Esileht Pereelu ja suhted Joobes partneriga elamine

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: Joobes partneriga elamine

Postitas:
Kägu

Mina elasin taolise igaõhtuse napsutajaga koos 7 aastat.
Nii palju, et märgatavalt purjus oli, võttis harva, aga see igaõhtune klaas-paar midagi kangemat või mõni õlu segas tugevalt pereelu. Ma ei tahtnud, et mu lapsed kasvaksid kodus, kus igapäevane joomine on normaalne.

Kodust väljaspool oli edukas ja hinnatud mees, sai hästi elus hakkama. Oli/on hea isa oma lastele.
Ma võtsin mitmeid kordi selle igapäevase joomise teemaks ja ta mingilt maalt isegi tunnistas, et see pole okei, aga pärast minu rääkimist tegi pausi nädalaks-paariks maksimaalselt.
Kartsin väga, et kui suhte lõpetan, hakkab veel rohkem jooma.

Lõpuks läksime ikka lahku. Mitte ainult alkoholi pärast, aga sellel oli väga suur roll.
Alguses ta jõigi veel rohkem, ilmselt ei osanud oma tunnetega muul viisil toime tulla. Praegu, 1,5a hiljem, ei tarbi ta üldse alkoholi – nüüd lõpuks jõudis probleemi olemus kohale, aga omavahelisi asju lappida on kahjuks juba liiga hilja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elasin ka 6-8 aastat ühe sellisega koos, paras kompott oli: alkoholism, nartsisstlik käitumine ja tõenäoliselt ka mingi isiksushäire, skisofreenia või jumal teab mis vaimne häire lisaks.
Suhtesse sattusin nii, et olin ise ka vaimselt nii maas ja tegelikult suhet ei tahtnud aga sattusin sinna vastumeelselt, mind nö groomiti ära. Käis mind nillimas ja süütust suhtlemisest saadud info ta oskas nii ära keerata ühtpidi või teistpidi mu enese vastu. Ta pani mind nii halvasti tundma mu enese pärast ja tekkis see tunne, et ah küll ta varsti aru saab, et ma pole nii paha inimene nagu ta arvab, see mingi arusaamatus. Vot lõks oli see, mitte arusaamatus.
Kui kõik läkski nii, nagu tema tahtis siis oligi tegelikult täiesti hea kaaslane. Kui keegi teine liiga tegi mulle või mingi probleem oli, siis ta kaitseski mind väga ja oli igati toetav. Aga kui asi puudutas teda, siis peksis, mõnitas, manipuleeris, ähvardas…nimeta ainult. Mingeid plaane temaga teha ei saanud, varem või hiljem lõppes kõik joomisega. Igale poole kuhu läks, lõppes mingi inimeste konfliktiga või meie tüliga. Ma ei tahtnudki kuskile minna lõpuks, siis sisistas et antisotsiaalne olen ja takistan tal ka suhtlemist. Mina läksin hommikul vara tööle, peale tööd tulin poest läbi, koju, koristasin ta päevase laga ära, siis tema ‘korraks’ läheb tuttava juurest pubist läbi, iga kord helistasin siis küll on juba tagasiteel, oi üks jook veel, mitu tundi hiljem siis keset ööd laekus koju, kus ta muidugi edasi jõi, see tähendas laga jälle, saabastega toas, suitsetas toas, muusika ka keset ööd käima (korteris ja mitte vaikselt)…siis avastas, et pole päevläbi söönud sest enne joomist ju ei sööda, muidu peab veel rohkem raha alkole kulutama ja hakkas purjusena süüa tegema, see tähendas veel kola ja laga. Peale tööd küürimised olid hommikuks täiesti ära lagastatud, nagu polekski koristatud. See tegi nii haiget, kuidas inimene nii hoolimatu oli mu vaeva suhtes. Teiste ees aga praalis silmad veel kui tubli olen ja hommikuti vara tööle lähen ja tööl nii tubli olen, parem kui teised, aga tegelikkuses kodus seda üldse ei hinnanud. Siis muidugi mina paha jälle kui korrale kutsun, või oli vaja mulle tulla öösel joogisena süüa suhu toppima või midagi rääkima. Ma olin väsinud sellest väsinult tööl käimisest. Reegel oli, et 3 päeva peale joomist läks peast hulluks, alati vihane kas minu või kellegi teise peale, ja kui ei olnud, siis leidis või tekitas probleemi, millest tüli teha. Pidin tundide viisi seda sõimlemist kuulama, halvimal juhul sain tappa. Tavaline oli see, et õhtuti lihtsalt röökis miinimum 2h mu peale, täiesti ajuvabu asju. Pidin diivanil istuma ja silmasisse vaatama talle nii et oma silm ka ei pilkunud kuni röökis, võisin vaid ei/jah/vabandust öelda. Mul polnudki oma nägemust/arvamust/soove tema silmis. Toppis sõnad suhu ja pidin nõustuma tema süüdistustega minu pihta ja siis sõimas edasi. Või näiteks oli mul periood, kui võtsin hädajuhuks krediitkaardid, kui neid kasutasin ja kogu krediitkaardi võla tahtsin tagasi maksta (oma rahadega) siis keelab. Tema näeb asja nii, et ei maksa ära ja nii ongi, sest pangad ju on ka röövlid. Seda ta isegi ei kaalu, et kas minu äranägemise järgi see õige on või et kas ma sellist asja oma õlule tahan või mitte.
Vahest vedas mingeid imelikke inimesi ka koju. Tegi mingeid veidraid asju, nt lasi sõidutee ääres koera rihmast lahti või võttis koeral täiesti jääkülmal talvel kratist kinni ja viskas tiiki, et pidavat õpetama koerale et siis ei lähe parte püüdma, mitu korda viskas mind üksi või koeraga kodust välja tundideks, sain vaid jope kaasa haarata. Kord pidin koeraga poe ukse taha ootama jääma, aga koera rihma andis võõrale hoida, mitte mulle. Saate aru, ma ei saanud oma koera isegi hoida. Ise oli see, kes alati rääkis kuidas meil koeri varastatakse päise päeva ajal. Koerale on peksa andnud, joobes peaga magas koera peal oma paksu kerega. Olen kindel, et armukesi oli tal ca 3-4 esimesel kooselu aastal. Kõik olukorrad krutiti ja käänati nii, et ise ka enam aru ei saanud varsti ja arvasin, et mu oma mõistus juba lappas. Hakkasin salaja päevikut pidama ja lõugamisi salvestama, enda jaoks, või selleks, et kui mättasse lööb siis tuleb päevikutest tõde välja. Ta oli osav manipuleerija ja susserdaja, tegeles vahest ebalegaalsete/ebamoraalsete või muude asjadega, mis minu tõekspidamistega ei ühtinud. Peast täiest ’delusional’ ka, aina rääkis kuidas ta raha majja toob ja mul kõik olemas on, reaalsus oli see, et kogu aeg oli kõigest puudus ja käisin ta võlgu tagumas ja riideid ostmas. Kord aastas, kui Eestis käisin siis tuli sellise tähtsa näoga mingi rahapakike käes, ladus sajase mulle nö taskurahaks, nagu isa lapsele. Loomulikult selle eest tõin hoopis riideid jm talle, käis aukus trussarites ja sokkidega ringi muidu. Jutt oli tal kogu aeg kuidas tema pere ülalpidaja on, ka siis, kui ma talle paberil ette näitasin kes palju majapidamises maksab jne ja see oli selgelt näha, et mina maksin rohkem, aga räägi nagu seinale.
Arvan, et selle kooselu aastate jooksul oli vaid 4 kuud kui ma tundsin, et äkki saabki kõik korda, tülisid ka väga polnud ja joomisi ka mitte.
Miks ma teda nii pikalt kannatasin oli see, et tegelikult ta AA-s käis, igast nõustamistel, trennis, tema eestvedamisel sõime tervislikumalt, käis arstide juures jne, kogu aeg oli tunne, et see õudus läheb mööda. Lootsin, et keegi ta psüühika probleemid ka lahti jagab, ja saab selgust mis ses osas toimub, aga seda ei juhtunud kunagi. See kõik oli tema enda eestvedamisel. Suhte alguspoolel olin mina see, kes pigem lapsi tahtis ja pärast tema, rääkis kuidas ostame korteri jne. Ma alati õudusega mõtlesin, et kuhu see laps veel läheb kui ta niimoodi ringi jooberdab, et kuidas ta seda lapsega elu veel ette kujutab. Kuna teadsin, et lähen pikemaks ajaks väliskomandeeringusse, siis juba vaikslt enne seda viisin ja saatsin oma asju Eestisse ära ja enne komandeeringut saatsingi absoluutselt kõik oma kola Eestisse. Saate aru, tal võttis üle aasta aega, et märgata seda, et mu asju seal pole, mitte ühtegi oma asja ma sinna ei jätnud ja inimene ei märka seda. Hiljem sain teada, et ta abikaasa sisuliselt sama moodi põgenes ta juurest minema. Hiljem igasugu killud infost kokku panin siis sain aru, et tõenäoliselt oli juba ta eelmises kooselus täpselt samad seisud ja probleemid. Sain aru, et asi polnud minus, nagu ma aastaid vaikselt uskuma olin pandud.
Kogu seda aastatepikkust jama ei jõuagi siia kirjutada.
Siiamaani küll nutab telefonis ja tunnistab süüd ja kahetseb, järgmisel hetkel hoopis rõõmus ja küsib tissipilte???? Mitte ühtegi sõna ei saa tõsiselt võtta, vastik vaadata seda, mida taluma pidin. Ja ma ei süüdista kedagi teist selles, olingi suluseisus, teadsin, et peab lahku minema aga pidi õige ajastus olema ja sitsisin aastaid selles supis. Natukene veel head nägu teha ja loodan asjad nii kaugele saada, et temaga üldse suhtlema ei pea. Mul ka mingi aeg oli kahju, et muidu ju kohati tore mees, ongi, aga see joodiku elu ei kaalu ühtegi grammi ta nö head poolt üles. Ma ei kannata enam isegi ta häält ega nägu telefonis vaadata/kuulata. Kui telefon heliseb ja ta nime näen tuleb paanika vahest ja käed hakkavad värisema. Pidin ta pidi kontaktist maha võtma.

Ongi kahju, kui inimene ise ennast raisku laseb ja oma lähedaste heaolu hinnaga. Sellisega kooselul ei ole mõtet. Inimene, kes perekooli sellest kirjutama peab tulema, ei ole kindlasti õnnelik. Mõtle üle, mis on sinu nägemus, soov, eesmärgid elust. Kas reaalsus ühtib sellega?

Leia oma väärtus ülesse kallis naine! Ma ütlen seda oma südamest parimate soovidega, armasta eelkõige iseennast ja ära lase veel oma parimaid aastaid raisku, selline elu kunagi paremaks ei lähe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul ka mingi aeg oli kahju, et muidu ju tore mees, ongi, aga see joodiku elu ei kaalu ühtegi grammi ta nö head poolt üles.

Tore?

Mul läks reaalselt süda pahaks su lugu lugedes. Värdjas, mitte tore.
Jube, kuidas inimesed end ei väärtusta ja sellistega koos elavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul ka mingi aeg oli kahju, et muidu ju tore mees, ongi, aga see joodiku elu ei kaalu ühtegi grammi ta nö head poolt üles.

Tore?

Mul läks reaalselt süda pahaks su lugu lugedes. Värdjas, mitte tore.

Jube, kuidas inimesed end ei väärtusta ja sellistega koos elavad.

Sa vist ei lugenud päris läbi, ma ei ela temaga koos ning nägin ise vaeva, et minema saada, loomulikult mängis selle juures eneseväärtustamine rolli. Võibolla oleksin sinusuguste sõnanokkijate pärast pidanud selle sõna tore hoopis jutumärkidesse panema, et oleks lihtsam aru saada sarkasmist, kuna kasutasin samu sõnu nagu teemaalgataja oma joodikut toredaks nimetas. My bad siis. Ma oleks võinud ju varem jalga lasta ja terve ülejäänud elu tema hirmus end varjata ja karta, et tuleb käkki keerama/ähvardama või jumal teab mida tegema, seega pidin kannatama üritama vaguralt olla ning plaanida nö osavalt ära minna.
Oligi osa temast tore, aga tal oli nagu mingi lõhestunud isiksus. Ka viimsetel idiootidel võibki mingeid häid omadusi olla, üksikuid või mitmeid, täiesti normaalne, iseasi kas need head omadused seda teist poolt üles kaalub. Mul pole ju mõtet sellises teemas pikalt ja laialt kirjutada asjadest, milles ja kuidas ta mind aitas, sellel poleks mingit vahet olnud.
See lõhestunud isiksus ongi osadele psüühika häiretele ka omane muideks. Mul oleks ta juurest tulek ehk kiiremini toimunud, kui nõustamises või kes iganes psüühika alal pädevad, oleks minuga tema käitumisest rääkima oleks nõustunud. See ajupesu ja näitemängu trall ajas mind ka ju segadusse, kogu aeg jättis mulje, et need ta probleemid ajutised ja kohe saab abi ning läheb mööda. Teiste eest ta kaitseski mind, loll ta ei olnud, muidu päris intelligentne ja ongi kahju, et see kõik raisku läheb. Kirjutasingi oma loo siia, et keegi teine sarnasesse olukorda ei satuks või ehk aitab mõnel teisel oma mõistus kokku võtta ja jalga lasta.
Ühesõnaga, ma ei hakka siin ühe kontekstist välja tiritud jupi üle taidlema, eriti veel siis, kui hoopis vastupidist väidetakse, mis tekstis kirjas oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa vist ei lugenud päris läbi, ma ei ela temaga koos ning nägin ise vaeva, et minema saada, loomulikult mängis selle juures eneseväärtustamine rolli. Võibolla oleksin sinusuguste sõnanokkijate pärast pidanud selle sõna tore hoopis jutumärkidesse panema, et oleks lihtsam aru saada sarkasmist, kuna kasutasin samu sõnu nagu teemaalgataja oma joodikut toredaks nimetas.

Lugesin, lugesin.
Sinu kirjeldatud mehel on teemaalgataja mehega vähe seost. Sinu oma oli vägivaldne värdjas, mitte tavaline inimene, kel alkoprobleem.
Vägivaldsetel pole mingit isiksuse lõhestumist-nad on vägivaldsed, sest saavad seda endale lubada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa vist ei lugenud päris läbi, ma ei ela temaga koos ning nägin ise vaeva, et minema saada, loomulikult mängis selle juures eneseväärtustamine rolli. Võibolla oleksin sinusuguste sõnanokkijate pärast pidanud selle sõna tore hoopis jutumärkidesse panema, et oleks lihtsam aru saada sarkasmist, kuna kasutasin samu sõnu nagu teemaalgataja oma joodikut toredaks nimetas.

Lugesin, lugesin.

Sinu kirjeldatud mehel on teemaalgataja mehega vähe seost. Sinu oma oli vägivaldne värdjas, mitte tavaline inimene, kel alkoprobleem.

Vägivaldsetel pole mingit isiksuse lõhestumist-nad on vägivaldsed, sest saavad seda endale lubada.

Ahah, et nüüd otsustad kõik ainult vägivaldsuse põhjal kuigi juttu oli ka vaimsetest häiretest ja muust. Läbi teleskoobi lugesid või.
Mul on nii kõrini sellistest sinusugustest, kes tulevad teistele nende oma elu kohta ütlema, mingi väikese jutu põhjal. Seda isiksushäiret räägiti talle endale ka arsti juures, aga mõni perekooli kägu arvab muidugi, et teab paremini.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahah, et nüüd otsustad kõik ainult vägivaldsuse põhjal kuigi juttu oli ka vaimsetest häiretest ja muust. Läbi teleskoobi lugesid või.
Mul on nii kõrini sellistest sinusugustest, kes tulevad teistele nende oma elu kohta ütlema, mingi väikese jutu põhjal. Seda isiksushäiret räägiti talle endale ka arsti juures, aga mõni perekooli kägu arvab muidugi, et teab paremini.

Ilmselge kaassõltuvus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahah, et nüüd otsustad kõik ainult vägivaldsuse põhjal kuigi juttu oli ka vaimsetest häiretest ja muust. Läbi teleskoobi lugesid või.

Mul on nii kõrini sellistest sinusugustest, kes tulevad teistele nende oma elu kohta ütlema, mingi väikese jutu põhjal. Seda isiksushäiret räägiti talle endale ka arsti juures, aga mõni perekooli kägu arvab muidugi, et teab paremini.

Ilmselge kaassõltuvus.

Jah, sest midagi positiivset on ju igasuguste haigete inimeste puhul patt mainida, muidu saad perekoolist tekstist välja rebitud lõigukeste põhjal ise ka mitu diagnoosi.
Kust sellised küll tulevad, kes teiste inimeste väga tundliku avalduse peale veel mingeid arulagedaid kommentaare tulevad laduma? Elukogemust/silmaringi ei paista olevat, aga muutkui targutatakse. Ma ka poleks elus uskunud, et sellisesse suhtesse satun aga näed, elu tegi sellised käigud, oli mitme halva asja kokkusattumine.
Oleksid ise selles olukorras olnud, siis oleks vb aru saanud, et ei ole lihtne jalga lasta. Ta oleks mu maa alt ka üles leidnud, ma ei tahtnud elada ülejäänud elu nii, et peaks pidevalt selja taha vaatama hirmuga.
Alati pole kõik nii lihtne, et ära põgenemine lahendus on. Mind ähvardati igast küljest, kust ma teadsin mida ta lõpuks neist korda viib, ning ma tean ju teda ka, nägin ise kuidas ta aastaid hiljem veel oma eksnaist kummitamas käis, kuigi too püüdis end varjata.
Ma ise teadsin kogu selle aja, et asi normaalne pole, ise ronisin sellest ka välja, võttis see aega mis ta võttis aga näed, olen elus aga sina tuled mingi häbematu plämaga. Mis diagnoosi endale ka paneksid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oleksid ise selles olukorras olnud, siis oleks vb aru saanud, et ei ole lihtne jalga lasta. Ta oleks mu maa alt ka üles leidnud, ma ei tahtnud elada ülejäänud elu nii, et peaks pidevalt selja taha vaatama hirmuga.

Olengi olnud samas situatsioonis, seepärast teangi.
Sellistele tuleb vastu hakata, mitte kuulata ja hirmu tunda. Vägivaldne inimene on kompleksis jobu. Mida rohkem allud, seda rohkem võimu ta võtab. Imelik, et sa 8 aastaga ei taibanud.

Üldse ei mõista, kuidas su elukirjeldus teemaalgatusega haakub. Vägivaldsete meeste teema on mujal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Elan siiani, juba ligi 20 aastat. Miks ? Sest minu abikaasa joob harva, aga kui juba, siis pikalt. Võib olla mitu aastat kaine ja siis juua nädal-kaks jutti. Vägivaldne ei ole. Saab aru, et probleem ja et tervis kipub alla andma kohati, aga täielikult loobuda ei suuda.
Tema põhiline probleem on halb stressitaluvus. Kaua aega kannatab ( peamiselt tööl) ja siis ükskord langeb jälle. On hea töökoha kaotanud ja kaks korda.
Hea isa oma lastele ja kuldsete kätega töökas mees, mitte diivanikaunistus. Tark, avara silmaringiga, suurepärane voodipartner. Nii elamegi.
Rahaliselt sõltuv ei ole ja aeg-ajalt olen mõlgutanud ka lõpetamise plaane, aga Perekool on õpetanud, et on NII palju hullemaid mehi, kui minu kaasa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

või hakkad käituma nagu partner, keda su kaasale vaja on ja ta muutub.

Selles võib muidugi terake tõtt olla. Kuid ega teemaalgataja tõesti midagi teha ei saagi enne kui mees endale oma probleeme teadvustab ning nendega ise tegelema hakkab. Partner saab toetada, aga ei saa tema eest asju ära teha.

Mis ajab meest üldse jooma? Kui see on tõrjuv partner, siis saab tõesti oma käitumist muuta ja mees võib üleliigsest joomisest loobuda. Kui aga probleem ei ole tegelikult üldse teemaalgatajas, siis ükskõik milline oma käitumise muutmine meest ju alkoholist loobuma ei pane sest probleem on kuskil mujal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lõpetasin värskelt kooselu alkohoolikuga. Valus on. Igatsus ajab hommikuti üles. Pean endaga kogu aeg tegema tööd, et otsus oli õige ning muud lahendust polnud. Mulle kallis inimene jõi iga päev ning suhe muutus minu jaoks inetuks, tema ise oli rahul.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

“…muutuma peab tema…”

Ei, ta ei muutu. Ei, sa pole nii eriline naine tema elus, et suudaksid meest muuta. Ta rõhubki teie ühiselt läbi elatud raskustele, et sind enda küljes hoida. Raiskad mõttetult oma elu. Keegi teine seda sulle selgeks teha ei suuda. Saad ise kõigest aru, kui aastad muudkui tiksuvad ja sul lõpuks oma raisatud elust kahju hakkab.

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Joobes partneriga elamine