Esileht Koolilaps juba koolistress?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )

Teema: juba koolistress?

Postitas:
Kägu

Oeh, laps läks 1. klassi. ootas seda nii väga. Senise käitumise järgi uskusin, ettemast tuleb usin õpilane, kes lahendab koju jõudes kohe kõik asjad ära. Suur raamatuhuviline, loeb soravalt, arvutab 20 piires. Seni on koguaeg tahtnud, et ostaksin nuputamisraamatuid, koolieelikute töövihikuid. Tõesti oli paljutõotav.

Ja mis nüüd, kui 1 nädal on koolis käidud? Juba tülid, et saaks ikka kodus tehtud asjad, mis koolis lõpetamata jäid. Karjub ainult, et ta ei oska (ringe ja ruute värvida või sik-sake teha). Mina ju ka ei tea, kas anti mingid täpsemad juhtnäärid – küsingi, et mis õpetaja ütles? Kui ta ei tea, värvigu nii kuidas tahab. Karjub, et nii ei saa. Pakun siis, et helistagu siis pinginaabrile – karjub ainult vastu, et see ütleb, et kollaseks, aga teine ütleb, et roosaks. ütlen kohe ära, et mina tema eest ei hakka teiste vanemate käest uurima, kuna tahan, et ta kohe õpiks ise vastutama – mina jälgin, et oleks tehtud ja annangi soovitusi nt ise helistad aja uurida, aga õige/vale on tema vastutus)

Saan aru, et mure on milleski muus kui tegelikult töölehtede täitmises. Sõpradega peaksid suhted korras olema – iga päev käib kellegagi külas, tänagi tuli sõbranna meile külla.

Ongi mingi alguse stress ja juhe koos, mööduv nähtus?

Ma ausalt ei oska kuidagi läheneda ka talle niimoodi osavalt, et mis tegelikult mure on. Kui ma talt otse küsin , et “mis sul tegelikult mureks on”, siis 7-aastane ei vasta midagi, ütleb, et midagi pole…

Lisan ka, et üksi küla peal ringi käib ta juba eelmisest suvest – st ei ole nii, et “järsku iseseisev”.

+6
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei lubaks lapsel kodus karjuda ja häält tõsta enda peale. Kui ülesannetest aru ei saa, tuleb koolis tähelepanelikum olla edaspidi, mitte pea laiali otsas olla ja pärast teised süüdi.

+7
-16
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei lubaks lapsel kodus karjuda ja häält tõsta enda peale. Kui ülesannetest aru ei saa, tuleb koolis tähelepanelikum olla edaspidi, mitte pea laiali otsas olla ja pärast teised süüdi.

Ja kuidas see vastus mind aitab? Mina ka ei luba karjuda. Aga kui laps JUBA karjub, siis ma ju troppi suhu ei pane, vaid saan ainult tagajärjega tegeleda (antud juhul nt pidigi sõbranna külast lahkuma, et saaksime olukorraga edasi tegeleda). Ja eks seda ma rääkisin ka, et tema peab kuulama – seda ma ju kirjutangi, et mina ise ei lähe tema eest asju uurima, vaid suunan teda ennast siis klassikaaslastest välja uurima.

Pigem on küsimus, et kas see ongi esimese klassi puhul tavaline, et ka kõige suuremal koolifännil lööb alguses juhe kokku? Et ilmselgelt pole ju mure selles, et ta ei oska ruutu ja ringi ära värvida

Või kas on keegi kogenud, kui ülesanded ongi liiga lihtsad, et siis laps ongi närvis? Mind näiteks üllatas, et nad alustavad isegi mitte tähtedest, vaid siksakidest ja lainetest…. et see nagu tundub lasteaia tema, kirjatehnika eelharjutused. Täitsa saan aru, kui ta võibolla ei tahagi teha, ootas ehk koolist midagi enamat?

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sest nüüd on see kohustus. Enne oli võimalus. Tahtis, tegi, ei tahtnud, ei teinud. Nüüd peab.

Et ta juba karjub ja väljapääsu ei näe, on paha. Kas ta pole kunagi ühtegi lahendust pidama otsima?

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõlab sedamoodi, et kohustuse mõiste ja sõna “peab” on tema jaoks midagi uut. Nipp: ekraanid ja sõpradega küla peal käimine on lubatud nendel päevadel, kui eelmisel päeval on kodutööd tehtud ilma jauramata.

Kuidas see värvimine ja siksakid tal tegelikult välja tulevad? Mõni võib küll lugeda ja arvutada, aga käeline osavus on nagu 3-aastasel. Näeb ise ka, et hästi ei õnnestu ning sellest ka trots ja paha tuju. Mul on mitu koolilast ja ei ole olnud probleeme töövihiku ülesannetest aru saamisega. Kui on eraldi tööleht ja kirjas lihtsalt “värvi!”, siis eeldaks, et ise valid mis värvi tahad.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kool on vahetundides lärmakas, lasteaias seda polnud. Suured lapsed tunduvad hirmsad ja õpetaja ehk on ka liiga tempokas.

 

Tegelikult peaks ju laps jõudma tunnis ära teha. Soovitan lapsele kooli vastu minna ja õpetajad rääkida.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas laps kardab millegipärast vigu teha?

Saab puuduliku hinde ja siis kohe ähvardatakse, et töötab elu lõpuni kiirtoiduputkas? 🙂

Kui läheb valesti, saab uuesti teha. Kõik ei peagi esimese korraga ideaalselt välja tulema – vigadest õppimine jääb ka kõige paremini meelde – lapse võiks nendest asjadest teadlikuks teha.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sotsiaalsed oskused on puudu nagu enda rahustamine, igavate tundide puhul keskendumine ja oskus kodutöid järjest ära teha.

Tuleb toetada ja õpetada, rahulikult seletada, tehnikavidinad kõik välistada mitmeks kuuks, parimal juhul telefon õhtul üheks tunniks, arvuti ja teleka täiesti välistada. Enne ühtegi nö preemiat ei saa kui kodutööd on tehtud.

Õpeta kuidas end rahustada kui tunneb, et läheb pingesse (las loeb 10-st numbreid allapoole), rahulikku hingamist ja korraks aja maha võtmist.

Aitab, kui toetad teda olukordades kus tuleb mitu ülesannet teha, räägi rahulikult ja ole tema kõrval kuni on rahulik kuni teeb kodutöö ära.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sii-sakid ja lained ja ruutude värvimine vôibki titekas näida, aga kui need hästi välja ei tule, siis on tähtede ja numbrite kirjutamine ka raske ja korralikult ei ônnestu ja laps jälle stressis. Joonistage koos neid mustreid ja kui otseselt öeldud pole mis värvi ring peab olema, siis mis vahet seal on sinine vôi roheline, peaasi et korralikult värvitud. Vôta ise ka rahulikult.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil 1. klassis koju õppida ei jäetud. Ainult tunnis tehtud ülesannete lõpetamine aeglasematel ja igapäevane raamatu lugemine.

Tundub kummaline, et koju jäetakse ülesandeid juba esimesel nädalal selliselt, et laps ei saa üheselt mõistetavat tööjuhendit kaasa. Mina räägiks õpetajaga ja uuriks, kas teeb tunnis kaasa ja kas seal ka ei saa aru, mis teha tuleb. Selliseid “stressiprobleeme” sa ilma kooli toeta lahendada ei suuda. Probleem saab alguse koolist, aga sina seal kaasas ei käi ja probleemi alguspu kti ei nõe. Õpetaja võibolla märkab.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Karjumine on frustratsiooni tundemärk. Frustratsioon on vaimne pingeseisund, kus inimene tunneb, et kuidas ta ka ei püüa, tulemust ei tule ja seis on lootusetu. Laps tajub, et temalt nõutakse midagi, milleks ta valmis pole. Või siis et ta teeks midagi senisest palju kiiremas tempos. Võibolla lasteaias oli õpetaja leebem ja lubas lastel teha asju rahulikult, uus õpetaja on teistsuguse stiiliga. Lärmakas keskkond on üks asi, mis ka koolistressi võimendab. Ja lasteaias õppisid lapsed küll kohapeal, aga koduülesandeid ei antud ja õhtul sai laps rahulikult lõõgastuda.

Lihtsalt su laps vajab nüüd natuke rohkem sinu tuge muutustega kohanemisel. Kindlasti ta ongi sul arukas ja nutikas, aga püüa teda praegu mitte survestada omapoolsete ootustega, et ta tubli oleks. Räägi talle näiteks, et kui sina uude töökohta läksid, oli ka esialgu väga hirmus: palju uusi inimesi, ei tea, kuidas uues keskkonnas käituda. Selgita, et selline pinge on normaalne ja et ka suured inimesed tunnevad aeg-ajalt, et nad mõne asjaga hakkama ei saa. Ütle ka, et läheb veidi aega ja ta harjub uute asjadega ning need hakkavad hästi välja tulema. Seni tuleb harjutada ja teha nii hästi kui oskad, aga mitte muretseda, kui mõni asi ebaõnnestub. See on loomulik. Ütle lapsele, et oled valmis teda esialgu aitama nende asjadega, mille puhul talle tundub, et need välja ei tule. Aitamine ei tähenda veel lapse eest ära tegemist, see tähendab kaasa mõtlemist ja julgustamist.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

minu arust on suht tavaline, et esimeses klassis isegi kõige tublimad ajavad asju sassi, unustavad ära, saavad valesti aru ja siis raiuvad kodus, et “õpetajaaa üütlees niiii” jne

ja oma suhtumist peaksid parandama – algklassides peaks ikkagi ema olemasee, kes aitab last kohaneda ja õpetab õppima. mingit mõtet ei ole saata ühte tohlakat teise tohlaka jutule.  kas teil stuudiumit või e-kooli ei ole, kus oleks näha, mida tunnis tehti ja mis täpselt koju jäi.

see, et laps aasta otsa on vabakäigu peal olnud ei tee veel teda suureks. ta on ju 7aastane alles. vastutust on liiga palju.

 

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Osadel lastel tekib ntx stress wc-fa seotult. Meil koolis on iga kabiin privaatne ja keerdlukuga suletav. Mõned esimese klassi omad kardavad, et jäävad luku taha.

Mina ise kartsin neid poolikute ustega lahtreid, sest miskipärast mõned klassiõde arvasid, et on tore jõuga uks lahti tõmmata.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil tekkis ka esimeses klassis trots igasugu ülesannete vastu peamiselt seepärast, et laps pole käeliselt kõige osavam ja ebaõnnestumine (ei tule välja nii hästi kui sooviks) tekitas frustratsiooni. Lisaks uutmoodi päevakava ja sigin-sagin koolis väsitas. Klassis oli ka keskendumine häiritud ja seetõttu jäi ka kodus lõpetamiseks rohkem ülesandeid. Meil jõudis teema ka siinani, et kool soovitas pöörduda Rajaleidjasse ning lapsel tuvastati keskendumisraskused. Saab nüüd koolis tõhustatud tuge.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kool ongi alguses ju nii teistmoodi, palju rahvast, suuremad lapsed, ei poputata nii palju kui lasteaias jne, jne. Ma läksin uude töökohta, mul on ka stress. Ja ema peaks ikka alguses toetama ja aitama, mitte et kohe ütled, et sinu mure, kuidas õpitud saad. Ema peabki ütlema, et pole hullu, teeme ära. See ei tähenda, et ema peaks kõik lapse eest ära tegema, vaid peab andma kindlustunde, et saab hakkama küll. Minu laps näiteks oli ülimalt murelik, et unustab asju kuskile ja kaotab ära, mida alguses juhtuski ja siis ma väga kurvastasin, et jälle on mingid kallid asjad kadunud ja puudu, mida sealt tagasi saada oli praktiliselt võimatu. Lasteaias ei olnud sellist muret, kui midagi kuskile jätsid, ei olnud muret, et tagasi ei saa. Sõbranna laps oli mures, et eksib ära, sest koolimaja oli nii suur ja treppidel olid teismelised. Sada muret võib olla, mis tundub teistsugune ja hirmutav.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oeh, laps läks 1. klassi. ootas seda nii väga. Senise käitumise järgi uskusin, ettemast tuleb usin õpilane, kes lahendab koju jõudes kohe kõik asjad ära. Suur raamatuhuviline, loeb soravalt, arvutab 20 piires. Seni on koguaeg tahtnud, et ostaksin nuputamisraamatuid, koolieelikute töövihikuid. Tõesti oli paljutõotav.

Ja mis nüüd, kui 1 nädal on koolis käidud? Juba tülid, et saaks ikka kodus tehtud asjad, mis koolis lõpetamata jäid. Karjub ainult, et ta ei oska (ringe ja ruute värvida või sik-sake teha). Mina ju ka ei tea, kas anti mingid täpsemad juhtnäärid – küsingi, et mis õpetaja ütles? Kui ta ei tea, värvigu nii kuidas tahab. Karjub, et nii ei saa. Pakun siis, et helistagu siis pinginaabrile – karjub ainult vastu, et see ütleb, et kollaseks, aga teine ütleb, et roosaks. ütlen kohe ära, et mina tema eest ei hakka teiste vanemate käest uurima, kuna tahan, et ta kohe õpiks ise vastutama – mina jälgin, et oleks tehtud ja annangi soovitusi nt ise helistad aja uurida, aga õige/vale on tema vastutus)

Saan aru, et mure on milleski muus kui tegelikult töölehtede täitmises. Sõpradega peaksid suhted korras olema – iga päev käib kellegagi külas, tänagi tuli sõbranna meile külla.

Ongi mingi alguse stress ja juhe koos, mööduv nähtus?

Ma ausalt ei oska kuidagi läheneda ka talle niimoodi osavalt, et mis tegelikult mure on. Kui ma talt otse küsin , et “mis sul tegelikult mureks on”, siis 7-aastane ei vasta midagi, ütleb, et midagi pole…

Lisan ka, et üksi küla peal ringi käib ta juba eelmisest suvest – st ei ole nii, et “järsku iseseisev”.

Ema, sa pead ise end vähe harima.

Loed siin ette kiidukoori akadeemilistest oskustest, kuidas su laps oli niii super kooliküps ja mõtle, nautis lausa toovihikute täitmist.

Aga sotsiaalne kooliküpsus? Karjub, räuskab? Asi on igasugusest kooliküpsusest kaugel.

Ja veel arvata, et sinu geeniusele on lainete ja zikzakkide joonistamine liiga lihtne, seeparast tõrgub, on lihtsalt naeruväärne.

Sa tegelikult ei tea üldse, mis on kooliküpsus ja tõeliselt lennult haarav laps, kelle jaoks ongi asjad lihtsad.

Sõbrannadega hängimine peab lõppema, enne kui kooliasjad tehtud. Ja lisaeeldus, et 24h pole laps su peale karjunud. Kui karjub, järgmine 24h läheb käima. Oma vabal ajal istud lapsega, rahulikuna, ja õpitegi.

 

 

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps oli sarnane esimese klasssi alguses. Ta ootas kooli, et saab hakata uusi asju õppima ja saab targaks, aga mitte midagi uut ei õpitud esimeses klassis ja ainult pidi värvima ja värvima ja värvima.. Kuna ta on ka perfektsionist, siis läks väga endast välja, kui üle ääre läks või jooned ei tulnud sellised, nagu oleks tahtnud.. siis ta kippus ka karjuma ja venitama. Üks asi, mis aitas – ma ütlesin, et vaatame nüüd kella pealt, kui kaua sul läheb tegelikult tegemisele ja kui kaua kulutad aega jauramisele. Siis ta sai aru, et kui kohe ära teeb, pääseb kiiremini..

Aga ma arvan, et laps on lihtsalt väsinud. Soovitaks vähendana külaliste arvu/külas käimist. Leppige kokku koolinädalal näiteks ühel või maksimaalselt kahel päeval külalised. Hiljem see võib muutuda, aga vähemalt esimestel nädalatel-kuudel on vaja puhata. Paljud esimese klassi lapsed magavad peale kooli. Aga kui on külalised, siis ei saa magama jääda. Pange paika rutiin. Ja tehke koos rahulikke asju. Minge õhtuti näiteks  jalutama või rattaga sõitma. Et laps saaks rääkida palju ja oma päevamuljed välja elada.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täitsa saan aru, kui ta võibolla ei tahagi teha, ootas ehk koolist midagi enamat?

Siis on (lisaks õpetajale, kes seda niikuinii kogu aeg kordab) sinu kohustus talle selgitada, et lapsed on erinevad: mis ühele lihtne ja titekas, see teisele keerukam ja vajab harjutamist. Ei ole nii, et mul on igav, hakkan karjuma ja tahan KOHE midagi. Laps peab õppima ootama. Seda on endal elus palju vaja ja see näitab lugupidamist teiste, aeglasemate, vastu. Tiimitöö oskus on elus väga oluline.

P.S. See teemaalgatuse “oeh” on väga ebavajalik. Näitab kaugele, et oled hädas. Ju hoomab lapski su kõneviisist ja ohkimisest, et oled plindris ning katsetab ise sellega piire. Tõesti ma ei laseks ühelgi tingimusel 7-aastasel enda peale karjuda. Mõeldamatu!

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

ja oma suhtumist peaksid parandama – algklassides peaks ikkagi ema olemasee, kes aitab last kohaneda ja õpetab õppima.

No ma ka loen ja imestan, et mismoodi laps jäetakse oma probleemiga üksi? `A la lahenda ise oma asi +helista, uuri jne). Niigi keeruline uue keskkonnaga harjuda ja siis kodust ka abi ei saa – vastupidi, pommitatakse veel uurida ka, et mis juhtus jne. Varsti see laps ei tulegi peale kooli koju, sest ei saa kuskil rahu ja mõistmist.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ole rahulik, kohe jääb ta haigeks ja siis saate kodus õppida. Tuleki tuure maha tõmmata.

 

 

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps tuleb õpetada õppima. Istudki alguses ta juures ja teete koos. Ja see, et kohe pärast kooli minnakse kellegi juurde või keegi tuleb külla tuleb kohe ära lõpetada. Koolist tullakse kohe ja üksi koju. Kui asjad ilusti tehtud võib sõpradega mängida. Reeglid peavad paigas olema. Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Et ta võimalikult vähe saaks sõpradega olla ja varsti kirjutaks siia mingi 40-aastane, et kõik sõbrad on KUIDAGI ära kadunud, olen nii üksi-nii üksi, soovin tutvuda…? Esimeses klassis pole küll hädavajalik trenni minna. Las laps ikka harjub kõigepealt koolikohustustega.

+1
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Et ta võimalikult vähe saaks sõpradega olla ja varsti kirjutaks siia mingi 40-aastane, et kõik sõbrad on KUIDAGI ära kadunud, olen nii üksi-nii üksi, soovin tutvuda…? Esimeses klassis pole küll hädavajalik trenni minna. Las laps ikka harjub kõigepealt koolikohustustega.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Et ta võimalikult vähe saaks sõpradega olla ja varsti kirjutaks siia mingi 40-aastane, et kõik sõbrad on KUIDAGI ära kadunud, olen nii üksi-nii üksi, soovin tutvuda…? Esimeses klassis pole küll hädavajalik trenni minna. Las laps ikka harjub kõigepealt koolikohustustega.

Ühiste hobide kaudu leitakse endale tavaliselt ka sõpru. Tihtipeale püsivad need oluliselt kauem, kui klassisõbrad.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Naljakas soovitus 1. klassi 1. nädalal küsida klassikaaslastelt. Enamus inimesi ei julge seda eriti teha ülikooliski 😀

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Naljakas soovitus 1. klassi 1. nädalal küsida klassikaaslastelt. Enamus inimesi ei julge seda eriti teha ülikooliski 😀

Asi pole julguses, vaid selles, et need on ju samasugused udud ja ei saa neilt saadud infot usaldada.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt nad võivadki alguses totud olla, läheb üle. Kui ülesandest aru ei saa, las küsib õpetajalt, ega teised ka targemad ei ole, ammugi siis nende vanemad. Unustamise vastu on päevik (mulle on oma laste pealt jäänud mulje, et seda ei rõhutata enam nii, et “võtame nüüd kõik päevikud välja ja kirjutame koduse töö täpselt üles”, mis minu meelest oli omal ajal väga kasulik tööharjumus).

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No ei oska nad 1. klassi esimestel päevadel kõike arusaadavalt päevikusse kirjutada.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt nad võivadki alguses totud olla, läheb üle. Kui ülesandest aru ei saa, las küsib õpetajalt, ega teised ka targemad ei ole, ammugi siis nende vanemad. Unustamise vastu on päevik (mulle on oma laste pealt jäänud mulje, et seda ei rõhutata enam nii, et “võtame nüüd kõik päevikud välja ja kirjutame koduse töö täpselt üles”, mis minu meelest oli omal ajal väga kasulik tööharjumus).

Sul täiesti ôige. Mäletan, kui minu poja oli esimeses klassis, siis ta ei leidnud esimesel kehalise tunnis oma kehalise riideid koolikotist üles, ôpetaja otsis ja ka leidis, koolitädi otsis ka nutva lapse pükse, leidis. Juhtub. Meil väike kool kôik tunnevad kôiki. Toredad ôpetajad. Tallinnas.

 

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Et ta võimalikult vähe saaks sõpradega olla ja varsti kirjutaks siia mingi 40-aastane, et kõik sõbrad on KUIDAGI ära kadunud, olen nii üksi-nii üksi, soovin tutvuda…? Esimeses klassis pole küll hädavajalik trenni minna. Las laps ikka harjub kõigepealt koolikohustustega.

Trennis käia või ise trenni teha on kasulik igas eas. Eriti koolilastele, kel palju stressi ja vähem liikumist. Trenn aitab ka stressi vastu ja on muidu kasulik kehale ja vaimule. Seetõttu ei maksa liikumist alahinnata.

+6
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 45 )


Esileht Koolilaps juba koolistress?