Pigem on küsimus, et kas see ongi esimese klassi puhul tavaline, et ka kõige suuremal koolifännil lööb alguses juhe kokku? Et ilmselgelt pole ju mure selles, et ta ei oska ruutu ja ringi ära värvida Või kas on keegi kogenud, kui ülesanded ongi liiga lihtsad, et siis laps ongi närvis?
On üsna tavaline 1.klassi laste puhul, et nad kodutööde taga nutavad ja närveldavad. Koolis võõraste juuresolekul kontrollivad ennast paremini ja ei saagi aru, et oleks närviline. Aga kodus turvalisemas keskkonnas muutuvad äkki “titeks”.
Püüdliku 1.klassi lapse puhul tuleb sellest, et ta NII TAHAB ülesandeid väga hästi teha – aga kui tundub, et asi ei tule perfektselt välja, siis tuleb meeletu närveldamine. See närveldamine võib tulla nii lihtsa kui ka keerulise ülesande puhul. Ei päästa need keerulisemad ülesanded ka midagi.
ütlen kohe ära, et mina tema eest ei hakka teiste vanemate käest uurima, kuna tahan, et ta kohe õpiks ise vastutama – mina jälgin, et oleks tehtud ja annangi soovitusi nt ise helistad aja uurida, aga õige/vale on tema vastutus)
Ah, tead, ära pane kohe korraga nii palju eesmärke – et ta kohe iseseisev oleks jne. Esialgu võtke madal eesmärk, et kuidagigi, kasvõi täiskasvanu kõrvalistumise ja “titetamise” (“tõmba nüüd see jooneke siit sinna – vot nii, läheb küll” ) abil saaks kodused tööd kuidagi tehtud.
Mul ka laps, kes tundus väga tubli, huviline ja ise tahtis väga koolis käia, karjus ja närveldas esimese klassi kodutööde tegemisel. Küttis ennast nii üles, et keskenduda ei suutnud ja see ajas muidugi veel rohkem närvi jne. Sellises seisus, kus laps on täiesti kapsas, mingi “Ära luba karjuda” on mõttu jutt. Ta ei kuulanud isegi mingit lohutamist eriti. Ülesanded said tihti tehtud jorina ja torina ja täiskasvanu torkimisega (“nüüd nii ja nüüd nii”) ja seegi võttis meeletu aja.
Lapse püüdlikkust see õnneks ei vähendanud. Teises klassis sai kodutöödega palju rahulikumalt hakkama (vähe vajas abi), korjas muudkui viisi ja sai aastahinneteks kõik viied.
Nii et ära oma paljutõotavat last veel maha kanna 🙂
Pigem kohtle ajutiselt nagu “titte”, kuigi see tundub võibolla tobe.