui ikkagi kaalud sinna tööle minekut.
Arvuti ja telefoni jm olemasolu ei ole muidugi mingi hiiglama erakordne hüve, aga ma hindan, et ka selliseid asju mainitakse. Mul nt ei olnud töötelefoni ja mingi hetk heideti mulle ette, et ma naaberlaua telefonile ei vasta (tööülesanded olid täiesti erinevad). See, millega sa harjunud oled on siin ilmselt ka mõõdupuuks – kui eelmises kohas oli ka tasuta kohv-tee, puuviljad jms siis need ilmselt tõesti tunduvad mõttetud, aga mu meelest see selline väike asi, mida sugugi kõik oma töötajatele ei paku. Samamoodi saad ju läbirääkimistel küsida hüvesid mis sind isiklikult huvitavad – mõnda motiveerib sporditoetus vms, teisel on sellest ükskõik. (Meil nt maksti muidugi salaja toetust osale inimestele ja teised kes ei tohtinud asjast teada, ei osanud küsida ka).
Mina olen avastanud, et mind motiveerib palganumbrist rohkem hea töökeskkond: arvestavad kolleegid, positiivne õhkkond, töökoht, kus hoitakse hoolimata stressirikkast tööst kokku ja töötatakse ühe eesmärgi nimel, mitte ei klatšita, manipuleerita, püüta teisele nuga selga lüüa jnejne. On muidugi mingi piir, millest alla ei lähe, aga iga kell valin positiivse suhtumisega töökoha pakkumise kui et saan veidi rohkem palka ja töötan ussipesas. Loodan, et see etapp elus läbitud.
Mina ütlesin oma numbri kohe. Mul on number CV-s ja alati täpsustan enne vestlusele minekut, kas numbrit märkasite.
Vestlusel tôöandja ainult muheles ja hakkas oma nn “hüvesid” ette lugema. Tegelikult peale vestlust seedisin natuke saadud infot ja sellistel tingimustel nagu tööandja pakkus, tõusis mu palgasoov veel 900 euro võrra brutos. Tegemist on vastutusrikka tööga, mul on erialane magistrikraad ja 5+ aastat kogemust. Pealegi ma ise ei kandideerinud kuhugi, vaid nad kutsusid mind vestlusele ise. Arvan, et võin ja peangi küsima korralikku palka. Orjata võin, aga korraliku tasu eest.
No ja mille poolest see tööandja siis jobu on? Palgaläbirääkimisel löödki oma +900 bruto letti ja kui see on see hind, mille eest sa oled nõus tegema tööd, mille kohta sa ütlesid, et sulle ei sobi, siis saate ehk ka kokkuleppele.
Sina oled prostituut, töötades raha nimel (+900) olukorras mis sulle ei sobi, öeldes samas, et väga armastad. Ja tööandja avastab ühel hetkel, et ta sai suhte prostituudiga, kes tegelikult ei armastanud, aga kannatas ära raha nimel.
Palk osutub 99% määravaks madalamapalgalistel kohtadel, ehk et see, kelle palk on hetkel 700, jalutab vabalt pikalt mõtlemata uude kohta 800 või 900 euro eest. Inimesele, kelle palk on 2500, pole number enam nii oluline, kiirelt tõuseb töökeskkonna, kolleegide, ülemuse jm mittemateriaalse tähtsus. Ainult 500 euro juurdemaksmine pole piisav stiimul, et liikuda uude (ja nende näitajate poolest kehvemasse) kohta.
Kui su ülemus Ameerikas elab, siis seal ollaksegi harjunud, et töövahendid ja haigekassa jms on suur hüve, mille eest töötaja on hirmtänulik ja valmis ohtrateks ületundideks.
No ja mille poolest see tööandja siis jobu on? Palgaläbirääkimisel löödki oma +900 bruto letti ja kui see on see hind, mille eest sa oled nõus tegema tööd, mille kohta sa ütlesid, et sulle ei sobi, siis saate ehk ka kokkuleppele.
Palgasoov tõusis 900€ VÕRRA. Sa ikka said aru, mida see tähendab?
Et enne küsis 2000 bruto ja nüüd 2900.
Ja need, kes 2900 palka küsivad, ei löö enam summat “letti” nagu sina, vaid lihtsalt mainivad, et see on see number, alates millest hakkame rääkima.
Lett on müüjatel, kassapidajatel jne.
Ma töötasin kunagi suures tuntud firmas, kus pidin igal hetkel telefoni võtma aga firma poolt anti mulle sim-kaart – telefoni pidid kõik ise hankima. Ka on kohti, kus kohvi maksab. Miks mitte eraldi rõhutada, et meil on iga päev köögis puuviljad, näksid, kommid-lihtsalt tore zest. Väike asi teiste tingimuste kõrval aga kui töötelefoni ei anta siis on ka jama.
Ka on kohti, kus kohvi maksab.
No see “kohvi” on just selline teema, et kui ütled kanakarjale, et kohv on teil tasuta, siis muud nad ei teegi, kui lakuvad igaüks miinimum 5 tassi päevas, käivad igaüks 10X WC-s ja kasutavad lisaks kohvile ka igaüks rulli tualettpaberit.
Ilma kruusita käes, enam mitte keegi ringi liikuda ei oska.
Palk osutub 99% määravaks madalamapalgalistel kohtadel, ehk et see, kelle palk on hetkel 700, jalutab vabalt pikalt mõtlemata uude kohta 800 või 900 euro eest. Inimesele, kelle palk on 2500, pole number enam nii oluline, kiirelt tõuseb töökeskkonna, kolleegide, ülemuse jm mittemateriaalse tähtsus. Ainult 500 euro juurdemaksmine pole piisav stiimul, et liikuda uude (ja nende näitajate poolest kehvemasse) kohta.
Kõik see mittemateriaalne on oluline loomulikult ning tihti ka otsustav, kuid palka see siiski ei asenda ka sellel, kes teenib 2500 eurot.
Saan aru, et antud juhul tööandja palgast ei tahtnud üldse rääkida, rääkis isegi mitte mittemateriaalsest, vaid töövahenditest kui hüvedest. Ja seda hoolimata sellest, et kandidaat kenasti oma palgasoovi välja oli toonud ning selle küsimuse ka tõstatas. Sellel jamal saab olla vaid üks põhjus – palk on oluliselt madalam kui inimene küsis. Miks raisata siis kõigi aega?
Mul oli üks huvitav tööintervjuu paar aastat tagasi ühes Tallinna hambakliinikus. Kandideerisin assistendi tööle. Intervjueerijaks oli üks härra, kes jäi kõigepealt 1,5 tundi hiljaks ja siis kui lõpuks rääkima hakkasime, tõi ta välja mingi horoskoop-täheuurimine-kristall raamatu, otsis välja mu sünniaasta ja ütles, et sa meile kollektiivi ei sobiks 😀
Oleks tahtnud talle selle raamatuga vastu vahtimist virutada. No kas ei võinud siis enne intevjuule kutsumist seda järgi uurida. Kui välimus ei sobinud – siis oleks seda ju ka pildi pealt näinud.
Palk osutub 99% määravaks madalamapalgalistel kohtadel, ehk et see, kelle palk on hetkel 700, jalutab vabalt pikalt mõtlemata uude kohta 800 või 900 euro eest. Inimesele, kelle palk on 2500, pole number enam nii oluline, kiirelt tõuseb töökeskkonna, kolleegide, ülemuse jm mittemateriaalse tähtsus. Ainult 500 euro juurdemaksmine pole piisav stiimul, et liikuda uude (ja nende näitajate poolest kehvemasse) kohta.
See on väga levinud ja kehv müüt ja lõpetaks ükskord selle ära.
Loomulikult kui inimene teenib alla toimetulekut, on ta nõus tegema ja peabki tegema valikuid vastavalt sellele, kus saaks toimetulekule vastava sissetuleku. Aga edasi on alati oluline kogu pakkumine, millest kõige olulisem – ja seda näitavad praktiliselt eranditult kõik uuringud, kuna ta mõistliku inimese jaoks ongi nii – on inimeste jaoks palk.
Ükski inimene ei mõtle, et AINULT palk, loomulikult ka muu. Ja ka väga kõrgepalgaline inimene soovib head keskkonda ja kõike muud ja lisaks veel ka väga head palka (töökohta vahetatakse harva palga vähenemise suunas).
Aga igasuguseid puuviljade ja näkside jagamine nüüd küll normaalset palka ei asenda. Samamoodi nagu pensionisammas on sageli müügiobjekt ka töökoht ja paljud lähevad selle müügi õnge. Loomulikult on igasugustel personaliinimestel seda juttu levitada.
ma ei saa aru, miks sellised tööandjad närvi ajavad, see oli ju ainult intervjuu?
ma ei saa aru, miks sellised tööandjad närvi ajavad, see oli ju ainult intervjuu?
Inimene on võtnud aja et tulla kohale, arvatavasti enne ka eeltööd teinud, nüüd raiskab veel aega mingit “tööandja” (orjapidaja) umbluud kuulates. Mind teeks ka vihaseks.
Peab ikka Läti eeskujul tegema kohustuslikuks palganumbri töökuulutusse lisamise. Ei, raha pole AINUS faktor, aga ta on väga suur kui mitte kõige suurem faktor. Ning erinevalt muust sõnalisest kirjeldusest, mille võid nii ümmarguselt kirja panna, numbrid on rohkem faktuaalsed, isegi kui on vahemik.
Teemaalatajal läks ses mõttes veel tõesti hästi, et kõik see selgus juba töövestlusel.
Minul läks viimasel töövestlusel väga hästi. Tööandja tundus mind teisest kohast üleostes väga motiveeritud, lubas suuremat palka ja paremaid töötingimusi. Kuna tegu oli alles alustava asutusega, millele eelnevalt oli aga üle linna ülihead reklaami tehtud, siis olin väga rõõmus selle ettepaneku üle ja muidugi nõustusin ja tulin teisest kohast ära.
Enne tööle hakkamist oli ettenähtud 3 nädalat koolitusi ja siis hakkas asi imelikuks minema, sest millegipärast ei tahetud meile töölepinguid anda. Kui siis need lõpuks saime, pidin mina küll pikali kukkuma. Seal polnud peale tööaja mitte midagi sellest, milles töövestlusel kokku oli lepitud, k.a. palk. Arupärimise peale otsene ülemus tegi virila naeratuse ja ütles, et ärgu pangu me seda üldse tähele, sai mingid valed lepingupõhjad kiiruga otsitud ja hiljemalt katseaja lõpuks on korrektsed lepingud koos vestlusel kokkulepituga olemas. Lisas veel, et keegi ei kavatse meile liiga teha. Aga nagu sellest veel vähe oleks, anti meile koolituste esimesel päeval leping, kus oli kirjas, et kui lahkume enne katseaja lõppu, tuleb meil koolitus, mis polnud kohe üldse väike summa, oma taskust kinni maksta.
Seega oli meid väga alatult nurka mängitud.
Kuna mul ei ei olnud kuidagi võimalik päeva pealt töötuks jääda, veel vähem oli mul tagataskust võtta koolitusraha, siis olin sunnitud sinna tööle jääma.
Nüüdseks olen sellest asutusest lahkunud, koos minuga veel 80% inimestest, kes sinna algselt nende valedega palgati.
Juurde lisan veel, et mingeid paremaid töötingimusi me samuti ei saanud. Polnud kõige elementaarsemaidki, millega sellistes asutustes harjutud oldi. Rääkimata otsesest ülemusest, kes käis ja rääkis sulle vaid seda, mida hetkel kuulda tahtsid, selja taga aga tehti kõik vastupidi. Samuti oli asutus alamehitatud, ehk siis kui keegi lahkus või mõni töökoht juba algselt täitmata jäi, tuli teistel see töö ilma mingi lisatasuta ära teha.
Imestama paneb vaid see, et kuna tegu on oluliselt väiksema kohga kui Tallinn ja kõik samas valdkonnas töötavad tegijad tunnevad või teavad üksteist, siis jutud levivad ülikiiresti.
Kuidas selline ettevõtte, kuhu alla on tambitud meeletus koguses raha ja annab tööd ikka ca 100-l töötajale, saab endale sellist käitumist lubada,sellest mina aru ei saa.
Muidugi selline kogemus tegi mind väga ettevaatlikuks.
Kuigi mul pole varem sellist asja olnud, et töövestlusel lubatu ja kokkulepitu lihtsalt üle lastakse, siis kes ütleb, et seda enam ei juhtu?
Kuidas saab üldse kindel olla, et lepingut saades see ka kokkulepitule vastab?
Minul läks viimasel töövestlusel väga hästi. Tööandja tundus mind teisest kohast üleostes väga motiveeritud, lubas suuremat palka ja paremaid töötingimusi. Kuna tegu oli alles alustava asutusega, millele eelnevalt oli aga üle linna ülihead reklaami tehtud, siis olin väga rõõmus selle ettepaneku üle ja muidugi nõustusin ja tulin teisest kohast ära.
Enne tööle hakkamist oli ettenähtud 3 nädalat koolitusi ja siis hakkas asi imelikuks minema, sest millegipärast ei tahetud meile töölepinguid anda. Kui siis need lõpuks saime, pidin mina küll pikali kukkuma. Seal polnud peale tööaja mitte midagi sellest, milles töövestlusel kokku oli lepitud, k.a. palk. Arupärimise peale otsene ülemus tegi virila naeratuse ja ütles, et ärgu pangu me seda üldse tähele, sai mingid valed lepingupõhjad kiiruga otsitud ja hiljemalt katseaja lõpuks on korrektsed lepingud koos vestlusel kokkulepituga olemas. Lisas veel, et keegi ei kavatse meile liiga teha.
Miks ometi tuleb keegi töölt nii ära, et pole uue koha lepingut veel alla kirjutatud? Ma saaks aru kui praegune töökoht on nii sobimatu, et sealt nagunii ära tuleks, aga töökoha vahetuse puhul on minu arust elementaarne alustuseks uues kohas leping alla kirjutada ja siis vanas kohas lahkumisavaldus anda.
Minul läks viimasel töövestlusel väga hästi. Tööandja tundus mind teisest kohast üleostes väga motiveeritud, lubas suuremat palka ja paremaid töötingimusi. Kuna tegu oli alles alustava asutusega, millele eelnevalt oli aga üle linna ülihead reklaami tehtud, siis olin väga rõõmus selle ettepaneku üle ja muidugi nõustusin ja tulin teisest kohast ära.
Enne tööle hakkamist oli ettenähtud 3 nädalat koolitusi ja siis hakkas asi imelikuks minema, sest millegipärast ei tahetud meile töölepinguid anda. Kui siis need lõpuks saime, pidin mina küll pikali kukkuma. Seal polnud peale tööaja mitte midagi sellest, milles töövestlusel kokku oli lepitud, k.a. palk. Arupärimise peale otsene ülemus tegi virila naeratuse ja ütles, et ärgu pangu me seda üldse tähele, sai mingid valed lepingupõhjad kiiruga otsitud ja hiljemalt katseaja lõpuks on korrektsed lepingud koos vestlusel kokkulepituga olemas. Lisas veel, et keegi ei kavatse meile liiga teha.
Miks ometi tuleb keegi töölt nii ära, et pole uue koha lepingut veel alla kirjutatud? Ma saaks aru kui praegune töökoht on nii sobimatu, et sealt nagunii ära tuleks, aga töökoha vahetuse puhul on minu arust elementaarne alustuseks uues kohas leping alla kirjutada ja siis vanas kohas lahkumisavaldus anda.
Kuu aega tuleb ju eelmises kohas ette teatada. Mitte keegi neist ca 100-st inimesest, kes oma eelmiste töökohtade pealt sinna meelitati, et kijutanud enne lepingule alla. Isegi siis kui juba koolitused käisid, tundus uuele tööandjale, et kuhu meil selle lepinguga kiiret.
Nüüd siis tean, miks sellega venitati. Kusjuures osad töötajad polnud lepingut saanud isegi kolm kuud peale tööle hakkamist.
Kusjuures pole ma kunagi enne töölepingule alla kirjutanud, kui esimene tööpäev. See, et seda kuu varem on võimalik teha, on minu jaoks uudis ja hea teada.
Kusjuures pole ma kunagi enne töölepingule alla kirjutanud, kui esimene tööpäev. See, et seda kuu varem on võimalik teha, on minu jaoks uudis ja hea teada.
Alati tuleb ikka lepingule enne alla kirjutada. Lepingusse saate panna kirja ka alustamise aja (kuu aja pärast harilikult). Ei tohi ennast nii nurka mängida, et suuliste kokkulepete ja ehku peale vanast töökohast ära tulla!! Ja kui allkirjastamist pole enne esimest päeva olnud (vaid siis, kui olen olnud tööd otsides juba töötu), olen alati saanud ametliku pakkumise töötasu ja tingimustega ning võimaluse leping enne üle vaadata-lugeda. Mitte, et lähen kohale, hakkan seal lugema lepingut ja kirjutan millele iganes alla.
See on väga suur ohumärk kui lepinguga venitatakse.
Kusjuures pole ma kunagi enne töölepingule alla kirjutanud, kui esimene tööpäev. See, et seda kuu varem on võimalik teha, on minu jaoks uudis ja hea teada.
Alati tuleb ikka lepingule enne alla kirjutada. Lepingusse saate panna kirja ka alustamise aja (kuu aja pärast harilikult). Ei tohi ennast nii nurka mängida, et suuliste kokkulepete ja ehku peale vanast töökohast ära tulla!! Ja kui allkirjastamist pole enne esimest päeva olnud (vaid siis, kui olen olnud tööd otsides juba töötu), olen alati saanud ametliku pakkumise töötasu ja tingimustega ning võimaluse leping enne üle vaadata-lugeda. Mitte, et lähen kohale, hakkan seal lugema lepingut ja kirjutan millele iganes alla.
See on väga suur ohumärk kui lepinguga venitatakse.
Pole elus sellist probleemi varem olnud ja ma ei ole kaugelt enam 20, nii, et kogemusi erinevate töökohtade ja tööandjatega nagu piisavalt.
Igatahes sain siit hea nõu ja suured tänud selle eest!
Väga valus õppetund oli igatahes.
