Teema: Jooksuratas/tasakaaluratas- milline mudel valida

Mina valiksin nende kahe hulgast Strideri ja seda puhtalt välimuse järgi…sest paljudele lastele (mitte kõigile muidugi) saab jooksuratas aastateks lemmikuks ja need kirjud Pukyd näiteks minu maitsega kokku ei lähe (loomulikult maitseasi). Strider on palju auhindu võitnud ja sellega puusse vaevalt et paned, järelturg on olemas, juhul kui sinu laps siiski ei huvitu ja rahast kahju hakkab.

Minu laps armastab oma jooksuratast, tema sõidab sellega kolmandat aastat ja igal pool (ka metsas, nii et õhkrehvid on suureks plussiks), lisaks käsipidur ja hea isteasend. Meil pole küll Strider, aga sarnane näeb välja.

Minu soovitus: jooksuratas.ee

Ostsin sealt oma lapsele ja ta siiani tegelikult tahab sellega sõita, sest see on meeletult kerge ja mõnus (laps praegu 4a). Seal on nii, et sa saad algul hoopis laenutada (kui mina seda paar aastat tagasi tegin, oli hinnaks vist 69 euri) ja kui rahul oled, jätadki selle hinna eest omale. Helista ja uuri!

Mis puutub kõrgusesse, siis nö väiksemate iste (mis on lühem) annab tõsta, seda me ka tegime, ja kui jääb lühikeseks, siis saab sealt osta ka pikema, mida saab veel kõrgemale tõsta. Seda viimast mina ei teinud, sest arvasin, et on aeg lapsele “päris” rattasõitu õpetada ja sain tuttavalt abiratastega ratta. Aga kuna need “päris” rattad (väntadega siis) on tegelikult ikka megarasked, on neid ilgelt vastik kaasas tassida ja lapsele endale ka raske. Minu laps eelistabki jooksuratast ikka veel eelkõige sellepärast, et see on nii kerge ja ta saab sellega ise nii kenasti hakkama. “Päris” rattaga on ta hädas eriti siis, kui ära väsib – väntamine nõuab jõudu ja kes seda siis tassib, ikka vanemad, eks ole, ja see on ilge kobakas. Lapsel endal käekõrval lükata ka tüütu, just raskuse ja abirataste tõttu.

Kui ma algul jooksuka laenutasin (jooksuratas.ee), siis esimese hooga läks meil see õppimine tasaselt. Läksime õue, võtsime kaasa, laps proovis kümmekond meetrit, siis enam ei tahtnud, mina tassisin ise. Kuna tegu kerge rattaga, polnud probleemi. Iga päevaga proovis natuke rohkem. Kuu aja pärast, kui oli aeg ratas kas tagastada või nö välja osta, polnud laps veel täiesti selgeks seda vuramist saanud, aga ma vaatasin, et ikka tasapisi läheb ja otsustasin, et ei tagasta. Saingi lihtsalt selle raha eest endale jätta. Ja suveks (ostsin aprillikuus) oli laps juba tõsine jooksuka proff ja laseb siiamaani mõnusalt sellega. Nii et soovitan. Ausalt, ma ei näe mõtet igasugustel imevidina-lisadel jooksuratta küljes. Teevad lihtsalt ratta raskemaks ja annavad hinda juurde. Aga kui rahas pole küsimus, siis pole muidugi vahet.

Üks väike märkus veel: algul ma arvasin, et ehk oleks pidanud valima jooksuratta, millel on olemas see koht, kuhu saab toetada jalad, kui ratas vurab. Et lapsel oleks mõnusam. Aga nägin oma lapse pealt, et see ei olnud küll põrmugi vajalik. Nüüd, kui ta juba suurem on, võiks tõesti ehk see jalaalune olemas olla (jooksuratas.ee omadel ei ole, vähemalt paar aastat tagasi polnud), aga kuna nüüd õpib juba väntamisega sõitmist, siis niikuinii enam jooksukat ei kasuta nii palju ja pole enam vahet.

Esiteks, selle jutuga, et mingit mudelit saab laps veel viieaastaseltki kasutada, ära lase end võluda. Viieaastane laps on ammu pedaalidega rattale kolinud, kui talle vähegi võimalust selleks pakkuda.
Su alla kahene sõidab jooksukaga sel suvel ja võibolla ka järgmisel suvel. Minu 2,5ne, kes eelmine suvi jooksukaga sõitis, pusib juba pedaalidega rattaga. Sõitmisega saab hakkama, aga nati keeruline on sõitma hakates tasakaalu hoida (abikaid ei ole). Kui koduhoovist kaugemale tahame minna, võtame veel jooksuka.

Vali võimalikult kerge ratas, millel laps ennast praegu mugavalt tunneb. Aasta päeast ei ole see veel lootusetult välike ja kahe aasta pärast ei vaata ta sul nagunii enam jooksuka poolegi.

Laps on hetkel 4,5 ja iga kell sõidab parema meelega jooksukaga kui jalgrattaga (tal on neid 4 valida 12-14 tollised), muidugi kavatsen tavalisel jalgrattal abirattad suvel ära võtta, siis saab sõit paremaks. Abirattad tegelikult ei õpeta midagi, kobakad ja isegi ohtlikud (mitu korda on mäeküljel ratas lihtsalt külili kukkunud).
See ostetud stiga ratas kannatab kuni 50kg, niiet sõidab kaua sõidab. 6aastased said omale suured rattad juba suveks. Pealegi treenib joooksuratas jalalihaseid ühtasemalt ja tugevamini kui pedaaliga siblimine.

Aga praegu oli teema hoopis muust, meil oli kõige väiksem Puky ja olin rahul, aga kui oleks kergem ratas võtta, siis soovitaksin teemaalgatajale kergema kaaluga.

Meil ka poisile jooksuratas meeldib rohkem kui tavaline ratas. Saab 4a vanuseks nüüd ja on 110cm pikk. Meil on mingi vanem MillyMally mudel ja see on talle kahjuks täitsa väike, on vist 10″ ratatega. Selle suve tahaks ikka veel sõita, just kodu hoovis ja teel, siin tavalise rattaga natuke ebamugav. Päris tuttuut üheks hooajaks ei raatsi eriti osta, kui kellegil natuke suurem jooksukas müügis on, siis andke märku 🙂

Sageli võib olla ka põhjuseks, miks suurele rattale ei taheta nii kergesti üle minna, see, et lapsele on ostetud kobakas ja raske ratas. Ratas peab olema võimalikult kerge (nt Earlyrider, Islabikes). Jama ka veel see, et paljudel ratastel on käsipidurid sellised, mis mõeldud täiskasvanutele ja laps ei ulata neid vajutama. Lisandusvad veel probleemid istumisasendiga, mis pole ergonoomiline “tänu” raami valele ehitusele. Minu point – kerge jooksurattaga tasakaal! selgeks ja siis otse edasi abiratasteta suurele rattale.

Soovitan ka http://www.jooksuratas.ee ratast! Väga kerge, eelmisel aastal ostsime oma kaheaastasele kingiks.Talvel sõitis toas sellega ka.