Ilmselt totter probleem, ja jah, mul on ka tõsisemaid muresid, aga siiski sööb ema mu närvid ära.
Iga kord kui kohtume või helistame, on 2 aastat sama jutt – püha viha, miks ta kodupood on Comarket, nüüd Selver. Kui kallis, millist kaupa jälle ei olnud, kaupluse töötajad ei oska tellida, kassapidaja köhib, ühel töötajal oli nina maskist väljas, Leedu marineeritud hapukapsast ja hapuoblikat ei ole sortimendis jne. Lõputu ving. Ja liialduseta iga kord kui suhtleme.
Maximasse oleks tal 25 min jalutada või mõni peatus bussiga, ta on igapäevane internetikasutaja, olen pakkunud abi Barboraga või et tellin talle ise. Või viin külla minnes need kapsad ja oblikad. Ei, ta ei taha. Ja jaurab ja jaurab ja jaurab edasi, kuigi ta teab, et see ajab mind nii närvi, et olen hakanud kõne katkestama kui taas teemaks läheb.
Ta ei ole vaene pensionär, vaid saab endale lubada enam kui mina.
Vahel mulle tundub, et see on märk, et tal ajus ei ole kõik enam päris nii nagu vanasti, sest ta ei ole varasemalt sellist infantiilset jura järjekindlalt ajanud. Ta ju ei taha lahendusi, need on olemas. Ainult jonnida tahab.
See on lõpuks nii väsitav. Ka “head uut aastat!” kõne lõppes just teemaga, et poes ei olnud tavalist Kirde saiagi, samas ta ei söö ju saia. Küsisin, kas on hakanud sööma, ütles, et tahtis kotlette teha. Panin toru ära, ei soovinud kuulata, et muu sai taignasse ei kõlba ja üleüldse ei oska keegi seal poes midagi.
