Teema: Jõhkraimad mahajätmised

Mind isiklikult peteti 7 aastat. Välja tuli siis, kui uus naine (või mis ta ikka nii väga uus enam oli :)) leidis mehe telefonist messengeri vestlused minuga ja kirjutas siis otse minule. Kummalgi meil polnud üksteise olemasolust aimu. Sellest päevast alates ei tea mehest midagi – pakkis asjad ja kadus nagu tuul.

Ei, põnev aeg oli. Muuhulgas sõitis mees ringi minu autoga, mida presenteeris enda omana ja vedas sellega ka teist naist. Käis alati selle naise juures külas, kuna väitis, et elab oma ema juures (tegelikult üürisime korterit). Mina midagi ei kahtlustanud, kuna mehel olid töölähetused, teisel pool oli ilmselt samamoodi. Muidugi parim point asja juures on see, et mehe sõbrad teadsid kogu olukorrast juba aastaid.

Okei, ja siis? Ma pean end kuningaks Ja siis? Olen ise ka ärakaduja ja kohutavalt häirivad ülemõtlejad. Teema on üldse ju mahajätmisest, aga teil polnud sellist suhet. Kadumine on alati ühemõtteline, mis iganes põhjusi nad toovad ja ilustavad. Ei pea juhututtavalt selgitusi ootama. Kaks veedab aega, kuni enam ei veeda. Mõni mees jätab isegi oma naise nii maha, et ei selgita, aga seda laste ja pika abielu kõrvalt. Vat see on nahaalsuse tipp, aga mingi suvaline suhtluspartner seda pole. Tegelikkuses ei peaks ta isegi ühendust võtma, mingi ajuhälbega nõrguke.

Seda enam miks peab aastaid hiljem mulle seda kirjutama. Ma küll lahtunud sõprussuhete puhul endistele sõbrannadele ju ka ei kirjuta, et oi sry et ma kunagi nii ära kadusin, ma ei oska suhteid lõpetada.

Elasime 3a koos, kui ühel päeval mees ütles et läheb teise riiki tööle ajutiselt, aga tegelikult kadus. Sain alles mitu kuud hiljem teada, et kolis teise naise juurde.

Teismelisena otsustasin oma poisi maha jätta, mõtlesin et telefoni teel on seda imelik öelda, ütlen siis kui kohtume. Ta vihastas niimoodi, et otsustas mu hüvastijätuks ära vägistada.

#3768833:

Minu jaoks on k6ige julmem see, kui asjad jäävad lahti rääkimata. Olgu see lahkumineku p6hjus mis iganes, aga palun rääkige ausalt ära. Teadmatus ja lahtised otsad jätavad pikaks ajaks piinlema. Kui asjad selged, saab igaüks oma eluga edasi minna.

Teoorias on mõte hea, aga päriselus ei toimi ausus mitte kunagi, kui mahajäetul on veel tunded. See, keda maha jäetakse ei suuda tavaliselt aususega toime tulla.

20+ aastat kooselu ja sõnagi ütlemata võeti minu auto ja mindi uue juurde. Täiesti lambist.

Eks nutab nüüd silmi peast, aga valik oli tema.

#3768880:

Üks väegade soliidne abielus muusika- ja haridustegelane Tartus 1970. aastatel käis juuksuris. Sügaval sees, nagu arvata oli.

Jah, käis “juuksuris”, aga abielus oli oma naisega. kestis ikka aastakümneid see.

#3769198:

#3769123:

Mees leiab uue naise ja võtab ta matusele kaasa. Surnud on nende ainus poeg.

See jäi nüüd küll arusaamatuks. Kelle ainus poeg?

Suht selge ju. Mehe ja selle, kelle ta jõhkralt maha jättis.

#3769206:

#3769198:

#3769123:

Mees leiab uue naise ja võtab ta matusele kaasa. Surnud on nende ainus poeg.

See jäi nüüd küll arusaamatuks. Kelle ainus poeg?

Suht selge ju. Mehe ja selle, kelle ta jõhkralt maha jättis.

No see pole igatahes see, mida ta kirjutas. Tekstist loeb välja, et surnud oli mehe ja ta uue naise ainus poeg. Seepärast ei olnudki neis kahes lauses mingit loogikat.

Minu “mees” jättis minu nii maha lastega, üks neist aastane, et “unustas” mulle öelda. Jõlkus ikka kodu vahet kuigi imelik oli ja vaimselt nagu kohal polnud. 7 kuud hiljem avastasin kirjad kus tegi juba uue noore naisega pulmaplaane ja planeeriti last. Ometi visati mustad sokid minu mustapesukasti ja söödi minu tehtud toitu. Suur armastus oli ka alles abielus, ei tea miks nad oma endistele abikaasadele ei öelnud, et uus pulmakuupäev juba paigas.

#3768916:

#3768913:

Mõtle natuke selle peale. Ja arva uuesti, kas “ausalt ärarääkimine” on kunegi kellelgi sõdamevalu hetkega ära võtnud?

Mina olen tajunud vahet. Olen mõlemat kogenud ja eelistaksin ikka asjadest rääkimist. Siis juba endal hea tunne, et ei ole inimesega lahku mindud viha täis, vaid on saadud omavahel midagigi räägitud. Muidu jäävad sõlmed ja pinge. Ja muidugi pole see nii mustvalge, aga mina selles mõttes enda jaoks midagi leian.

Ee… rääkimise tulemuseks võivad olla hoopis uued pinged ja uus tüli. Minnakse vihaga lahku.

Üldiselt tasub ikka vähemlt öelda, et: “kuule, me läksime nüüd lahku”. Vähemalt sms saata. Muidu juhtub nii, nagu ühel noormehel, kelle pruut aastaid tagasi sõnalausumata ära kadus ja poiss ning tema vanemad, sugulased ja sõbrad otsisid seda pruuti interpoliga taga, sest arvasid, et ta on inimröövi ohver. Aastaid hiljem selgus, et oli välismaale tööle läinud.

#3769269:

#3769243:

Ee… rääkimise tulemuseks võivad olla hoopis uued pinged ja uus tüli. Minnakse vihaga lahku.

Jah, seda küll. Ma ei pidanudki silmas, et otseselt peab hullult arutama ja lahkama. Aga mingi suhtlemine võiks ikka toimuda.

Minu abikaasa suhtles minuga küll, kui ta ära minna otsustas. Rääkis päris pikalt, miks ja kuhu ja kelle juurde. Lahkas oma tundeid nii- ja teistpidi.
Sel õhtul ma väga täpselt ei suutnud teda kuulata, sest meie 3-nädalasel lapsel olid just koolikud ja tegelesin temaga.
Teise päeva õhtul sain alles aru, mis juhtus. Kolmandal päeval hakkasin nutma ja neljandaks päevaks mäletasin üllataval kombel ka kogu seda juttu. Nutsin ikka edasi.
Viienda päeval õhtul oli mu kaasa ukse taga, palus sada korda vabandust, rääkis jälle pikalt, miks ta tagasi tuleb ja mida kõike ikka pere heaks teha plaanib. Mina avasin ukse, sest polnud veel šokist toibunud.
Tema plaanid polnud väikesed, jutt polnud ka tühi – tegigi. Elasime, nagu poleks midagi juhtunud.
Aga ma olin täiesti tuim. Käisin ülikoolis, ema aitas last hoida, otsisin ka töökoha, et mul oleks oma raha. Võtsime sõpru vastu, käisime ise külas, kõik normaalne elu. Siiski mitte kuidagi  ma ei suutnud unustada seda mehe tookordset  kõnet ja selgitusi, miks ta ära läheb. Iga päev  koputas peas mõni lause. Ja neid lauseid oli palju.
Poolteist aastat tiksusin tema kõrval edasi, siis käis ajus plõks.
Nädalaga leidsin sobiva üürika, leppisin kursusekaaslastega kokku kolimise, teisel nädalal tegime sõpradega koos kerget remonti ja siis ma lihtsalt läksin.
Sõnagi lausumata hakkasin asju pakkima ja autosse kandma. Mees ka ei öelnud ühtki sõna, sai aru.
Kohtusime ühe korra poolteist aastat hiljem, kui ta mu uue kodu ukse taha ilmus ja soovis uut aastat koos vastu võtta.
Rohkem pole teda kunagi enam näinud ja kui praegu meenutan, siis ei tundu see minu eluna. Justkui räägiks kellestki teisest, mingist raamatutegelasest.
Möödas on 33 aastat,

#3768914:

Pärast 20 aastat abielu tuli naine õhtul töölt ja mees oli kirja jätnud, et kolis teise juurde. Mingit märki enne ei olnud.

Sarnaste asjade puhul, kus ühele poolele tuleb asi täiesti ootamatult mõtlen, et kas seitsmes meel, intuitsioon, tõesti ei ütle midagi? Minu arust ei peagi avastama mingeid armastuskirju või märkama teise poole kahtlaseid käike. Juba “õhust” saad ju aru, midagi on valesti.

Läksin reisile. Saatsin mehele sõnumi, et rohkem ei soovi koos olla. Kohe peale sõnumi saatmist  blokeerisin ta numbri, et ta ei saaks reageerida, blokeerisin ka kõik kontaktid sotsiaalmeedias. Tema reageering ei huvitanud mind. Ei huvita siiamaani.

#3769030:

#3768602:

Viimane lugu kõlas tuttavalt, ainult et tegemist oli üksikute lastega, st. mindi suurte tülidega oma mehest lahku, terve lasteaed pidi neid tülisid ja lastejagamisi õuel nägema ning kui kisklusaeg sai mööda, siis hakkas avalikult ja häbenemata noorema lapse rühmakaaslase isale külge lööma. Igatahes, see kiilu löömine õnnestuski ja ise ta tõlgendab seda kui õigluse võitu – miks ainult tema pidi kannatama, las keegi teine ka kannatab.

Et lasteaiaõpetaja sebis 2 erineva isaga?

Ei, kust sa selle välja lugesid? Lapsevanemad ikka ja ka uus mees valiti lastevanemate seast välja. Lasteaiaõpetajad üritasid seda lugu vähemalt laste silme alt ära tõmmata.