Teema: juba koolistress?

Võimalik, et katsetab lihtsalt vanemate piire. Elumuutus ju ikkagi. Läheb üle, järgi anda ei tasu oma nõudmiste osas emal-isal. Nii tekib lapsel õpitud abitus. Las pusib ja lahendab ise. Varsti on ka ülesanded keerulisemad ja rõõmu rohkem.

Ongi tore, kui lapsed suhtlevad ja mängivad õues. Tavalisel minnakse sõbrannaga koos tuppa ja mõlemad on ona nutiseadmes.
Külaskäigu peaks enne kokku leppima. Muidu on lõpuks nii, et iga päev hängitakse kuskil külas. ja siis juba kaubanduskeskustes. Ja siis õpitakse poole öö ajal.
Lastele tekitame harjumusi meie ise. On täitsa ok, kui näiteks eelnevalt kokkulepitult läheb laps ühel päeval nädalas pärast  kooli  külla. Aga ülejäänud päevad tuleb koju, sööb, õpib ära ja siis on terve õhtu aega sõpradega mängida ja õues olla. Iga aastaga tuleb rohkem kodutöid ja kui kohe tekitada harjumus pärast kooli need ära teha on hiljem kõigil lihtsam.

#4047366:

Pigem on küsimus, et kas see ongi esimese klassi puhul tavaline, et ka kõige suuremal koolifännil lööb alguses juhe kokku? Et ilmselgelt pole ju mure selles, et ta ei oska ruutu ja ringi ära värvida Või kas on keegi kogenud, kui ülesanded ongi liiga lihtsad, et siis laps ongi närvis?

On üsna tavaline 1.klassi laste puhul, et nad kodutööde taga nutavad ja närveldavad. Koolis võõraste juuresolekul kontrollivad ennast paremini ja ei saagi aru, et oleks närviline. Aga kodus turvalisemas keskkonnas muutuvad äkki “titeks”.

Püüdliku 1.klassi lapse puhul tuleb sellest, et ta NII TAHAB ülesandeid väga hästi teha – aga kui tundub, et asi ei tule perfektselt välja, siis tuleb meeletu närveldamine. See närveldamine võib tulla nii lihtsa kui ka keerulise ülesande puhul. Ei päästa need keerulisemad ülesanded ka midagi.

#4047316:

ütlen kohe ära, et mina tema eest ei hakka teiste vanemate käest uurima, kuna tahan, et ta kohe õpiks ise vastutama – mina jälgin, et oleks tehtud ja annangi soovitusi nt ise helistad aja uurida, aga õige/vale on tema vastutus)

Ah, tead, ära pane kohe korraga nii palju eesmärke  – et ta kohe iseseisev oleks jne. Esialgu võtke madal eesmärk, et kuidagigi, kasvõi täiskasvanu kõrvalistumise ja “titetamise” (“tõmba nüüd see jooneke siit sinna – vot nii, läheb küll” ) abil saaks kodused tööd kuidagi tehtud.

Mul ka laps, kes tundus väga tubli,  huviline ja  ise tahtis väga koolis käia, karjus ja närveldas esimese klassi kodutööde tegemisel. Küttis ennast nii üles, et keskenduda ei suutnud ja see ajas muidugi veel rohkem närvi jne. Sellises seisus, kus laps on täiesti kapsas, mingi  “Ära luba karjuda”  on mõttu jutt. Ta ei kuulanud isegi mingit lohutamist eriti. Ülesanded said tihti tehtud jorina ja torina ja täiskasvanu torkimisega (“nüüd nii ja nüüd nii”) ja seegi võttis meeletu aja.

Lapse püüdlikkust see õnneks ei vähendanud. Teises klassis sai kodutöödega palju rahulikumalt hakkama (vähe vajas abi), korjas muudkui viisi ja sai aastahinneteks kõik viied.

Nii et ära oma paljutõotavat last veel maha kanna 🙂

Pigem kohtle ajutiselt nagu “titte”, kuigi see tundub võibolla tobe.

#4047766:

Võimalik, et katsetab lihtsalt vanemate piire. Elumuutus ju ikkagi. Läheb üle, järgi anda ei tasu oma nõudmiste osas emal-isal. Nii tekib lapsel õpitud abitus. Las pusib ja lahendab ise. Varsti on ka ülesanded keerulisemad ja rõõmu rohkem.

No kui laps on endast nii väljas, et ulub ja on peast kapsas, siis ei õnnestu see ise pusimine. Kui õnnestub seda pinget kuidagi maha võtta – et ole pealegi ajutiselt “titt”, peaasi, et tegemata/pooliku tööga kooli lähe (mis püüdliku lapse jaoks võrduks katastroofiga!), siis aegamööda tuleb rahulikkus.

#4048161:

#4047629:

Laps tuleb õpetada õppima. Istudki alguses ta juures ja teete koos. Ja see, et kohe pärast kooli minnakse kellegi juurde või keegi tuleb külla tuleb kohe ära lõpetada. Koolist tullakse kohe ja üksi koju. Kui asjad ilusti tehtud võib sõpradega mängida. Reeglid peavad paigas olema. Soovitan ka mingi trenni või ringi lapsele leida.

Tahtsin sama kirjutada. Võid klassijuhatajale kirjutada, et tehku lastevanemate koosolek, kus teemaks, kuidas last aidata, kuidas teda õpetada õppima. Sa tahad, et laps õpiks vastutama. Õpetada teda, kuidas see käib. Alguses panete koos koolikoti kokku, varsti paneb ta seda üksi. Hetkel on su laps juba suures ärevuses, ta vajab sind.

Väga hästi kirjutatud. Samamoodi nagu me õpetame last rattaga sõitma, riidesse panema, ujuma jne. tuleb teda õpetada õppina. See kõik on ju tema jaoks uus.  Kas õpetaja  ekooli ei pane kirja, mida teha on vaja?

1. klassi õpetajana ma ütleks, et see emotsioonide virr-varr on täiesti normaalne alguses. Laps on täiesti uues olukorras. Koolikeskkond nõuab temalt palju suuremat vastutust, iseseisvust ja julgust kui lasteaias seda vaja läks. Õpiülesandeid vaadake eKoolist/Stuudiumist ning esialgu (mõne lapse puhul see “esialgu” kestab 4 aastat või rohkem) vastutabki lapsevanem selle eest, et lapsel oleks asjad kaasas ning kodused ülesanded tehtud. Kuigi me soovime, et laps oleks väga iseseisev ja tragi, siis enamus 7-aastased ikkagi vajavad õppetükkide tegemisel ja õppima õppimisel lapsevanema abi veel päris pikka aega. Olen täisksvanu ja minulgi tekib vahel ärevus, kui pean minema uude kohta, kus varem käinud ei ole ning mille reegleid ma ei tunne või kui pean autoga sõitma võõras linnas mõnda paika, mida ma hästi ei tunne. Lapse jaoks on kool praegu samamoodi uus koht ja võib tekitada ärevust sinna minek üleüldiselt. Laps ise lihtsalt ei oska seda sõnastada. Aga vabalt võib olla, et ta muretseb kas kõik asjad on kaasas, kas ta leiab üles õpetaja või õige klassi, kas ta jõuab söögivahetunnis söödud, kas keegi ikka tuleb talle õigeks ajaks pärast tunde järgi, kas ta teab kuhu sööklas nõud panna, kas ta oskab vastata kui õpetaja teda küsib, kas ta leiab endale sõpru jne… Ja pärast koolipäeva, isegi kui kõik on hästi läinud, siis on ta sellest pingest ja melust lihtsalt väsinud.

Ema võiks lapsele toeks olla, mitte oma käitumisega lapses veel rohkem frustratsiooni tekitada.

#4049180:

Vanu sõpru ei saa unustada, kui nemad sind ei unusta. Sõprus peab olema kahepoolne, mitte ei pea laps elueest kooli minnes “vanade sõpradega” suhteid hoidma.

Miks alati keegi teine peab pingutama? Kui kõik ootavad, et keegi teine esimese sammu teeks, ei jõuaks keegi kusagile.