Teema: juba koolistress?

#4047327:

Ei lubaks lapsel kodus karjuda ja häält tõsta enda peale. Kui ülesannetest aru ei saa, tuleb koolis tähelepanelikum olla edaspidi, mitte pea laiali otsas olla ja pärast teised süüdi.

Ja kuidas see vastus mind aitab? Mina ka ei luba karjuda. Aga kui laps JUBA karjub, siis ma ju troppi suhu ei pane, vaid saan ainult tagajärjega tegeleda (antud juhul nt pidigi sõbranna külast lahkuma, et saaksime olukorraga edasi tegeleda). Ja eks seda ma rääkisin ka, et tema peab kuulama – seda ma ju kirjutangi, et mina ise ei lähe tema eest asju uurima, vaid suunan teda ennast siis klassikaaslastest välja uurima.

Pigem on küsimus, et kas see ongi esimese klassi puhul tavaline, et ka kõige suuremal koolifännil lööb alguses juhe kokku? Et ilmselgelt pole ju mure selles, et ta ei oska ruutu ja ringi ära värvida

Või kas on keegi kogenud, kui ülesanded ongi liiga lihtsad, et siis laps ongi närvis? Mind näiteks üllatas, et nad alustavad isegi mitte tähtedest, vaid siksakidest ja lainetest…. et see nagu tundub lasteaia tema, kirjatehnika eelharjutused. Täitsa saan aru, kui ta võibolla ei tahagi teha, ootas ehk koolist midagi enamat?

Kõlab sedamoodi, et kohustuse mõiste ja sõna “peab” on tema jaoks midagi uut. Nipp: ekraanid ja sõpradega küla peal käimine on lubatud nendel päevadel, kui eelmisel päeval on kodutööd tehtud ilma jauramata.

Kuidas see värvimine ja siksakid tal tegelikult välja tulevad? Mõni võib küll lugeda ja arvutada, aga käeline osavus on nagu 3-aastasel. Näeb ise ka, et hästi ei õnnestu ning sellest ka trots ja paha tuju. Mul on mitu koolilast ja ei ole olnud probleeme töövihiku ülesannetest aru saamisega. Kui on eraldi tööleht ja kirjas lihtsalt “värvi!”, siis eeldaks, et ise valid mis värvi tahad.

Kas laps kardab millegipärast vigu teha?

Saab puuduliku hinde ja siis kohe ähvardatakse, et töötab elu lõpuni kiirtoiduputkas? 🙂

Kui läheb valesti, saab uuesti teha. Kõik ei peagi esimese korraga ideaalselt välja tulema – vigadest õppimine jääb ka kõige paremini meelde – lapse võiks nendest asjadest teadlikuks teha.

Sii-sakid ja lained ja ruutude värvimine vôibki titekas näida, aga kui need hästi välja ei tule, siis on tähtede ja numbrite kirjutamine ka raske ja korralikult ei ônnestu ja laps jälle stressis. Joonistage koos neid mustreid ja kui otseselt öeldud pole mis värvi ring peab olema, siis mis vahet seal on sinine vôi roheline, peaasi et korralikult värvitud. Vôta ise ka rahulikult.

Karjumine on frustratsiooni tundemärk. Frustratsioon on vaimne pingeseisund, kus inimene tunneb, et kuidas ta ka ei püüa, tulemust ei tule ja seis on lootusetu. Laps tajub, et temalt nõutakse midagi, milleks ta valmis pole. Või siis et ta teeks midagi senisest palju kiiremas tempos. Võibolla lasteaias oli õpetaja leebem ja lubas lastel teha asju rahulikult, uus õpetaja on teistsuguse stiiliga. Lärmakas keskkond on üks asi, mis ka koolistressi võimendab. Ja lasteaias õppisid lapsed küll kohapeal, aga koduülesandeid ei antud ja õhtul sai laps rahulikult lõõgastuda.

Lihtsalt su laps vajab nüüd natuke rohkem sinu tuge muutustega kohanemisel. Kindlasti ta ongi sul arukas ja nutikas, aga püüa teda praegu mitte survestada omapoolsete ootustega, et ta tubli oleks. Räägi talle näiteks, et kui sina uude töökohta läksid, oli ka esialgu väga hirmus: palju uusi inimesi, ei tea, kuidas uues keskkonnas käituda. Selgita, et selline pinge on normaalne ja et ka suured inimesed tunnevad aeg-ajalt, et nad mõne asjaga hakkama ei saa. Ütle ka, et läheb veidi aega ja ta harjub uute asjadega ning need hakkavad hästi välja tulema. Seni tuleb harjutada ja teha nii hästi kui oskad, aga mitte muretseda, kui mõni asi ebaõnnestub. See on loomulik. Ütle lapsele, et oled valmis teda esialgu aitama nende asjadega, mille puhul talle tundub, et need välja ei tule. Aitamine ei tähenda veel lapse eest ära tegemist, see tähendab kaasa mõtlemist ja julgustamist.

Osadel lastel tekib ntx stress wc-fa seotult. Meil koolis on iga kabiin privaatne ja keerdlukuga suletav. Mõned esimese klassi omad kardavad, et jäävad luku taha.

Mina ise kartsin neid poolikute ustega lahtreid, sest miskipärast mõned klassiõde arvasid, et on tore jõuga uks lahti tõmmata.

Kool ongi alguses ju nii teistmoodi, palju rahvast, suuremad lapsed, ei poputata nii palju kui lasteaias jne, jne. Ma läksin uude töökohta, mul on ka stress. Ja ema peaks ikka alguses toetama ja aitama, mitte et kohe ütled, et sinu mure, kuidas õpitud saad. Ema peabki ütlema, et pole hullu, teeme ära. See ei tähenda, et ema peaks kõik lapse eest ära tegema, vaid peab andma kindlustunde, et saab hakkama küll. Minu laps näiteks oli ülimalt murelik, et unustab asju kuskile ja kaotab ära, mida alguses juhtuski ja siis ma väga kurvastasin, et jälle on mingid kallid asjad kadunud ja puudu, mida sealt tagasi saada oli praktiliselt võimatu. Lasteaias ei olnud sellist muret, kui midagi kuskile jätsid, ei olnud muret, et tagasi ei saa. Sõbranna laps oli mures, et eksib ära, sest koolimaja oli nii suur ja treppidel olid teismelised. Sada muret võib olla, mis tundub teistsugune ja hirmutav.

Minu laps oli sarnane esimese klasssi alguses. Ta ootas kooli, et saab hakata uusi asju õppima ja saab targaks, aga mitte midagi uut ei õpitud esimeses klassis ja ainult pidi värvima ja värvima ja värvima.. Kuna ta on ka perfektsionist, siis läks väga endast välja, kui üle ääre läks või jooned ei tulnud sellised, nagu oleks tahtnud.. siis ta kippus ka karjuma ja venitama. Üks asi, mis aitas – ma ütlesin, et vaatame nüüd kella pealt, kui kaua sul läheb tegelikult tegemisele ja kui kaua kulutad aega jauramisele. Siis ta sai aru, et kui kohe ära teeb, pääseb kiiremini..

Aga ma arvan, et laps on lihtsalt väsinud. Soovitaks vähendana külaliste arvu/külas käimist. Leppige kokku koolinädalal näiteks ühel või maksimaalselt kahel päeval külalised. Hiljem see võib muutuda, aga vähemalt esimestel nädalatel-kuudel on vaja puhata. Paljud esimese klassi lapsed magavad peale kooli. Aga kui on külalised, siis ei saa magama jääda. Pange paika rutiin. Ja tehke koos rahulikke asju. Minge õhtuti näiteks  jalutama või rattaga sõitma. Et laps saaks rääkida palju ja oma päevamuljed välja elada.

#4047433:

ja oma suhtumist peaksid parandama – algklassides peaks ikkagi ema olemasee, kes aitab last kohaneda ja õpetab õppima.

No ma ka loen ja imestan, et mismoodi laps jäetakse oma probleemiga üksi? `A la lahenda ise oma asi +helista, uuri jne). Niigi keeruline uue keskkonnaga harjuda ja siis kodust ka abi ei saa – vastupidi, pommitatakse veel uurida ka, et mis juhtus jne. Varsti see laps ei tulegi peale kooli koju, sest ei saa kuskil rahu ja mõistmist.

Laps tuleb õpetada õppima. Istudki alguses ta juures ja teete koos. Ja see, et kohe pärast kooli minnakse kellegi juurde või keegi tuleb külla tuleb kohe ära lõpetada. Koolist tullakse kohe ja üksi koju. Kui asjad ilusti tehtud võib sõpradega mängida. Reeglid peavad paigas olema. Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

#4047629:

Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Et ta võimalikult vähe saaks sõpradega olla ja varsti kirjutaks siia mingi 40-aastane, et kõik sõbrad on KUIDAGI ära kadunud, olen nii üksi-nii üksi, soovin tutvuda…? Esimeses klassis pole küll hädavajalik trenni minna. Las laps ikka harjub kõigepealt koolikohustustega.

Naljakas soovitus 1. klassi 1. nädalal küsida klassikaaslastelt. Enamus inimesi ei julge seda eriti teha ülikooliski 😀

Üldiselt nad võivadki alguses totud olla, läheb üle. Kui ülesandest aru ei saa, las küsib õpetajalt, ega teised ka targemad ei ole, ammugi siis nende vanemad. Unustamise vastu on päevik (mulle on oma laste pealt jäänud mulje, et seda ei rõhutata enam nii, et “võtame nüüd kõik päevikud välja ja kirjutame koduse töö täpselt üles”, mis minu meelest oli omal ajal väga kasulik tööharjumus).

#4047735:

Üldiselt nad võivadki alguses totud olla, läheb üle. Kui ülesandest aru ei saa, las küsib õpetajalt, ega teised ka targemad ei ole, ammugi siis nende vanemad. Unustamise vastu on päevik (mulle on oma laste pealt jäänud mulje, et seda ei rõhutata enam nii, et “võtame nüüd kõik päevikud välja ja kirjutame koduse töö täpselt üles”, mis minu meelest oli omal ajal väga kasulik tööharjumus).

Sul täiesti ôige. Mäletan, kui minu poja oli esimeses klassis, siis ta ei leidnud esimesel kehalise tunnis oma kehalise riideid koolikotist üles, ôpetaja otsis ja ka leidis, koolitädi otsis ka nutva lapse pükse, leidis. Juhtub. Meil väike kool kôik tunnevad kôiki. Toredad ôpetajad. Tallinnas.