Üldiselt olen lapsega rääkinud ohuteemadest alati ja näitlikustanud erinevatest päriselu situatsioonidest rääkides. Ja õnnetuste juhtumiseks(k.a uppumine) on suurem roll ülilõbusas meeloludes , kambakesi lollitamised või üksteise võimetega uhkustamised, proovilepanekud ja nende ajal mitme kehvema situatsiooni tekkimine. Üks parajasti hingab, teine lollitamise pärast vajutab sõpra vee alla või sikutab vee alt jne. Ühed treeninud mingit sooritust pikalt ja siis hakatakse kohe samamoodi järgi proovima, aga puudub sealjuures teise võib-olla aastapikune järkjärguline treenig jne.
Igasugust oskuste kohta oleme olnud seisukohal, et inimene siiski ei ole nii täiuslik, et libastumine, ebaõnnestumine, väike eksimus oleks ennetavalt täiesti välistatud (olgu see autosõit, olgu ujumine, olgu trikitamine, isegi jalakäijad eksivad tohtult ja astuvad järjepidevalt ilma vaatamata sõiduteele sisuliselt auto alla, kuigi kõndida oskavad ja juskui näevad ka hästi jne) ja suurem melu (suurematel ka alkohol) ja lolllitamine/katsetamine on juba üks oht, mis “vähendab” enamasti oskusi või pigem keskendumist, tähelepanekut jne. Kuna väikelapse east peale oleme rääkinud ja silmad lahti ringi käinud, siis tegelikult on neid ohuolukordi olnud üksjagu(õnneks päris surma mitte, aga suvalises kohas sõiduteele tormanud väikelapsest jäid autorattad ikkagi ainult sentimeetrite kaugusele) ja see on siiski pannud last ettevaatlikumalt suhtuma.
Uppumisega on mu laps lähedalt kokku puutunud (umb 6-aastastel), kui Stroomis meie nägemisulatusest (ehk madalat) toodi välja uppunu ja hakati elustama (siis saadi hingamine sisse ehk õnneks ei surnud) Ja ka ei olnud eelnevalt ja pikalt karjumist (rannas melu ka, ei kosta selle sees ka väiksem hüüatus) ja kätega mingit erilist rapsimist (samamoodi veidi eemal mitte süvendatult seda inimest vaadates ei saagi ilmselt aru, kas sukeldus või see üks liigus oligi appikutse) ja nägin ise seda inimest eelnevalt rahulikult ujumas (mitte kõndimas). Olen hiljem palju seda juttu kuulnud, et ei olegi tihti sellist eelnevat vehklemist ja karjumist nagu filmides enamasti näidatakse.
Pole küll päris ainult ujumisega seotud, aga Viimsis ujumiseskuses torust alla lasknud naine, kes uppus, oskas ka väidetavalt ujuda.
Aga alles siis , kui juba lapsel juba nii suur eneseteadmine käes, hakata selgitama ohtusid, on ilmselt üsna utoopiline lootus. Me räägime lapsega ennetavalt ja palju, et ta isegi ütleb, et see nii ajukuklas sees, et isegi ilmselt puberteedi hullus (siiamaani) ja noormehe ea hulljulgus (tulevikus) ei suuda seda minema pühkida (loodetavasti).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.07 13:15; 02.07 16:25;
