Ma arvan, et iga pere teeb oma otsused vastavalt oma võimalustele ja eelistustele. Ei peaks olema kade, kui sul pole võimalik reisida, aga kellelgi teisel on. Mida aga võin öelda oma kogemusest – hullult tahaks just seda, mida (hetkel) ei saa! Meie pere on enamasti elanud rahaliselt üle keskmise hästi ja küsimus, kas ja kuhu reisida, meid eriti ei eruta. Kui tahame reisida, reisime, aga võib jääda ka aastane auk vahele, kui lihtsalt ei tule meelde, et võiks reisile minna. Aga ühe erandiga. Eelmise majanduskriisi ajal, 2008 lõpus, kaotasime mehega peaaegu korraga töö ja olime tööta peaaegu aasta. Mina vähem, mees sai uuesti tööle alles 2010. Elasime säästudest, vahel õnnestus teha mõni projektikene. Mäletan sellest ajast, kui oluline tundus 2009 suvel, et saaks lapsed Linnanmäele viia! See tundus nagu eluküsimus, küsimus, kas ma olen hea ema v mitte. Hiljem, kui elu läks jälle joonde ja rahapuudust polnud, ei tulnud mõni suvi üldse meelde, et kas lastel septembris kooli minnes on oma vaheajast midagi rääkida? Tiksusime tasakesi maakodus, tegime paar sõitu kaugema nurga sugulaste poole ega stressanud üldse, et me ei reisi kuhugi. Sest meil oleks olnud iga kell võimalik osta lennupiletid. Aga vaat sel ajal, kui polnud võimalus, tundus see tohutult oluline.