Kuidas suhtude neisse klassikalistesse jõulukolmnurkadesse, kas meeldivad või mitte? Mingil ajal, kui teismeline olin, muutusid need ülipopulaarseteks ja olid tõesti peaaegu igas kodus. Mul viskasid need toona väga üle ja nii ei ole ma neid aastakümneid kasutanud. Ükspäev aga keldris jõuluasju sorteerides jäi see näppu ja mõtlesin, et õigupoolest ju täitsa armas ja pretensioonitu jõulukaunistus. Meil on selline puidukarva, nii et see on täitsa neutraalne ja sobiks meile tuppa küll. Kuidas teie jõulukolmnurka suhtute? Kas kasutate veel (või ehk hoopis jälle)?
Teema: Jõulukolmnurgad akendel
Nii nostalgilised, südames läheb soojaks kui neid kuskil akendel näen.
Miks peab kogu aeg millessegi suhtuma kuidagi? Kui meeldib, pane aga aknale!
Ja mida veel elevant nendest arvata võib…
Mind ei häiri need absoluutselt, nende valgus on ka soe ja parajalt mahe.
Meeldivad.
Kas meil polnud mingi tähekese/IKEA kampaania mingil aastal? Ma mäletan, et tervel majal olid akendel tähekesed ja väga kena oli. Nüüd olen ka nö paarismajadel tihti näinud, et ühtemoodi on aknal need suured tähed vms.
Meil on nii pikalt seda pimedat aega, et mina küll naudin. Jalutan õhtuti koertega oma aedlinnas ja kui lumi ka juba maas, siis soe valgus akendelt vastu kumamas… mulle meeldib 🙂
Endal mul on ka need vanakooli kolmnurgad ja varasemalt lastetoa akendel olnud, et päka tulla näeks.
Mulle meeldivad. See pehme valgus meeldib. Mul on majas kõikidel akendel, siis on õuest vaadates eriti maagiline 🙂
Mulle meeldisid need väga juba siis, kui laps olin, aga ema kunagi ei ostnud meile, sest talle need ei meeldinud. Kui oleks neist lapsena isu täis saanud, siis võibolla enam need eriti ei köidaks, aga nüüd panen alati 1. advendil iga toa aknale kolmnurga ja lasen neil rõõmuga põleda, minu arust väga mõnusad ja hubased, nii õuest kui toast vaadatuna.
Mulle kolmnurk-küünlajalad meeldivad, kuidagi ajatud, nostalgilised, meenutavad ema.
Peaks ise ka muretsema selle kolmnurga. Ikea või õigemini skandinaavialik täht on natuke veider, ma keeraksin nõukaaja lapsena tähe nagu viisnurgaks ehk tähe tipu otse üles, mitte alla.
Mulle lapsena ei meeldinud – vist seepärast, et tundus igav, et aastast aastasse ühed ja samad. Nüüd tunduvad ka armsad (nostalgilised), aga pole aknalaudu lihtsalt kuhu panna. Said ka hoopis tähekesed akendele – eemalt on väga ilus.
Aga sõbralt sõbrale poodides on neid kolmnurkasid teisel ringil päris palju.
Meeldivad kolmnurgad, aga endal kodus neid pole. Olen aastaid juba tähti kasutanud. Kui pühad läbi, siis voldin tähe kokku ja panen lambikupli sinna asemele. Hea kaks ühes ????
Mul pole neid kunagi olnud ja ei tule ka. Enda koju ei meeldiks neid panna, teiste akendel ei häiri – igaüks ehib oma kodu nii nagu talle sobib.
Miks peab kogu aeg millessegi suhtuma kuidagi? Kui meeldib, pane aga aknale!
Rahu, puhtast huvist küsisin, mitte et kellegi suhtumine kuidagi oluline oleks. Ei oota kellegi luba, et see enda aknalauale panna.
Meeldivad kõik hubase sooja valgusega asjandused pimedas detsembris.
Teiste suhtumisest on täiesti suva, meie kodus igatahes on see igal aastal aknalaual alates 1. advendist.
Minul seostuvad need esimeste Anttila ja Hobby Halli kataloogidega, mis 90-ndate lõpul meile jõudsid. Eriti kohutav oli valgest plastmassist variant, mis ajapikku kollaseks muutus. Puidust punane oli veidi viisakam, aga siiski need plastmassist kuusepärjad seal “küünalde” ümber.
Ehk siis ei meeldi enam ammu see vidin. Tundub selline stamp-kaunistus fantaasiavaestele inimestele, umbes nagu valmis suvelilleamplid aianduskeskustes.
Minul seostuvad need esimeste Anttila ja Hobby Halli kataloogidega, mis 90-ndate lõpul meile jõudsid. Eriti kohutav oli valgest plastmassist variant, mis ajapikku kollaseks muutus. Puidust punane oli veidi viisakam, aga siiski need plastmassist kuusepärjad seal “küünalde” ümber.
Ehk siis ei meeldi enam ammu see vidin. Tundub selline stamp-kaunistus fantaasiavaestele inimestele, umbes nagu valmis suvelilleamplid aianduskeskustes.
Selle plastmassijura seal punase pudust kolmnurgal saab ühe liigutusega ära võtta. Mu emast jäid ka kappi mõned veel pakendis puidust kolmnurgal. Viimased aastad olen oma kodus need kasutusele võtnud kogu pimedaks ajaks. Mulle meeldib ja mul täitsa ükskõik, mida teised arvavad. Elan kohas, kus õue valgustus puudub ja pime maja ei meeldi. Vanemaid saan meenutada ja kuidagi soe tunne on. Varasemalt pole neid minu kodus kasutusel olnud.
Meenub, et 90ndate alguse poolel sai nende akende järgi lausa määratud, kes on “rikkur”, kui veel Reeda kardinad ka olid, siis oli lausa “miljokas”:)
Vahepeal ei pidanud neist väga lugu (just selle 90ndate lõpu ülipopulaarsuse tõttu), viimastel aastatel aga kasutame, valge puidu jalaosaga.
Kena ja hubane.
Nende valgus on mõnus, palju parem kui külmad ledid ja vilkuvad-plinkivad tulukesed, mis silmi väsitavad ja närviliselt mõjuvad. Ainult et need väiksed pirnid põlevad tihti läbi ja vahel on häda, kust varupirne osta saab.
Minule need väga meeldivad ja ostsin ise ka see aasta akendele kolmnurgad. Mudiugi mitte need plastikust valged millel need rohelised pärjad ümber. Tavalise ilusa halli puidust. Ilma vidinateta.
nagu mõnelgi siin – mingil hetkel täiesti siiber neist, aga nüüd taas meeldivad. Eriti meeldib õuest vaadata, kui akendel põlevad, nii hubane ja sõbralik tunne.
Täiesti erinev tunne võrreldes vilkuvate valguskettidega (täiesti vihkan neid, eriti sinist tooni valgusega).
Minu jaoks kohutav valgusreostus. Mõttetu raiskamine.
mul pole nende vastu midagi, las põlevad
Pidasin neid kunagi totra väikekodanlikkuse tunnuseks – siis, kui nende kasutamine justkui kohustuslik oli. Samas oli erandeid, näiteks Nunne tänaval Kesklinna politseimaja akendel olid need kolmnurgad väga ilusad – kõigil akendel, aknad sümmeetriliselt. Praegu sellist tõrget enam ei ole, oma koju ei paneks (mul pole ka selliseid regulaarseid aknaid), aga kontoris sobivad küll.
Mina ka aastaid ei kaunistanud aknaid tuledega, et kuidagi maitsetu, aga samas märkasin, et kui õues jalutasin, siis need andsid nii palju hubasust ja jõulutunnet ning siis mõtlesin, et peaks ikka ka vastu midagi pakkuma, mitte ainult imetleja rollis olema. Nüüd on tuled akendel, ühel aknal kolmnurk, kahel aknal pallid ja ühel lihtsalt valguskett. Olgu jalutajatel tore ja hubane!
Peaks ise ka muretsema selle kolmnurga. Ikea või õigemini skandinaavialik täht on natuke veider, ma keeraksin nõukaaja lapsena tähe nagu viisnurgaks ehk tähe tipu otse üles, mitte alla.
See on ju Piibli täht, mis Jeesuse juurde juhatas ja see alumine kiir on selle mõttega pikem. Ja IKEA tähed on seitsmeharulised (vist kõike väiksem Strala on viieharuline).
Mul on aknal/öölambiks selline:
eelmisele – see on minu jaoks natuke liig, aga sina pane loomulikult kui sulle meeldib.
Jätab ükskõikseks. Võib-olla olen näinud liiga palju täielikke ateiste ja isegi näiteks jõulupõlgajaid, maausklikku ja isegi satanisti (midagi sinnakanti), kel ILU PÄRAST see vidin aknal on. Eelistaksin teada, et see on vaid usklikel inimestel, kellel vähemalt see algupära ja tähendus teada on.
Minul kui mitteusklikul põlevad küünlad pimeduse pärast ja muidugi ainult, kui olen ise sealsamas – tuleohutus. Oleks päris piinlik mu enda jaoks panna tugeva sümboolikaga eset esile, kui tegelikult on see mulle vaid ainult vidin. See oleks nagu umbes aastal 1990, mil pooltel noortel oli käekotis Piibel, mida praktiliselt välikohvikus tuhatoosi alla pandi, et kõik näeks. Et näeb nagu südamlik ja hingeline välja, kui sul see on avalikult näha. Ühesõnaga, ei tekita positiivseid emotsioone, kui just usklike peres külas pole.
Kunagi käisin ka nina upsakil püsti – issand kui nõme asi. Nüüd enam mitte – tegelikult on päris toredad, endal ei ole – on üks 25 aastat vana jõulutäht, mille koos mehega ühisesse koju ostsime ja panen selle pühapäeva (st juba 25ndat aastat järjest) aknale. Üldse muutud vanadusega palju tolerantsemaks.